TÄITSA SPORT!: Märt Aguga koos treenides on Veronika Portsmuth aru saanud, et kuigi tants ei näi spordina, on see tegelikult suur füüsiline pingutus. (Ken Juks (Kanal 2))

Veronika Portsmuth nõustus tantsusaatesse minema vaid vana klassivennaga

"Märt oli väga lõbus ja eeskujulik õpilane. Ta istus ühe väga korraliku poisi kõrval klassijuhataja laua ees. Matemaatikatundides oli ta lõpuklassides fenomenaalne – ta hiilgas! Me ei saanud aru, kuidas üks vend sai matemaatikas nii kiiresti eest ära panna," meenutab Veronika põhikooliaega, mil nad käisid koos Tallinna 21. koolis muusika eriklassis.

Märt muigab, et kui vene keele suvetöid arvesse võtta, polnud ta nii tubli midagi. Veronikagi möönab, et ka muusika erialaainetes tekkis Märdil põhikooli lõpus veidi probleeme: "Me olime kõik selle pärast väga mures, mis tast saab. Aitasime teda, klassis oli üldine poolehoid."

Lisaks koolile olid nad koos ka viimase laulu- ja tantsupeo üldjuhid. "Kuna see aeg ei ole väga pikk, mille jooksul saame koos harjutada, on kindlasti parem töötada inimesega, keda tead. Ma tunnen iseennast ja liiga kergesti ma uusi sõpru tutvusringkonda ei võta," selgitab Veronika (30), miks ta nõustus saates "Tantsud tähtedega" osalema vaid juhul, kui tema partneriks saab Märt (31).

Esiti oli Kanal 2 ja tantsusaate suhtekorraldajal Heili Klandorfil Märdiga juttu tema võimalikust osalemisest žüriiliikmena nagu 2008. aastalgi. "Suve lõpus helistas ta aga hoopis teise eesmärgiga – neil oli mõte, et nad tahavad saatesse Veronikat, kes oli nõus osalema ainult sel tingimusel. Minu otsus käis: põmm!" pajatab tantsupedagoog.

Kuulusid koolis eri gängidesse

Koos on nad tantsinud varemgi. Tõsi küll, diskot mõnel koolipeol. "Me läksime kohe teise klassi, nii et olime ühes klassis kaheksa aastat. Aga õpingute ajal me väga ninapidi koos ei olnud. Märt tegeles oma asjadega – teadsime kõik, et ta käib tantsutrennis. Ta käis ringi oma poisteseltskonnaga," räägib Veronika ja teeb imestusest suured silmad, kui selgub, et Märtki sealsamas Narva maantee lastemuusikakoolis, kus ta ise käis, mõned aastad akordioni õppis.

"Ma teadsin täpselt, kus ta elas. Käisime sünnipäevadel, tõenäoliselt isegi külas paar korda. Kiusasin ja tirisin teda patsist nagu klassiõdesid ikka," meenutab Märt. Palju polevat nad siiski kokku puutunud, kuna Veronika kuulus nii-öelda kesklinnagängi ja tema Lasnamäe omasse.

Trenne 4–5 korda nädalas

16 aasta eest koos üheksanda klassi lõpetanud tandem üllatab teineteist siiani. "Mul on tunne, et Veronika on õpetajana (ta on Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõud – K. A.) rohkem professori tüüpi – tasakaalukas ja analüüsiv. Ma poleks arvanud, et temast võiks tulla suur dirigent, kes seisab lauluväljakul 30 000 inimese ees," imestab Märt. Samuti hämmastas teda, et pealtnäha rahulikuma temperamendiga Veronikale istuvad ladinaameerika tantsud pareminigi kui standardtantsud.

"Nüüd ma näen Märti töös, mida ta iga päev teeb. Mind on üllatanud see, et ta on nii põhjalik ja konkreetne," kiidab Veronika. Kuigi Märt on väga kiire tegutseja (Veronika iseloomustab trenne nii: "Antenn peab kogu aeg olema maksimumi peal, et jõuda kõike kaasa teha!"), jaguvat tal vajaduse korral ka kannatust. Ja ehkki pahasena Märti naljalt ei näe, kinnitab Veronika, et ta on karm ja nõudlik.

Veronika on Märdi sõnul ebatavaline tantsuõpilane: "Tema tahaks nagu koolis saada kätte kodutööd, teha seda ära ja siis tulla presenteerima, mitte nii, et kõik käib koha peal. Tuleb lihtsalt trenni teistmoodi ette valmistada ja talle võimalikult palju materjali peale kütta - siis ta läheb tantsib kodus, tuleb järgmine päev ja kõik on super." 

Pedas õppinud Märt ei pea aastatepikkust tantsupedagoogikogemust suureks trumbiks. "Olen ka ise praegu õppimisjärgus, sest ma pole kümme aastat võistlustantsuga üldse tegelnud," tuleb endisel tipptegijal, kes võitis ladinaameerika tantsudes Eesti karika ja kel jäi napilt puudu meistritiitlist, end võistlustantsu lainele tagasi viia. "Minu tees on see, et jalad ei tantsi, vaid tantsib kõik see, mis on ülevalpool põlvi - see peaks väljendama tantsu emotsiooni. Seda õpetas mulle ka isa (Mait Agu - K. A.). Aga mingid kriteeriumid näevad ikka ette, kus on samm üle kanna, kus üle päka ja kas on tõus või laskumine - neid asju peab raamatutest sügavalt tudeerima. Ma arvan, et selle koha pealt olen teistest palju nõrgem, nii et meil on aus mäng."

Märt ja Veronika kohtuvad proovisaalis augusti viimastest päevadest alates neli-viis korda nädalas. "Püüame Märdiga leida auke mõlema ajagraafikus, kus temal ei ole 20 inimesega trenni ja minul kooriproovi," räägib nelja koori juhatav Veronika. Tantsust aga arvab ta: "See on ikka tõsine sport!" Ise on ta tantsulisele liikumisele seni eelistanud jõulisemat üldfüüsilist trenni, näiteks siserattasõitu.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Geidi Raud
Telefon 614 4056
geidi.raud@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis