TSIKLIGA ÜMBER MAAKERA: Kariina Tšurin ja Margus Sootla alustasid oma ümber maakera reisi 1. oktoobril 2008. Kolm aastat ja ligi 170 000 kilomeetrit hiljem on nad kodus tagasi. Õnnelikud ja uhked, et oma unistuse teoks tegid. ()

"Angola-Kongo piiril oli küll selline tunne, et nüüd on kõik, aitab! Me olime 11 päeva kahe riigi vahel neutraalsel alal sisuliselt lukus ilma WC ja dušita, kuna meid ei tahetud ametliku viisaga Kongosse lasta. Viisaregulatsioon oli vahepeal – selle ajaga, kui tegime viisa ja sinna jõudsime – muutunud ja neid ei aktsepteeritud. Angola võttis meid lõpuks tagasi," meenutavad elukaaslased Kariina Tšurin (28) ja Margus Sootla (30), kes kolme aastaga mootorrattal ümber maakera sõitsid, hetke, kui neil käis peast läbi reisi katkestamine.

Koju jõudsid mootorratturid pärast kolmeaastast rändamist esmaspäeva õhtul. "Me viskasime oma riided, sõiduvarustuse, kiivrid, kõik suvaliselt kuhugi ja lihtsalt olime – olime jõudnud turvalisse kohta ega pidanud muretsema, kas mootorratas on hommikuks alles ja et asjad ei kaoks, kui me need kuhugi ripakile jätame. Ja lõime klaase kokku," räägib Kariina, mida kodus esimese asjana tehti.

Margus ja Kariina alustasid oma kaherattalise sõbraga ümbermaailmareisi 2008. aasta 1. oktoobril. "Plaan tekkis 2005. aastal, kui käisime mootorrattaga Iraanis. Kuna Iraan oli maastikult, inimestelt, kultuurilt ja arhitektuurilt väga teistmoodi riik, mõtlesime: see on huvitav, aga mis veel on? Maailm on ju suur ja lai," räägib Kariina.

Reis maksis miljon Eesti krooni

"Umbes aasta enne lahkumist ütlesime tuttavatele ja kodustele, et on selline plaan. Siis keegi veel ei uskunud. Pool aastat enne ka veel kaheldi. Ja kui me kuu aega enne reisi töölt ära tulime, siis inimesed küsisid: mis asja, lähetegi või?" meenutab Kariina.

Reisi hakati ette valmistama kaks aastat enne minekut. "Esimese asjana tuli kõvasti raha säästma hakata. Ma mäletan, et isegi jalanõusid ei tahtnud osta, kandsime vanad ribadeks," ütleb Margus. "Pidevat kodutööd tegime ka – uurisime taustu, kaardistasime igasugu ohtlikke piirkondi ja tegime samal ajal trenni, kuidas asju pakkida. Pakkimine on nii, et võtad tõesti väga miinimumi, mida sul vaja on – kummalgi kaks T-särki, kaks-kolm paari sokke ja nii edasi. Ja need ongi kõik need riided, mis sul kolm aastat seljas on," naerab Kariina.

Kõige raskem ettevalmistuste juures oli aga raha kokkusaamine. Reis läks Kariinale ja Margusele maksma miljoni krooni kanti. Enne minekut müüdi maha auto ja kõik, mis vähegi võimalik. "Hinnanguliselt 20–30% olid toetused. Tänu neile kogu ettevõtmine pikenes," on paar tänulik, kuna ilma annetusteta oleks neil Aafrika täiesti avastamata jäänud.

Kui paluda meenutada reisi kõige eredamaid hetki, vaatavad Kariina ja Margus teineteisele üsna nõutult otsa. "Ma arvan, et kõige paremat ei saagi öelda, sest igal kohal on oma head ja vead. Näiteks Salar de Uyuni on väga huvitav soolajärv 3500 meetri kõrgusel Boliivias – suur lage soolaväli ja kui jõuad sinna märjal aastaajal, on sellel 10sentimeetrine veekiht peal. Mingit tuult pole ja sa ei saa aru, kus on maa ja kus taevas," ütleb Margus, et tegu on väga sürreaalse kohaga. "Minul kadus reaalsustaju ära: mõtlesin, kas ma näen seda unes või olen tõesti seal. Turistid seal eriti ei käi."

Kariina ütleb, et reisides püüdsidki nad vältida kohti, kus käib massiliselt turiste. "Mõne oleme ikka ära näinud, näiteks Taj Mahali ja Grand Canyoni. Aga üldiselt me eelistame selliseid kohti, mis on alles avastamata. Seal on inimesed ka teistmoodi, neid pole turism ära rikkunud, nad on palju soojemad ja sõbralikumad."

Nagu ikka, tuli Kariinal ja Marguselgi reisi jooksul ette äpardusi. Margus oli näiteks mitu korda haige. "Mul oli malaaria, kõrgusehaigus, äge düsenteeria, toidumürgistus," meenutab mees. Haigustest sai ta jagu tänu kohalikule arstiabile ja antibiootikumidele.

Telkisid 4500 meetri kõrgusel merepinnast

Neilt varastati fotoaparaat. "See oli umbes 80% oma viga. Olime pimedas muuseumis, fotoaparaat oli taskus, lastekari jooksis sisse ja keegi neist sai tõenäoliselt sujuva liigutusega hakkama," usub Margus.

Üle tuli elada ka kaks tõsisemat sorti avariid. "Üks Indias ja teine Pakistanis. Need on ka kõige hullema liiklusega riigid maailmas. Tulemuseks puru ratas, aga õnneks ainult sinikad ja marrastused."

Kõige ekstreemsemate ööbimiskohtade nimekirjas troonib Boliivia. "Telkisime 4500 meetri kõrgusel merepinnast. Siis mul oligi kõrgusehaigus ja ma pidin iga poole tunni tagant öösel oksendama jooksma. Ja väljas oli –2 kraadi," meenutab mees. "Väga külm oli, magada ei saanud," räägib Kariina. "Margusel oli väga halb olla ja mina hoidsin satelliittelefoni peos kogu aeg – et kas ma helistan kiirabisse või mitte."

Enamasti ööbitigi telgis või kõige odavamates külalismajades. "Nii on ka olnud, et Margus magab, kuna tema peab sõitma ja mina panen iga tunni tagant äratuskella helisema ning käin kiikamas, kas tsikkel on ikka alles. Mootorratas ja selle turvalisus on telkimiskoha või külalismaja valikul esimene asi, mida vaatasime," räägib Kariina.

Kõige pöörasemate teeoludega tuli ratturitel silmitsi seista Turkana teel. "See ühendab Etioopiat ja Kenyat ega ole isegi tee, vaid karjaserada – ligi 1000 kilomeetrit rada üle laavakivide ja liivaväljade, mida pidi sõitma lisabensiini ja kogu kupatusega. See on üks eraldatumaid Aafrika kohti, seal ei ela peaaegu kedagi. Kuumus on tappev – 42 kraadi keset kõrbe," räägib Margus.

Suuremaid riide polnud

Kui tavaliselt öeldakse, et pikemale reisile minnes õpitakse teineteist paremini tundma, siis Margus ja Kariina teineteise kohta midagi uut teada ei saanud. "Me oleme nii kaua koos olnud – enne reisi juba kaheksa aastat," ütleb Kariina. Ka kapitaalselt riidu paar ei läinud, kuigi kiskumisi tuli aeg-ajalt ikka ette. "Reisimine pole mingi jalutuskäik pargis, ikka tuleb ette stressirohkeid olukordi – vahel oled ülekuumenenud, teinekord natuke näljane, natuke väsinud. Siis kipuvad emotsioonid pisut üle keema. Aga kui endale teadvustad, et probleem on mingites välistegurites, siis sellega ongi asi lahendatud," ütleb Kariina.

Kodumaa poole tagasi sõites valdasid Margust ja Kariinat vastakad tunded. "Ärevus oli ja natuke tühjusetunne, et järsku saab see kõik läbi ning me ei tea, mis edasi saab. Meie jaoks on see suur muutus elus – oleme kolm aastat ümber maakera rännanud, aga nüüd on see kõik läbi ja meil pole mingit uut eesmärki," räägib Kariina ja ütleb, et nad ei teagi veel, mida edasi teevad. "Tahaks nädal aega kõigepealt neid mõtteid ja kogemusi seedida, mis saadud on ja siis otsustada, kuidas edasi," kinnitab ka Margus.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis