"Kleit rebenes ja mu ainuke hirm oligi see, et kleit jääb üles ja ma pean terve tantsu trikooga tantsima. Aga õnneks jäi kleit selga," räägib Kati Toots, kes eilses tantsusaates üllatas kõiki rumbat alustades akrobaaditrikiga – naine langes nagu tsirkuseartist graatsiliselt laest alla, mida ta triki juures enim kartis.
Eilse "Tantsud tähtedega" saate teemaks oli lugu staartantsija elust ning Kati lugu rääkis sellest, kuidas talle meeldivad kõiksugu ekstreemsused. "Ma ei karda kõrgust ja selliseid asju ei karda ma mitte kunagi. Ma kartsin ainult neid samme, mis ma pidin tantsupõrandal edasi tegema. Need sammud olid need, mis pidi tantsima välja muusikasse ja filigraanselt," lisab ta ja ütleb, et on mitmeid kordi puu alla kukkunud, seega tantsusaates tehtud trikk ei olnud midagi hullu. "See oli minu jaoks lihtne."
Rohkem kui Kati kartsid hoopiski tema tantsupartner Marko Kiigajaan ja elukaaslane Jaan Toots. "Marko arvas alguses, et ma tulen talle lihtsalt kõrgelt sülle, aga kui ta seda trikki nägi, siis oli selline: "Hmm, okei, mina kardan kõrgust." Jaan toetab mind alati kõiges, aga ta lihtsalt ei uskunud alguses. Ta ütles: "Issand, kaheksa aastat koos ja ma avastan sinus ikkagi pidevalt midagi uut!" Ta muretses iga asja pärast nii põhjalikult, et kõik oleks paigas nii nagu peab," naerab Kati.
Saates räägiti aga Kati keha katvatest plaastritest. Kui temalt selle kohta uurida, lööb ta esiti käega ja ütleb, et haletsemine ei vii kuhugi. Siis näitab aga kätega puusade piirkonda, kust teda plaasterdatud on. "Selle asja nimi on lihaserebendid. Ma arvan, et ükski sportlane pole kunagi ilma traumadeta pääsenud, tee sa siis tantsu või akrobaatikat. See käib asja juurde. Aga see on ainult positiivne," ütleb ta.
Kuidas aga üldse selline idee? "Ma ei saanud ju ATVd ega lumesaani siia põranda peale tuua ja mul oli vaja midagi ekstreemset välja mõelda. Aga muidugi, kui poleks olnud perekond Vaherit, siis me sellise mõtte peale poleks tulnud. Meil oli idee olemas, mida me tahame, aga nemad arvasid, et võiks natuke veel nüanssi juurde anda," ütleb Kati. "Nad on nii tublid, ma täna tunnen, nagu me oleks üks pere. Ja ma ütlesin neile, et kord ma neil juba sabast kinni võtsin, ega nad enam nüüd ei pääse. Nüüd hakkame igas kavas tuld purskama ja mööda nööri käima," naerab naine, et ekstreemsusi on tal varrukas ka tulevikuks.
