Vuristav nelik: Marin Mägi-Efert (esiplaanil), Ülle Lichtfeldt, Terje Pennie ja Ines Aru uhavad «Vabrikutüdrukutes» iiri töölisnaistena õmblusmasinaid kiunutada. (Harles Mägi)

"Mis kibe õmbleja nüüd mina!" naerab näitlejanna Ines Aru. Naerab laginal. Ometi vuristab ta Kukruse polaarmõisa lavastuses "Vabrikutüdrukud" õmblusmasinat vana profi kombel. "Ma pole üldse mingi õmbleja. Ma teen lihtsalt ülbe näo, et oskan õmmelda!"

Ega muud kui ülbe ilme näole manamist Ines teha saakski. Igaks juhuks. Sest "Vabrikutüdrukute" prooviperioodil algas tema tutvuse sobitamine õmblusmasinaga pentsikul moel. Viskas Ines masinale pilgu ja asus hooga asja kallale. Ilmselgelt liig suure hooga. "Mina ei teadnud, kudapidi see masin käib!" muigab näitlejanna, kes elegantse käeliigutusega suutis õmblusmasina tagurpidi tööle panna. "Kõik naersid hirmsasti! Mina panin masina tagurpidi käima, aga siis see ju ei tööta!"

Pääsu aga polnud tost tujukast masinast kuhugi, sest lavastuses "Vabrikutüdrukud" on masinavuristamisoskus näitlejannadele rangelt kohustuslik. Ning nelik petab oma osavusega publiku ära küll.

"Nad on mulle lähedased."

Õmblejanna Una, keda Ines iiri näitekirjaniku Frank McGuinnessi loos "Vabrikutüdrukud" kehastab, on väärikas eas vanatüdruk. Hea südamega ning klatšimaias külakõrva-tüüpi vanamutike. Kogu elu õmblusvabrikus rassinud naise, kes taibukuse poolest pole just kirkaim kriit karbis, pereks on tema 80-pluss-õde. Ning kõik. Inese eelminegi roll oli iseloomukas iirlanna. Alles sel kevadel esietendus Rakvere teatris iirlase Martin McDonaghi "Leenane’i kaunitar", kus Ines hoopis teist masti mutikest mängis. Kavalpäist manipulaatorit Megi. Sõnaga, üks iirlanna teise järel. Vaat et vahetpidamata.

Ines kinnitab, et iiri mutikeste sussid passivad talle jalga kui valatult. "Need naised on mulle mõistetavad ja arusaadavad," tähendab Ines. "Ning lähedased." Näitlejanna peab pausi. "Ma mõistan neid naisi. Ma mõistan nende tahke. Neil on karm pool olemas ja hell ning õrn pool olemas. Nagu eesti rahvalgi." Väitele, et eestlased ja iirlased on ühtemoodi, kirjutaks Ines kahe käega alla: "Me olemegi väga sarnased. Ju see on väikerahvaste sarnasus."

Et Ines, kes "Vabrikutüdrukute" laval Roosa Pantri pubi särgis tantsu lööb, taaskordset iirlanna-rolli naudib, paistab välja. Sõna otseses mõttes. Teatriblogija Danzumees on pärast etenduselkäiku oma blogisse kirjutanud suisa ülivõrdes hinnangu: "Ines Aru särab Eesti teatri komöödiakuningannana ning keerab oma täiesti loomuliku mängustiiliga vanadaamile omad vindid külge. Telefonimonoloog oma õega, kes parajasti võõraste meestega baaris purjutab, on üks selle aasta lahedamaid teatrielamusi. Tõeline pärl. Ja ega iga päev ei näe Ines Aru diskot tantsimas. Tükk väärib vaatamist ka lihtsalt ainult selle rolli pärast."

Mäletatavasti pani Ines maikuu lõpul plahvatama pommuudise, kui Mõisateatri Pikk Mari lavastusest "Head ööd, ema" loobus. Isiklikel põhjustel. "Seal oli väga tore trupp. Anne Veesaar ja Vilja Nyholm-Palm – nemadki on inimesed, kellega väga hästi läbi saan," sõnab Ines. "Need olid sügavalt minu isiklikud probleemid, miks ma loobusin," kordab Ines rahulikult oma maikuiseid sõnu. Ning nii, nagu ta tollal lubas – "Publik näeb mind sel suvel küll!" –, on ka läinud.

Kuid peale selle, et Inese austajad oma lemmikut laval näevad, on Inesel endalgi Ida-Virus teatritegemise ajal isevärki nägemisrõõme. Üleeile käis ta näituseks Vasknarvas. Esimest korda elus. "See pani mulle niisuguse paugu!" õhkab Ines vaimustunult naerdes. "Murdsime ühe nunna nõusolekul kloostri kirikusse sisse ja lihtsalt imetlesime. See oli nii puhas ja nii ülev!"

Jaga artiklit

50 kommentaari

O
online shopping apps  /   09:40, 7. märts 2017
U
Up Election 17  /   17:58, 27. veebr 2017
nice article i like it http://upelectionresult.in/

Päevatoimetaja

Teet Teder
Telefon 51993733
Teet.Teder@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis