Kolde puiestee auväärses eas lõigul Ristiku tänavast Sõle tänavani tunnevad kohalikud elanikud hädasti puudust jalakäijate ülekäigurajast.
Ristiku tänavalt keerab vasakule Kolde pst, mis rajati möödunud sajandi 30. aastatel. Esimene osa kuni Sõle tänavani on nii-öelda kaheniidiline. Keskel on põliste kastanitega haljasala ja lai kõnnitee patseerimiseks. Kuid sinna pole võimalik ilma liikluseeskirja rikkumata oma kosse, lapsevankrit või invaliidikäru liigutama minna. Tollel puiestee osal puudub täielikult linnakodaniku või ka külalise jaoks ettenähtud sebra. Ei ole ka ühtegi jalakäija märki. Kui lähed laiale kõnniteele, oled selge liikluseeskirja rikkuja. Mupo võib sulle vabalt trahvi teha ja juht võib trahvita alla ajada.
Mõlemal niidil on ka bussipeatus, aga kuidas sealt edasi minna liikluseeskirja rikkumata? Kahe- ja neljarattalised ei tee sinust väljagi, kui tahad üle tee minna, et bussipeatusesse jõuda. Ootad tee servas, talvel ummistavad lund rookivad traktorid vallidega, promenaadi keskele on veelgi raskem minna. Kuigi kasutan liikumiseks keppi, on mul töid ja ka täpsust nõudvaid kohtumisi. See aga pole ühegi roolikeeraja mure, kas jääd bussist maha või sõidad teisel päeval. Muidugi pole see ka linnavalitsuse mure. Neil ju on õilis poliitika – kultuuriaasta.
Tänavu 1. septembril juhtus õnnelik õnnetus. Üks veripunases poolpalitus daam tugiraamiga tahtis üle tee minna. Kui ta oli jõudnud sealses laias kohas poolele teele, peatus kõrge valge kaubik ja daam kukkus kõhuli, õnneks nägu ära löömata. Tugev mees hüppas kaubikust välja, aitas daami jalule ja talutas kuni üle kõnniteeserva promenaadi teele. Kõrval olnud abiline, kes oli selleks, et daami tugiraami bussi tõsta, vaatas tänulikult pealt. Läksin teise peatusesse ja küsisin ühelt bussiootajalt kella: oli 11.03. Oletan, et seda sündmust mäletavad kõik asjaosalised.
Miks sellises loogilises kohas ülekäigurada puudub?
