Lõpuks tuli kauaoodatud kõne. "Teile on sündinud tütar!" kõlas telefonis ametniku malbe hääl. Kaheliikmeline pere suurenes uue liikme võrra kahe nädalaga ja kogu senine elu muutus. Laps tuli perre, kus ta oli oodatud ja igatsetud.

Ühel ööl nägi isa und. Väike laps vaatas talle kurvalt otsa ja küsis: "Kas ma olin nii inetu beebi, et mind anti ära?" Isa ärkas seepeale üles. Tagantjärele arvab ta, et oleks öelnud ja ütleb ka praegu nii: "Kindlasti mitte. Lapsed sünnivad südames. Mõnikord on aga nii, et ühed on need, kes annavad lapsele elu, teised need, kes teda kasvatavad."

Ta on isa. Lapsendaja-isa. Eilse isadepäeva puhul rääkis ta, kuidas temast isa sai.

Mõte lapsendada, pakkuda kodu väikesele inimesele, kel seda mis tahes põhjusel ei ole, tuli ühel hommikul, kui ta koos naisega voodis hommikukohvi jõi. Nad jõudsid ühisele otsusele: lapsendada. Sest tavalise moel, nagu ikka lapsevanemateks saadakse, see neil ei õnnestunud. Mõnikord loodus lihtsalt on asjad nõnda seadnud. Edasi läks nii. Avaldus kodukoha maavalitsusse, kohtumine ametnikuga. Avaldused ka teistesse maavalitsustesse. Siis käis spetsialist külas, tegi põhjaliku pereuuringu. Uuuring võttis aega pool päeva, see sisaldas ka tutvumist pere koduga. Üksipulgi võeti läbi lapsendajate varasem elu, nende ootused ja lootused seoses lapsega, kes vajab hoolt ja armastust. See on uuring, mida pere ei kartnud – seda ei peagi kartma, ehkki mõned küsimused ja teemad on sellised, millest võõra inimesega eriti rääkida ei taha. Spetsialisti külaskäigust valmis 11-leheküljeline pereuuring, mis on vajalik lapsendamiseks.

Politseitõend

Siis algas kauaoodatud lapsendamiseks vajalik koolitus. Põhjalik, mis valmistab ette ja laob tugeva vundamendi edaspidiseks eluks vanemana, perena, kus sirgub lapsendatud laps. Tasuta koolitusel oli kümmekond tulevast lapsendajaperet, teemadering lai: alates kaotusest ja kiindumusest ning lõpetades distsipliiniga.

Ja isa ootas, ootas, ootas. Ema ka. Aeg läks.

Ühel päeval aastaid tagasi muutus kõik. "Teile on sündinud tütar!" kõlas telefonis ametniku malbe hääl. Lõpuks ometi see kauaoodatud kõne! Isa oli parajasti tööülesandeid täitmas, ta sai kohe naiselt oma taskutelefoni sõnumi: "Ära homseks midagi plaani, on midagi tähtsat!" Koju jõudes selgus, mis oli juhtunud. Rõõm ja pisarad.

Juba järgmisel päeval kohtusid ema ja isa ametnikuga. Edasi mindi sünnitushaiglasse. Jah, just sinna. Uus väike ilmakodanik, nädal aega valgust näinud, oli seal, teiste vastsündinutega ühes ruumis. Tüdruk tegi oma esimesi häälitsusi, naeratas. Kui isa kolmekilose hea tervisega põngerja sülle võttis, talle otsa vaatas, ei suutnud ta pisaraid tagasi hoida. Ka ema mitte.

Kui teised lapsukesed õige pea oma vanematega koju said, siis lapsendamisele määratud tüdruk jäi veel haiglasse. Ta pidi ootama. Et ema ja isa saaksid kiiremas korras paberimajanduse korda. Esialgu olid nende kohtumised uue pereliikmega lühikesed, kuid nad said last vajaduse korral kas või mitu korda päevas näha, teha esimesi arglikke liigutusi mähkmete vahetamisel, lutipudelist piimasegu andmisel, äiu-kussu tegemisel, väikesele laubale musitamisel.

Mõne päevaga tuli lapsendamisasjad korda ajada. Et kohtus asi ametlikuks teha. Kust iganes ametiasutusest ei pidanud võtma tõendit!? Isegi politsei pidi andma tõendi, et vastsed vanemad pole seadusega pahuksis. Rääkimata psühhiaatri vastuvõtust ja tõendist.

Kohtuniku ette minek võttis nii isal kui ka emal jalad nõrgaks, pani hääle värisema. Kui kinnisel istungil jah-otsus tuli, ütles kohtunik: oleks vaid rohkem selliseid positiivseid asju kohtumajas. Ka paljunäinud kohtunikul olid silmad veekalkvel, teistest rääkimata.

"Rõõm, mille nimel tasub elada!"

Väike ilmakodanik jõudis päris oma koju kahe nädalaga. Ema-isa olid õnnelikud. Et neile sadas sülle suur õnn. Isal oli esiti hirm. Ikkagi milline vastutus ja kohustus. Emal muidugi ka. Siinjuures oli suureks toeks maavalitsuses saadud koolitus spetsialisti ja kogemustega lapsendaja eestvedamisel. Koolitus, mis valmistas ka üldiselt ette lapsevanem olema.

Raske, muidugi oli alguses raske, ütleb isa. See kõik tuli ju äkki: nii tilluksese inimese lapsendamine, lapsevanemaks saamine, pisikese eest hoolitsemine, emotsionaalsed üleelamised, pisarad, magamata ööd ja päevad, muud läbielamised seoses lapsendamisega, sellest rääkimine lähedastele, sõpradele. Aga kui laps kilkas, naeratas, siis see rõõm oli üüratu.

Rõõm oli ka siis, kui tütar esimesed sammud tegi, kui tulid esimesed sõnad: "Emme!", hiljem: "Issi!" Kui juba esimene lause tuli ("Issi, tule lähme mängima!"), siis oli veelgi suurem rõõm. "Rõõm, mille nimel tasub elada – see on aegumatu rõõm," tähendab isa.

Miks väike ilmakodanik sünnitusmajja saatuse hoolde jäeti, kes seda täpselt teab, kes selle inimese sisse näeb, ütleb isa. Maavalitsuse ametnik ja haigla pädev töötaja rääkisid lapsendaja-isale ja -emale tüdruku sünnitanud naise lugu ja valgustasid tema üldist tausta. Värsked vanemad said teada kõik vajaliku – seda, mida küsisid, ja ka seda, mida nad ise esiti ei osanud küsida. Peale selle, et väikestel lastel on väikesed mured ja suurtel lastel suured mured, on veel küsimus, kuidas rääkida lapsele, et ta on lapsendatud. Lapse eest tema minevikku ei varjata, kinnitab isa. Ta ütleb, et tütrele räägitakse kindlasti, kuidas ta perre tuli, kuidas sai temast pereliige ja mis asjaoludel. Seda juttu hakkavad isa ja ema rääkima siis, kui on õige aeg.

Kui palju ema ja isa tütrele tema lihastest vanematest räägivad? Kõike ja nii palju, kui teada on, ütleb isa. Sest ennekõike peab olema usaldus ja avatus nii enda kui lapse suhtes, lisab isa.

Isa (ka ema) on tihti endalt küsinud, miks ta seda kõike tegi. Lapsendas. Aga selleks, et teha südamest head, et teha üks suur heategu, mis muudab positiivselt ühe väikese, tegelikult niigi palju kannatanud inimese elu. Et pakkuda lapsele kodu ja perekonda, turvalist elu. Sest iga laps tahab oma kodu, oma armastavaid vanemaid, räägib isa. Isa ütleb, et lapsendajatele ei otsita mitte last, vaid lapsele, keda on võimalik lapsendada, otsitakse, ja ka lõpuks leitakse ema ja isa. Kas pere ainus laps saab endale õe või venna? Isa kostab selle peale, et küll õiged lapsed õigete vanemateni jõuavad.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Kristin Aasma
Telefon 51993733
kristin.aasma@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis