Visionääri, isemõtleja ja entsüklopedisti Hardo Aasmäe põhiülesanne on hetkel valmistumine Eesti Entsüklopeedia veebivariandiks, samas teeb ta igapäevast raadioentsüklopeediat KUKU raadios, ajalehes KesKus juba neljandat aastat kestevat projekt maailma riikidest, mis vabalt võinuks ka olemata olla.
Lisaks leiab ta aega tegeleda üleilmsete probleemidega, teisisõnu maailmalõpu või selle ärajäämisega ning asustuse, sh Tallinna arengu asjadega.
Kui palju on maailmas mõttetuid riike?
Parasjagu. Olen neid jõudnud läbi hekseldada paarikümne jagu. Aga lõpp ei paista.
Tegelikult on see pigem žanriline võte – enesepila, mis eristab täiskasvanud ja mittetäiskasvanud ühiskondi. Pean selles mõttes britte eeskujudeks. Inimesed, kes on eneseiroonilised, seisavad ka kindlalt jalul. Ka eestlased on selles mõttes heal järjel. Ainult paiguti võib eneseiroonia üle kasvada irisemiseks.
Aga vastates küsimusele: maailmas jätkub riike, mille olemasolu mõistlikkus on vägagi küsitav.
Kes on ebamõistlikud? Kas need, kes ei ela Lääne tsivilisatsiooni kehtestatud reeglite järgi?
Püüan kõigepealt mõista, millele antud riigi koosolemine toetub. Võtame näiteks Afganistani ja Pakistani, mille piirid ja riigi enda tekkimine on paljuski juhuslik. Nad ei tekkinud, vaid JÄID riikideks. Kui sündis Afganistani riik, ei kavatsenud ju keegi üldse sellist moodustist luua. Omal ajal jõudsid venelased oma koloniaalvallutustega ühele, britid teisele ja Iraan kolmandale joonele. Vahele jäi eikellegimaa, millest sai Afganistan. Nn Durandi liin, mis praegu Afganistani Pakistanist eraldab, tõmmati üsna suvalises kohas kaardile, mida Briti koloniaalvõimud ei kontrollinud ega kontrolli siiamaani keegi peale puštu hõimude. Üldse on kõik India, Ida- ja Lääne-Pakistani ja Afganistani vahelised piirid omamoodi suva, millel pole asjalikku alust. Pakistanis on umbes samasugune olukord, kui Eestis oleks 8% vene valgekaartlasi, kes riiki ka valitseksid. Ainult oma vene keelt kirjutaks nad ladina tähtedega.
Õnnetus on pigem see, et Lääs on hoidnud oma liitlasena Pakistani ja maksab kinni tema armee. Armee ise mängib aga kokku nn " Osamadega" – milleks seda raha sinna üldse kulutada? Vahest oleks mõistlikum taastada Kašmiiri sultanaat – kaoks vähemalt üks piiritüli India ja Pakistani vahel ära. Kui palju on Läänele maksma läinud kogu see Afganistani ja Pakistani abistamine üldse – see on juba kosmiline summa, millele pole mingit seletust. Läänel oleks aeg tunnistada, et nurjunud on katse sadade miljardite eest sinna tekitada kahte sellist riiki, nagu Lääs seda ette kujutas. Siis veel Põhja-Korea, mis on sisuliselt vangla. Terve pinutäis Aafrika riike, mis on sündinud täiesti arusaamatute sündmuste tulemusena... Maailm on teinekord arusaamatu.
Läheme sellest kaosest veel sammukese edasi. Kel vähegi viitsimist, tegeleb ennustamisega. Miks siis juba mitte maailma lõpu ennustamisega. Enam-vähem on see päev ka paika pandud – 21. detsember 2012. Nali naljaks. Hoopis tõsisemalt tuleks suhtuda rahvastikuuurijatesse, kelle väitel on 50 aasta pärast 9 miljardit inimest ja 7 miljardi piiri ületab ta juba sel aastal. Kas 9–10 miljardit ei ole juba maailma lõpp?
Küllap see maailm kannab välja nii 9, mingil viisil ka 12 miljardit. Aga olen lugenud ka sellist prognoosi, et umbes paarisaja aasta pärast elab maamunal ainult 2 miljardit inimest.
Sünnib see nii, et juba praegu on Euroopa täiesti vabatahtlikult läinud 1–2-lapselisele perekonnale. Kui Hiina jätkab ja India alustab oma sunniviisilist 1-lapselist pereplaneerimist, kujutame ette olukorda, kuidas näiteks kaheksast hiinlasest saab saja aasta pärast üks.
Teisalt kujuneb välja ka olukord, millest pole viisakas üldse kõnelda. See on toidupuudus eriti neis maades, mis on vaegarenguga. Juba ülemöödunud aastal suri ööpäevas 100 000 inimest nälga. Et samas kasvab ka mageda vee puudus, on see kõik kokku viinud maailma ütlemata kummalisse kriisi, millest õieti nagu arugi ei saada.
Seleta nii, et meie lugejad siiski saaksid...
Maailm on harjunud sellega, et kui midagi maailmas enam ei aita, siis Ameerika ikka aitab. Nad on maailma välja aidanud kahest maailmasõjast ja külmast sõjast. Rääkimata igasugustest hilisematest kriisikolletest, nagu Jugoslaavia lagunemisekriisist, kus Euroopa ainult lõpmatuseni otsustusvõimetult ninnu-nännutas. Aga piisas vaid USA (NATO) korralikust pommirahest ja Milosević oligi koopasse aetud. Tänaseks on selge, et ameeriklaste huvi ja jõud on raugemas. Nad on jäänud küll maailma esimeseks tehnoloogias, aga neil pole enam mõtet olla juures kogu maailma kaasajastamisel. Tagatipuks seda kõike kinni maksta. Ameeriklastel on mõistlik enda käes hoida tehnoloogilist juhtotsa ja seda nad teevadki. Sest praegune valitsev kapitalismimudel toetub ikka tarbimise kasvule.
Kuid maailma 200–300 aastat hästi töötav mudel on kokku jooksmas. Elanikkond vananeb, tsiviliseeritud riikides pole enam ammu olnud sõdu ja praegused inimesed ei jaksa enam nii palju tarbida. Inimene ei söö ju lõunal kahte praadi, ei pane üksteise otsa kolme ülikonda ega sõida korraga nelja autoga. Maad ja majad on olemas ja neid pole vaja lisaks ehitada, pigem renoveerida. Tarbimismudel aga marsib paigal. Sellise kapitalismimudeli agooniat võib ju mõnesaja miljoni hiinlase või hinduga pikendada. Aga lahendust see ei too.
Praegu proovitakse kõikvõimalike vahenditega ikkagi reel püsida. Küll vähendatakse tolle, et tarbijat tootjale võimalikult lähedale lasta, küll proovitakse muid nõkse.
Jõuangi ühe paratamatuseni. Kas endiselt loetakse üheks kapitalistliku majanduse tungrauaks endiselt immigratsiooni?
Peab paraku nõustuma.
Mis on Jaapani majanduse peaaegu veerand sajandit kestnud paigalseisu põhjus? Ikka see, et jaapanlased ei luba enda juurde immigrante.
50–70 aastat tagasi oli näiteks USAs immigratsioon tõesti tohutult liikumapanev jõud. Tolleaegne immigrant oli haritud, töökas ja unistuste maal tema käed ja mõistus kibelesed töö järele. Immigrant ise oli oma sotsiaalselt kvaliteedilt etem kui keskmine jänki. Tänapäeval on see nii Ameerikas kui ka Euroopas kindlalt alla keskmise ja immigrant ise koormaks. Euroopa Liidu mõte pole ju midagi muud, kui tuua Euroopa siseturule uusi tarbijaid ja kõikvõimalikud toetussüsteemid peaksid muutma ka näiteks idaeurooplased kunagi maksujõuliseks. Kahjuks on see ainult Euroopas nii. Mujal maailmas ei tähenda uute inimeste juurdetulek kindlasti mitte maksujõulisust, vaid pigem abisaamist. See murrang on toimunud möödunud aastasaja 70.–80. aastate jooksul. Tootjad võivad otsida tarbijat mööda maailma tikutulega, aga neid on kordades vähem kui abisaajaid. Seda ei suuda üleilmne kapitalism enam välja kannatada. Marksistlikus kõnepruugis oli selle nimi kapitalismi üldkriis.
Kust on tekkinud, ja Vene teadlaste arvates puhkeb peagi lausa õitsele, maailma uus panganduskriis?
Eks siingi ole oma süü just nende abivajajate arvu suurenemises. Kõrgelt arenenud riikides on tegemist vana majandusmudeli säilitamise agooniaga, kus ei taheta vanast elustandardist loobuda. Seda ei saavuta aga muidu, kui uue raha laenamisega. Nii ongi minu arvates pool maailma, suur osa keskklassist ehk kuldsest miljardist, elanud üle jõu, isegi USA.
Milline võiks olla maailmalõpu kõige mustem stsenaarium? Sellest on saanud aru iga koolilapski, et tuumapomm, mille hirmus oleme meie 50 aastat elanud, pole mitte kindlasti maailma lõpetaja, vaid hoopis suuremad ohud on mujal. Mis aga juhtuks, kui lõpu ootuses otsustaks maailma kümme tuumariiki pöörata kõik oma torud Aafrika poole ja hävitaks maailma hädaoru ühe hoobiga? Vähemalt mõneks ajaks oleks apokalüpsis edasi lükatud.
Maailmas toimub ei ole juhitav, vaid pigem valitsetav.
Ühiskonnad muutuvad stabiilseks ainult siis, kui nad saavad ise hakkama. See on nagu inimesegagi. Alati on meie hulgas keegi kehalise või vaimse puudega, kes ise hakkama ei saa, kes vajavad tuge. Me ei saa neid ju ometi maha jätta.
Maailma ja ühiskonnaga on sarnane olukord. On väga palju ühiskondi, kus on tugev vaimne arenematus, kus valitsev on näiteks kirjaoskamatus. Riikide füüsiline puue on samuti olemas. On riike, kus puudub näiteks arvestatav taristu, kus ei ole kaasaegset energeetikat, tootmist või tehnikat.
Ometi peame leppima kurva tõega, et terve maailm ei ole abistatav. Veel vähem päästetav.
Ent mingi lahendus võiks selline hädatapp ometi olla?
Mingi lahendus sünnib maailmas iga päev. Väga erineval viisil. Võtame näiteks Sudaani. On täiesti selge, et seda ühiskonda ei hoia koos mitte miski. Eriti kujukalt väljendub see suhtumises naisterahvastesse. Põhjaosas tahetakse kehtestada islamiseadusi, mis keelab osal naistel üldse oma nägu avalikult näidata. Ent lõunaosas on terve hulk inimesi loodususulisi, seal on noortel neidudel auasi igal pidulikumal sündmusel tantsida paljaste rindadega. See, et Lõuna- ja Põhja-Sudaan omavahel lahutati, on kasvõi selles valguses samm lahenduse suunas. Selliseid lahendusi sünnib iga päev. Sõda või hävitamine ei muuda siin midagi. Juba praegu arvestatakse, et maailmas on pidevalt käimas 1000–2000 relvakonflikti. Kui hiljuti tapeti Kongos ühe konflikti käigus 3–4 miljonit inimest, ei kajastunud see Euroopa ajalehtedes peaaegu ühegi uudisreaga.
Ära põikle kõrvale – mis saab ikka maailmast siis, kui nafta ja elekter otsa saavad?
Mina ei tea, kas niisugust asja saabki olema. Ja minu silmad õnneks seda küll ei näe.
Kuidas see võiks välja näha? Keegi üle taeva neoonkirja, et nüüd on nafta otsas, vist küll ei tõmba. Pigem hakkab nafta hind tasahilju tõusma. Ühel heal hetkel selgub, et ta on juba nii kallis, et seda automootorisse küll pole mõttekas kallata. Kui nafta hind hakkab olema 200–300 dollarit barrel, on teda maanteele raisata arutu. Pigem kasutada kuskil keemiatööstuses. Väga kiirelt sekkuvad mängu igasugused alternatiivvõimalused. Päikesepatareid, biokütused – mis iganes. Vahest alguses on nad primitiivsed ja nendega ei ole nii mugav toimida, kui tänapäeval harjutud. Aga kui kogu maailma teadlased probleemile kallale sööstavad, tuleb kindlasti ka tulemus. Praegu nafta kallineb ja see elatakse üle.
USA ja Euroopa kannatavad selle valu vähemalt algul ära. Juhtuma hakkab hoopis mujal, kusagil Aafrikas näiteks. Kus jäävad seisma koolibussid ja koolielu takerdub.
Ometi usun, et igale probleemile leidub lahendus. "Volga" võttis ka omal ajal bensiini 20 liitrit sajale kilomeetrile. Piisas vaid 1973. aasta naftakriisist ja maailma hakkasid ilmuma mootorid, mis kulutasid 100 km läbimiseks 5–6 liitrit.
Siingi sünnivad lahendused iga päev. Ainus probleem on selles, et need lahendused on jõukohased ainult juba nimetatud kuldsele miljardile inimesele. Kas säästlikus kasutamises või senise kapitalismi ümberkorralduses. Sama keti teises otsas surevad inimesed kahjuks nälga.
Kas praegused Inglismaa ja hiljutine Norra – miks mitte nüüd ka Eesti näide – on maailma hukkamineku esimesed märgatavad paised ja maailma saavadki valitsema kõige madalam klass või poolemeelsed?
Need on natuke erinevad juhtumid. Lääne-Euroopa ühine häda on nende koloniaalpärand. Ei inglased, prantslased ega hollandlased tulnud igalt poolt koju rahuga, vaid sõjaga. Selle tõttu olid nad sunnitud varju pakkuma oma vasallidele, kes nende heaks olid töötanud. Nagu USA oli sunnitud seda tegema lõunavietnamlastega – muidu oleks Vietkong neile lihtsalt kätte maksnud.
Ühiskondade lõimumisvõimel on oma piirid. Räägiks loo Taani kunagisest peaministrist Anders Fogh Rassmussenist. Tema ütles, et oleme tulnukatele andnud peavarju aastasadu ja see on meie hea tava. Aga on täiesti lubamatu olukord, kui ühel heal päeval ärkab taanlane olukorras, mis ei ole enam talle kodune. Sealt algaski multi-kulti idee, mis tegelikult on läbi kukkunud. Seda probleemi helbitakse praegu kõikjal, ka Eestis.
Veidi drastiline oli olukord muidugi Norras. Norralased ise kutsusid oma põhjaaladele tuhandeid pakistanlasi, pakkudes neile eluaset ja korralikku tööd ainsa tingimusega, et nad oma kodukohast ei lahku – rahvast oli niigi vähe. Leidus aga kaval advokaat, kes kõik tulnukate kasuks ja riigi kahjuks pööras, ja peagi olidki pakistanlased oma nõudmistega Oslos. Sellega kaasnesid loomulikult ka Aasia elulaad ja kaasnähtused nagu uimastid. Ning norralased küsisid õigustatult – miks on sisserändajatele tehtud eeliseid?
Nüüd leiduski keegi Anders Behring, kes pani toime kunagise Rootsi peaministri Olof Palme tapmise, ainult raskuselt sajandas astmes. Ka Palme tapmine sai omal ajal vaikse heakskiidu Rootsi rahvuslastelt, kelle arvates põhjendamatu liberalism immigrantide suhtes ajas suure osa rahvast nõutuks. Tulnukaid poputati toetussummadega, kuid pärisrootslased küsisid – miks meid ei toetata? Norraski küsitakse: miks tegeleme kogu aeg vähemusega ja enamus peab selle eest maksma? Aga kes tegeleb siis lõpuks enamusega?
Tegemist ei ole võõravihaga. Tulemus on murettekitav seepärast, et immigrantide tulv on ületanud ühiskonna loomupärase immigrantide lõimimisvõime. Mis on ju õigupoolest ka Inglismaa rahutuste tegelik põhjus. Kuna lõimimisvõime ületati, siis mõeldi välja multi-kulti.
Kas ka Eestis võib oodata samasugune saatus?
Vaevalt. Maailmas on omades salakeeltes levinud sõnum, et Eesti on karm riik igas mõttes. Nii oma looduse kui ka immigrantidesse suhtumise poolest. Meil neid ei hellitata ega anta heldeid rahalisi toetusi ega korterivõtmeid. Kauged ebaseaduslikud külalised viiakse hoopis metsakülla oma saatust ootama. Teiseks – meil puudub õnneks ülemäärane poputamise süsteem. Igaüks peab ise hakkama saama.
Kas sind kui geograafi ei tee ärevaks asjaolu, et maailmas on 25% protsenti imetajatest ja 12% kaladest sattunud punasesse raamatusse? Kahepaiksetest oli mageda vee puudumisel oli 2000. aastal ohustatud liikide raamatus 146 liiki. Nüüd 1856.
On tuntud tõde, et sinna, kuhu on koondunud suured inimhulgad, koonduvad ka ohustatud liigid. Säilunud on nad pigem seal, kus arengutase on madalam, inimkonna ääremaadel. Seal on kahjuks levinud vaesus, kus looduskaitse on üsna lootusetu tegevus. Kui inimesel on külm, raiub ta maha viimase puu. Või kui tal on nälg, püüab ta kinni või laseb maha ka viimase looma.
Nii et sina maailmalõpu kuupäeva ennustada ei oska.
Kui keegi määratleks mulle, mida tegelikult tähendab maailma lõpp – bakterid elavad edasi alati. Juhtugu siin, mis tahes. Võib rääkida maailma lõpust, kui inimkond kaob.
Piirduks seekord ainult inimkonnaga...
Inimkond püsib veel mitte aastasadu, vaid kümneid tuhandeid aastaid. Ainult mis kujul ja vormis – see on juba iseasi. Mõelgem vaid sellele, millised muutused on inimkonnas toimunud viimase 200–300 aastaga. Võib-olla 300 aasta pärast elavad meie järglased hoopis Marsil?
