Üleeile, kui sain Delfi kaudu teada tulistamisest kaitseministeeriumis, hakkasin õhtul täpselt kell kuus plõksutama telekanaleid, infonäljane, nagu ma olen. Uskumatu, aga me olime BBC esimeseks uudiseks!
Edestasime selles natuke tobedas infovõidujooksus ei kedagi muud kui Ühendkunigriigi peaministrit David Cameroni, kes oli katkestanud puhkuse ja esines Briti parlamendis kõnega seoses märatsemistega Inglismaa suurlinnades.
Millal meile osutati viimati esiuudise au? Millal üldse tegi BBC viimane kord Eestist juttu? Minu mälu järgi pronksiöö puhul. Vene kanaliteski olime kaitseministeeriumi intsidendiga esikohal, ainult Euronews magas meid kell 18 maha, võib-olla viivitati ka teadlikult, kontrolliti fakte.
Usun, et ilmselt mõjutasid BBC uudiste järjekorrastajaid Norra sündmused, aga küsigem siiski – mis see siis on? Kas pahupidi pööratud maailm? Miks keegi peale meie endi ei räägi meie 8,4protsendisest majanduskasvust, vaid ainult halvast, halvast ja veel kord halvast?
Õudne enesekiitus
Kujutame ette isoleeritud külaühiskonda, kuhu muust maailmast uudiseid ei tulegi. Meenutagem või "Tõe ja õiguse" kõrtsistseene, mis kahtlemata olid realistlikud ja andsid adekvaatselt edasi külamiljööd. Peamiselt ainult halvast pröökasid seal Oru Pearu, Kassiaru Jaska ja kõik teised asjaosalised. Halvale ja õnnetustele lisandus kõrtsis enesekiitmine. Täpselt samuti nagu meil praegu – nii kapo kui teised asutused ei jätnud kasutamata juhust patsutada endale õlale. Töötajate evakuatsioon hoonest olevat käinud varem valmis olnud plaani järgi. Ettenägelikult olevat olnud mõni kuu tagasi isegi vastav õppus.
Ometi nägime telepildist, kuidas inimesed põgenesid kaootiliselt, hüppasid esimese korruse akendest välja, prantsatasid ninali maha. Kurjategija likvideerimisel näitasid politseinikud üles kangelaslikkust, anti meile teada. Tegelikult on roimari surmamine politsei saamatus, kiidetagu ennast kui palju tahes.
Mitte ükski meie telekanal ei suutnud reageerida olukorra nõuetele vastavalt, edastada otsepilti sündmuskohalt või vähemalt organiseerida kohemaid kommentaatorite ümarlaud, mis vahendaks uudiseid kaitseministeeriumist ja selle ümbrusest.
Andrus Ansipilt kuulsime raadio kaudu rajoonikomiteelikku soovitust kindlustada turvameetmeid, kolida kaitseministeerium Juhkentali okastraadi taha. Seal on turvaline kodumaad kaitsta.
Laar ja Ansip teavad
Hoopis midagi muud mäletame Norra peaministri kõnest suurtragöödia järel. Jens Stoltenberg lubas ühiskonna muuta veel avatumaks, veel demokraatlikumaks. Igasugune vabaduste kitsendamine tähendaks terroristide võitu demokraatia üle.
Ansip aga võtab eeskuju kahelt poolt korraga. Esiteks Ameerika saatkonnast, mis on juba sulgenud Kentmanni tänava ja teiseks Nõukogude ajast, kui kõikjal domineeris okastraat.
Mart Laar politiseeris kuriteo veel enne asjolude selgumist. Tema sõnavõtust AKs jäi mulje, et Karen Drambjani viis selle meeleheitliku teoni tema kuulumine Eestimaa Ühendatud Vasakparteisse. Tohoh! Minister erinevalt ajakirjanikust ei tohiks oma oletusi rahva ette tuua, see kahandab valitsuse autoriteeti. Võib-olla tahtis Drambjan hoopis kuulsaks saada, sidudes oma radikaalsed vaated, suitsiidiiha ning tunnustusnälja? Ja näete, kuulsaks ta saigi, tema tegu jõudis BBC esmauudiseks. Meie valitsusel pole mõtet sellest unistadagi.
