Jätkame oma välismaale kolinud lugejate arvamuste avaldamist selle kohta, miks nad ära on läinud ja kas plaanivad kunagi naasta.
Olen elanud suurema osa oma elust Eestist väljas. Läksime juba 80ndate teisel poolel ära Soome. Hiljem, 90ndate keskel kolisin korraks Eestisse tagasi. Nüüd aga olen elanud peaaegu 15 aastat Ameerika Ühendriikides, sel ajal olen Eestis käinud vaid korra. Ei ahvatle.
Ma olin eestimeelne, patriootilises mõttes, kui Eesti uuesti vabaks sai. Kahjuks muutus see ruttu pärast seda, kui 90ndate keskel uuesti Eestisse kolisin. Arvatavasti on põhjus minus. Välismaal olen harjunud elama avatult ja rõõmsameelses keskkonnas. Hingeline ja emotsionaalne vabadus on mu ära rikkunud. Eestis elades avastasin, et rõõm, tunded ja avatus on suured tabud. Kui keegi midagi sellist viljeleb, peetakse teda imelikuks ja hakatakse alla tõmbama.
Eesti inimene on reeglina skeptiline pessimist ja emotsionaalselt jahe, kui mitte külm. Prioriteedid on üldjuhul selgelt materialistlikud ja pinnapealsed. Selline ühiskond ei tõmba mind sugugi tagasi. Tunnistan, et ega minagi mingi pärl ole. Samas ühiskond tervikuna peaks olema positiivse tulevikku suhtumise ja tugeva moraalse põhjaga. Arvan, et kui vähemalt kliimagi oleks normaalne, annaks see Eestile palju juurde. Momendil välismaalase pilgu läbi vaadates ei ole Eestil mingit erilist atraktiivsust. Võib-olla meelelahutuslikku, et tulla vaatama väikeriiki ja rahvust, kes on põhjendamatult enesest ülimalt heal arvamusel. Kuid olen taas naasmas külaskäigule sellesse depressiivsesse väikeriiki. Ehk seekord saan Eestis olles pöördelise kogemuse Eestist ja rahvast, loodan seda kõigest väest.
