Kaks aastat on Urmas Lennuk Vargamäe ja Tammsaarega möllutanud. Mullu tõi Lennuk Albu vallas lavale "Vargamäe varjus". Tänavu "Vargamäe voonakese". Hämmastav matiuntlik järjekindlus. Või nagu kirjutab Danzumees "Vargamäe voonakese" kohta: "Nii originaalne lähenemine "Tõele ja õigusele" kui võimalik. Lennuk tabab märki nii näitekirjaniku kui ka lavastajana."

"See on nüüd minu käsitlus, aga Tammsaarel vedas," ütleb Tammsaaret dramatiseerinud ja lavastanud Lennuk. "Ta oli suhteliselt vasakpoolne vabariigi ajal ja klappis haakuma. Teda ei hävitatud ära nagu Gailitit. Teda ei räsitud niimoodi. Kuigi tegelikult sai ta päris palju kannatada nõukogude ajal. Ta on säilinud, aga mitte sellisena, nagu tahaks, et oleks. Aga mis ta minu jaoks on... ta on sellepärast minuga, et ta on paas. Ma ei pea hakkama seletama, kes on Andres. Kes on Pearu. Seda on sama mugav kui antiiklegende käsitleda. Eestlastele on see nii pähe taotud, et rumal oleks seda kasutamata jätta. Kui rääkida mingitest inimlikest sfääridest, siis läbi selle, mida me teame. Et ma ei pea tausta seletama."

Pole Lennuk esimene ega viimane, kes eestlastele eeposeks kujunenud "Tõde ja õigust" täie kindlusega teatrikeeles jutustab. "Mati Unt ka proovis. Ilmselt ta sinnapoole liikus," tähendab Lennuk. "Aga minu maailm on natuke teine kui Mati Undi maailm – selles suhtes oli tal kogu see pagas temale omaselt rikas. Tal oli haaret. Mina nikerdan nüanssidega kohaliku Eesti pinna peal, Mati oli maailma haarav. Minul on targem jääda nendesse piiridesse, kus ma ennast kodus tunnen. Eesti on minu jaoks."

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Marge Sillaots
Telefon 51993733
marge.sillaots@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis