KODUNE PORGAND: Kaupo Kesküla koristab porgandisaaki. Need Alt-Lauri talu kasvatatud punajuurikad (porgandi seda osa, mida me oleme sööma harjunud, nimetatakse teaduskeeles tegelikult sammasjuureks) on kasvanud mahepõllumajanduse tingimustes. (Arne Ader)

"See, kas me teame, mida me sööme, mõjutab meie tervist," nimetab keskkonnakaitsja Aleksei Lotman kõigepealt põhjuseks, miks võiks taldrikule tõsta võimalikult kodu lähedal kasvatatud kartuli ja kana. "Kui inimene eelistab näiteks mahetoitu, siis mida lähemal seda kasvatatakse, seda suurem on võimalus kindlaks teha, kas toit ikka on mahe, või äkki on libamahe."

Ka neil, kes tingimata mahetoitu taga ei nõua, on ikkagi tark teada, mis tingimustes leivavili küpseks ja peekon tapakaalu on sirgunud.

"Kui põllumajandusettevõte asub lähemal, saab vaadata, kuidas tema pakutav on tervise ja elukeskkonna seisukohalt toodetud – kas suure mürgitamisega või puhtamalt," arutleb Aleksei Lotman. "Mida lähemal tootja asub, seda rohkem me saame kaasa rääkida toidu kasvatamise ja valmistamise tingimustele ning võtetele."

"Ei pea tarbima sada protsenti ainult Eesti toitu."

Keskkonnakaitsja Lotman soovitab vaadata toidu kasvatamist terve olelusringi seisukohalt.

"Võib vaielda, kumb on keskkonnavaenulikum, kas Ameerikas toodetud liha või Euroopa liha, mille sööt on sisse veetud Lõuna-Ameerikast," pakub Lotman, et Eestis sirguv siga võiks süüa siinkandis kasvatatud söödavilja ja põllud peaksid saama rammu kohalikust sõnnikust.

"Lisaks on kaval jätta toidu eest makstav raha võimalikult lähipiirkonda," julgustab Lotman hääletama tengelpungaga kohalike tootjate poolt – nii on lootust päästa ümbruskonna põllumajandus väljasuremisest. "Pikaajalise toidujulgeoleku poolest on tore olla kindel, et võimalus süüa saada säilib ka tulevikus," muigab Lotman.

Üks selge põhjus eelistada lähiregiooni produkte on mõistagi veo hind – iga toidu teekonnakilomeeter on mõõdetav naftaliitrites.

"Transport on keskkonnale suur risk – alates võimalikust mõjust kliimale kuni naftaleketeni välja," rehkendab Lotman.

Mis ei tähenda kaugeltki seda, et teisel pool maakera kasvatatut tuleb tingimata karta või vältida.

"Ma ei arva, et peaks tarbima sada protsenti ainult Eesti toitu. Näiteks musta teed või kohvi on siinkandis suhteliselt raske kasvatada," arutleb Lotman. "Kuid ma vaatan toitu ostes, kas tegemist on mahetootega, ja ma kaldun usaldama, et toit on puhas, kui nii väidetakse. Veel jälgin ma, kas pakendil on peal õiglase kaubanduse märk. Niisuguste kaupade puhul võtavad vahendajad vähem raha ja märkimisväärselt suurem tulu läheb kasvatajale, kuigi kokkuvõttes on õiglase kaubanduse tee ikkagi mõnevõrra kallim."

"GMOd hävitavad põllumeeste iseseisvuse."

Poest sojaõli ostes loeb Lotman kindlasti pakendilt kirbukirja – ega selle õli valmistamiseks ole kasutatud geneetiliselt modifitseeritud soja. Kui keegi kogemata niisuguse õli ikkagi majja toob, siis ohtlike jäätmete hulka Lotman seda ei kalla, aga muidu soovitab ta ka sõpradel geneetiliselt modifitseeritud organisme (GMOsid) sisaldavaid produkte võimaluse korral vältida.

"GMOd hävitavad põllumeeste iseseisvuse," põhjendab Lotman. "Patenteeritud seemneid müüvad firmad teevad tavaliselt sellised lepingud, et põllumehel on väga raske tulevikus GMO kasvatamisest loobuda. Farmer, kes enda teadmata juhtub GMOd kasvatama, saab suure trahvi."

Peale selle, et farmeril pole sageli juriidilist õigus patentseemet uue seemne saamiseks paljundada, kasutavad GMO-firmad vahel veel üht nõksu oma leiutise leviku kontrollimiseks. Nimelt on mõned kultuurid seadistatud nii, et maha külvatud seeme annab küll uhke saagi, selle seeme aga pole enam idanemisvõimeline. Piltlikult: põldur külvab kevadel maisi maha ja peab kogu saagi ära sööma ja müüma, sest selle maisi terad pole suutelised järgmisel kevadel juuri alla võtma. Farmer on sunnitud igal aastal ostma uue koorma seemnevilja.

Aga seda, et GMOd kujutaks väga selget ohtu keskkonnale või sööja tervisele, Lotmani teada tõestatud pole.

"Kuna vastavasisulisi uuringuid teevad firmad, kes GMOsid toodavad, siis väike kahtlus võib ikkagi jääda," arutleb ta. "Reaalne oht on see, GMO-rapsilt võib osa geene levida tema metsikutele sugulastele, näiteks rakvere raipele, ja kui raps on tehtud umbrohumürgikindlaks, on võimalus, et ka rakvere raibe muutub umbrohutõrjekindlaks."

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Teet Teder
Telefon 51993733
teet.teder@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis