Minu poeg ja üle saja temavanuse ning -suguse noore inimese astus tänavu augustis Euroakadeemiasse teadmisega, et nad omandavad valitud erialal akadeemilise kraadi, esialgu bakalaureuse, hiljem soovi korral magistri jne.
Miks keegi neist just selle kooli valis, on igaühe enda teada. Osaliselt mängis kindlasti rolli asjaolu, et mõnda seal õpetatavat eriala pole võimalik sellel tasemel kas kuskil mujal üldse või väga loetud kohtades omandada.
Keegi ei saa neid noori inimesi kooli valikus süüdistada, kõik, kes seda kas või internetikommentaarides teevad, on küünilised ja pahatahtlikud. Küll aga saab süüdistada kooli, kes nüüd, oktoobrikuus, kui vastavalt sõlmitud lepingutele peaks hakkama noortelt raha kasseerima, vehib kätega – neil polevat olnud aimugi, et ülikool pole akrediteeritud.
See on lausvale. Akrediteerimine toimub enne iga kooliaasta algust. Ja ülikool teab väga hästi, et seda ei läbitud. Ammugi ei saa nõuda sisseastujatelt, et nad teeksid krimiuurijatena põhjaliku otsingu, et veenduda kooli tasemes. Reeglina usaldatakse kooli avalikku teavet ehk nende kodulehel avaldatut.
Kui kooli juhtkond ei suuda selles olukorras muud, kui süüdistada meediat «kõvera pildi» maalimises, tuleb peeglisse vaadata. Kulla koolijuhid: kui teil on käes selline trumpkaart, et akrediteeritud said kõik õppekavad, välja arvatud keskkonnakaitse doktoriõpe, siis miks me loeme sellest nimetutes netikommentaarides, mitte avaliku väljaütlemisena kõveraks tembeldatud meedias?
Konkurents ja vassimine
Ma ei tahagi mõelda, mida tunnevad kõik need üliõpilased, kes on koolis käinud juba mitu õppeaastat ja läbinud omateada bakaks või magistriks vajalikke ainepunkte. Kas neilt tõesti on küsitud?
Juulis ja augustis viis Euroakadeemia läbi ulatusliku (ja kalli) reklaamikampaania, miks tuleks just see kool oma õpingute jätkamiseks valida. Kodulehelt saame tänini lugeda, millise taseme õpet ja millistel erialadel pakutakse. Selge, et tänapäeval konkureerivad kõik koolid Eestis õpilaskonna pärast, sest demograafiliselt on selline aeg, mil praegu kõrg- ja keskeriharidust omandama hakkavate noorte arv on oluliselt väiksem kui paar aastakäiku tagasi. Aga konkurents ei saa olla vabanduseks vassimisele!
Kui te lähete panka laenu taotlema, siis küsib pank detailselt kõiki teie sissetulekuid ja kohustusi. Kui need panga nõudmistele ei vasta, siis laenu ei saa.
Ise ju valisite!
Kui noor läheb kõrgkooli (enda arvates), ja saab sõltuvalt juhusest alles hiljem teada, et see kool ei annagi talle soovitud ja, rõhutan – lubatud – haridust, siis noor inimene jääb hammasrataste vahele.
Kool peseb oma käed puhtaks, öeldes, et ise te ju valisite. Oleks pidanud teadma ja ette aimama. Juriidiliselt on asi lihtne: üks pool (kool) on lepingut rikkunud. Tal on sellest tulenevad kohustused, nagu ka üliõpilasel, kellel on oma õigused.
Kindel on, et Euroakadeemia teadis akrediteerimise probleemidest enne uue õppeaasta algust. Ikkagi anti üliõpilastele allkirjastada lepingud, mis tuginesid soovunelmatele, mitte tegelikkusele.
Igavene küsimus – kes on süüdi? – jääb ilmselt vastuseta. Kuid Euroakadeemia juhtkond on oma üliõpilastele ja nende vanematele võlgu vähemalt selgituse. Kui mitte vabanduse.
Ja loomulikult kehtivad lepingust tulenevad järeldused, mille täitmise vajadust ei pea ju ometi kõrgelt haritud koolijuhtidele meenutama.
