Vastukaja kultuuriministri ideele sundida raamatukogusid ostma väärtkirjandust.
Variant A
«Tead, mida mu vanaema jõuluks tahtis? Mingit Erik Tohvri raamatut!»
«Kingid ka või?»
«Ah, muidugi. Kuule, kui ma mõtlen, ta on elus nii palju tööd teinud ja igasugust jama üle elanud. Kui see teda lõbustab, las aga loeb!»
Variant B
«Tead, mida mu vanaema jõuluks tahtis? Mingit Erik Tohvri raamatut!»
«Kingid ka või?»
«Muidugi mitte! Ma ütlesin talle otse: lõpeta see sopakates tuhnimine! Hari ennast! Sellise jutuga minu juurde ei tule.»
«Aga mida sa talle siis kingid?»
«Koduelektroonika käsiraamatu. Ma olen vaadanud, ta vajutab mõnikord vale nuppu, ei jaga matsu. Õnnetuski võib niiviisi juhtuda. Las loeb! Või arvad, et Kafka oleks parem? Ma olen proovinud talle rääkida, et maailm on psühhedeeliline põrgu, milles me sihitult tõmbleme, aga ta ei saa sellest aru. Noh, vana ka juba.»
Kumba suhtumist esindad sina?
Kumma suhtumise korral kujuneb harmoonia?
Kas elus esineb olukordi, kus vanaemal on mingit laadi otsustusõigus?
