Kaks kobedamat patsienti pandi värvima kõrget välismüüri. Üks oli suure pintsliga lulka peal ja teine andis alt köit järele. Ülemine hõiskab: "Kas köis on tugev?" Partner alt: "Täiesti tugev! Vahepeal on 12 meetrit hästi mäda ja siis tuleb jälle tugev köis." Ülemine: "Noh, siis las käia!"
Jalgrattatee algus on Ristiku tänavalt üle Sõle tänava kuni Pelgurannani välja. Too on linnaplaanides ka jäädvustatud. Kui Kolde pst suured valguslampide malmist hoidjad kõrvaldati umbes kümmekond või enam aastat tagasi, tulid asemele elegantsemad torud ja sellega seoses pandi juhtmed kõnnitee alla, mis uuest asfalteeriti. Asfaldiriba lõppes Kolde pst 67 maja krundi juures. See osa, kus uut asfalti ei tehtud, on säilinud enne suurt sõda umbes 1936. aastast. Natuke vingerdab, natuke kitsam, kuid tunduvalt madalam. Iga vihma ajal ja eriti kevadel sula aegadel jätkub vett ja mulle meenub kohe hullumaja anekdoot. Kui on sügavalt külmunud pinnas ja lumerohke talv lõpeb järsult soojalainega, on veteväli üle 20 m diagonaalis. Mitmel korral olen pidanud kõndima sellest veteväljast mööda sõiduteele. Õnneks on see seal lai. Olen pildistanud seda lompi mitmel aastal, ainult mitte siis, kui on vaid suur veeväli, sest siis ei saa keegi aru, mis järv see on.
See jalgrattatee lõik on kõige hirmsam terves Tallinnas. Kirjutasin mitu aastat tagasi sellest ja kommunaalametist tuli mulle, "lugupeetavale", vastus, et too töö võetakse plaani. Viisaastak on lõppenud, aga see musternäide ennesõjaaegsest kõnniteest õilmitseb edasi.
Mida teha? Asfalteerimist loota tähendab väga paljude tuntud headuses linnajuhtide pingsat tööd ja kuklakratsimist. Enne kevadet see kindlasti valmis ei saa. Kui oli kampaania "Teeme ära!", panin Sõle 34 maja mõlemasse trepikotta pildid ühest veeväljast ja soovitasin, et kaevame sinna kraavi. Üks teadjam isand ütles, et see on linna territooriumi ja keegi ei tohi omapead seal kaevama hakata. Antakse vähemalt vastu kukalt kui mitte rohkem.
