Reklaami kinnitus, et koopiaravim võib originaalist kas või kümme korda odavam olla, kuid sellest hoolimata sama hea kui kallim, sunnib tahes-tahtmata kahtlema.
Elukogemus raiub päevast päeva kuklasse: väga head kaupa väga odavalt ei müüda ja kui ilmnebki selline juhtum, selguvad peagi erakordse pakkumise hämarad põhjused. Kapitalistlik kord lihtsalt ei luba kahjudega kaubelda. Seega – kaas uskuda odavate ravimite müügi kampaania eel ja ajal räägitavat juttu?
Ajast aega on haiged kuulnud tohtri sõnu: «Ehk proovime nüüd üht teist rohtu. See võib paremini sobida.» Selge jutt. Kui aga soovitab tohter sama head rohtu, mis erineb ainult tableti värvivarjundi ja tublisti hinna poolest, siis on haigel põhjust uuesti küsida, kas ta ikka kuulis õigesti. Arst kinnitab öeldut ja selgitab: alates 2003. aastast kirjutame suurema osa retseptidest toimeaine järgi ja nüüd on patsientidelgi senisest suurem sõnaõigus endale sobivat rohtu valides.
Ka apteeker kinnitab: kõige odavam rohi on toime poolest sama tõhus kui kõige kallim. Missugust värvi karbi ja hinnaga tablett kõige paremini sobib, peate ise proovimise teel välja selgitama.
Proovi kallist ja odavat
Jutud ühesuguse tõhususe, kuid väga erineva hinnaga ravimitest ergutasid ennastki katsetama. Loen arvutikuvarilt: geneeriline on patendiga kaitstud ravimi koopia, kuid võrdne toime tugevuse, puhtuse, omastatavuse, stabiilsuse ja ohutuse poolest. Ainult tablettide värv on erinev. Ja madala hinna põhjendus: originaalravimi tootja on teinud suuri kulutusi, koopiate tootja aga – kuigi ravim peab samuti läbima põhjaliku kontrolli ja katseaja – saab hakkama tunduvalt väiksemate investeeringutega.
Kindlustunne hinges, avan odava rohu karbi ning loen selle ja originaalravimi infolehte. Leian kohe erinevuse: odav leevendab ainult üht tõbe (kõrge vererõhk), kallis aga on mõeldud mitme haiguse vastu (ka neerude ja südamerikke puhul). Järelikult pole täpipealt sama ravim. Vähe sellest, odav ei sobi alla 18aastastele. Kui oleksin näiteks 22aastane, ehk peaksin igaks juhuks eelistama originaali? Vanur võib julgelt kõige odavamat proovida.
Kolm tabletti ei muutnud tavapärast seisu, neljas päev aga tõi haiglase oleku. Paar päeva kallima rohuga aga muutsid seisundi jälle natuke erksamaks. Jätkan uuesti katset – ja kolmanda päeva hommikul ei tunne ennast hästi. Järelikult peaksin katsetamisest loobuma, või ehk proovin varsti veel kord. Sest pole ju teada, kas viletsam enesetunne tekkis odavamast rohust või mingil muul põhjusel. Uneaeg jäi vist lühikeseks. Võib-olla pingutasin üle poes käies. Ehk mõjus teadmine, et nüüd ei toimi organismis patentrohi, vaid odav koopia. Seega platseeboefekt tagurpidi – sisendan endasse ärevuse, et tervis peabki muutuma halvemaks?
Mullu detsembris levis ajakirjanduses riigikogu liikme Heljo Pikhofi kirjutis, kus ta patsientide esindusühingule saabunud kaebustele toetudes väidab, et pidada geneerilisi ravimeid originaalidega täiesti samaväärseiks on poolik tõde, nende vahe olevat efektiivsuses ja teisteski aspektides. Poliitiku arvamust kutsutud-seatud asjatundjad ei kummutanud.
Rohke kiitus külvab umbusku
Apteekrid on lahked inimesed. Kui järjekorda pole, vastavad igale küsimusele. Lähikondsete hädade tõttu tuttav Cipralex maksab 23,85 eurot (50%line soodustus), tema analoog Elicea aga 5,30; populaarse vererõhualandi Norvasc karbi hind on 8,25 (90%line soodustus), selle odavam variant Lofral aga maksab 1,43 eurot.
Milleks üldse osta kallist originaalravimit, kui koopiavariant asendab seda 100%? Apteekri selgitus: toimeaine on sama, samuti on ühesugused nõuded toormele ja tehnoloogiale. Erinevus on abiainetes ja katsetuse ulatuses, s.t analoogidena valmistatavaid ei katsetata nii suure arvu haigete peal, sest patentravimi pikaaegsel kasutamisel (patent kehtib kuni 20 aastat) on ravimi võimalikud kõrvaltoimed ammu selgunud ja uue ravimi väljatöötamisel nendega arvestatakse.
Internetist on lugeda, et raviarstid saadavad ravimiametile teatisi rohtude kahjulike kõrvaltoimete kohta. Võhiku loogika järeldab, et suuremat ettevaatust nõuavad uued ravimid. Tekkis huvi küsida, kas tõesti tuleb rohkem häiresignaale uute originaalravimite kasutajatelt? Ravimiameti osakonnajuhataja asetäitja Ott Laius: «Arstide märkused registreerime toimeainepõhiselt. Tähelepanu all on kõik ravimid, olenemata tootjast ja kogu aeg peab lisanduvate andmete alusel hindama toimeaine kasu ja riski suhet. Eluohtliku kõrvaltoime ilmnedes tõuseb päevakorrale müügikeeld.» Tema sõnul on väga harva esineva haiguse puhul erandina antud luba kasutada uut ravimit väiksema info, seega ka suurema riskiga. Rohkem kui ravimi eri variantidest, sõltub asjatundja sõnul tõhusus haige seisundist (kaasnevad haigused ja nende ravimid, vanus, kahjulikud harjumused), töö- ja elutingimustest ning toitumisest. Seega siis – katsetada ja katsetada, arstiga nõu pidades või enesetunde järgi.
Võtan kirjast haigekassa ravimiosakonna esindaja Erki Laidmäe ütlemise: «Kui patsient tunneb vahet, ei või ta teada, et selle on põhjustanud ravimivahetus. Ehk hoopis ilmamuutus? Uskumuse ja eelarvamuste mõju vähendab teaduslik lähenemine.» Teaduse sõna järgi määrab tõhususe toimeaine. Nii et eri nimetuste all sama toimeainega rohtude proovimine polegi arukas tegevus?
Tartu apteekrite vastused tulid nagu kokku lepitud: haige peab ise proovima, missugune rohi talle sobib. Tore! Räägin, et sattusin võhikuna kaht infolehte kõrvutama ja leidsin mitu olulist erinevust, ja palun nimetada veel ükski kalli-odava ravimi paar, mille erinevus on veel suurem. Küsimus paistis neile liialt raskena ja selget vastust ei kuulnud. Justkui kehtiks mingi salajane direktiiv rääkida ainult ametlikuks kuulutatud juttu.
Ebaõnnestunud nimetus
«Originaalide ja koopiate teema on tarbetult müstifitseeritud,» teatas Eesti Apteekrite Liidu peaproviisor Kaidi Sarv. «Ravim on ravim – ühele sobib üks, teisele teine.» Järelikult...? Sõna «erinevad» ei tule ka temalt, kuid terminit «koopia» peab ta ebaõnnestunuks. Kaidi Sarve arvates oleks õige rääkida analoogidest. «Mõne originaalravimi tootmine on lõpetatud, kasutusel on ainult uuemad, mida võiks nimetada analoogravimiteks.» Ning taas kinnitus, et sama toimeainega ravimeid eristavad vaid abiained, mis rohu kvaliteeti sugugi ei mõjuta. Aga ometi – ühele sobib üks ja teisele teine. Miks mitte selgelt öelda, et ühe toimeaine põhised eri nimetusega ravimid mingil määral erinevad? Arstil on tõenäoliselt tülikas seletada igale kõhklejale ravimifirmade patentidest ja sertifikaatidest, napp ja ebaloogilisena tunduv jutt aga sünnitab arvamuse, et odavamat – seega tingimata halvemat – soovitab arst seepärast, et haigekassa nõuab raha kokkuhoidu. Seda enam, et apteekidel soovitab odavaid tooteid reklaamida nimelt haigekassa.
Ott Laiuse arvates on elanikkonna harimine edenenud, seda kinnitavad arvud: möödunud aastal moodustasid käibesse läinud toosidest 34% geneerilised ravimid, rahalises arvestuses ligi 18%. Aasta varem olid need arvud 32,5 ja 15,8. Seega, nii ravijate kui ka patsientide teadlikkus on kasvanud.
Lisaksin ka hinnavahe toime ja küsimuse: kas mitmekülgsem selgitus ei hajutaks haigete umbusku senisest tõhusamalt? 34% asemele võiks tulla priskem number. Ja miks ei võiks eri ametkonnad kaaluda selguse mõttes peaproviisor Sarve ettepanekut loobuda ravimite eristamisel sõnast «koopia»? Järgmise sammuna ootaks ausat selgitust, et sama toimeainega eri värvi tabletid on sarnase mõjuga, kuid pole 100% identsed.
