PATSIDEGA DOKTOR: Eesti noorim teaduste doktor kannab rastapatse ja armastab ringi liikuda jalgrattaga. (ALDO LUUD)

Eesti noorim teaduste doktor Margus Niitsoo ütleb, et oma doktoritöös pidi ta iga lõiku lugema vähemalt kolm korda. Et üldse millestki aru saada. "Matemaatikud kirjutavadki keerulises keeles. Mõtlevad hoopis lihtsamini. Nagu krüptograafiaski."

Uljaste rastapatsidega Margus oli kaitstes 24 aastat, 4 kuud ja 13 päeva vana, see teeb temast vähemalt viimasel viiekümnel aastal noorima, kes Tartu ülikoolis on doktorikraadini jõudnud. Doktoritööd kaitses Margus arvutiteaduse instituudis, kuid peab end pigem siiski matemaatikuks. Aga paljud teadused on niivõrd ühte sulanud, et isegi asjaosalistel endal on oma haru raske liigitada.

Juba Tallinna Reaalkoolis õppides kulus pool õpiaega ühelt olümpiaadilt teisele käies. Neid sai vähem või rohkem läbitud matemaatikas, lingvistikas, füüsikas, informaatikas ja isegi ajaloos. Inglise keele riigieksami sooritas Margus maksimumhinnetele. "Poisikesena meeldis mulle üle kõige vahtida Cartoon-TV pealt multikaid ja üldse ingliskeelseid telekanaleid – taevakanalid on meil olnud kogu minu teadliku elu. Sealt see mulle külge on jäänudki. Nagu iseenesest. Või samal moel nagu paljud tallinlased on ära õppinud soome keele."

Matemaatika kui nähtus omaette laotas Margusele oma võlud välja alles kusagil 8. klassis. Mõni ime – poisi ema on elupõline raamatupidaja ja Marguse meelest arvudemaailmas erakordselt tark inimene.

Hiliseim harrastus: kitarrimäng

Arvata, et arvudemaailm õrnas eas poisi elu täiesti segi paiskas, ei pea paika – oli ta ju tüüpiline Tallinna kesklinna jõngermann. Oma põhilise aja veetis ta teleka ees. Kehalise kasvatusega arenesid suhted küllaltki vastuolulisteks: Margusele oleks gümnaasiumi lõpul kaela riputatud hõbemedal, kui poleks seda õnnetut võimlemise kolme 10. klassist. "Võimlemise asemel oli mul au elada samas trepikojas Tõnu Samueliga – ühe Eesti esimese arvutiguruga –, kes näitas sellel imepillil üht koma teist. Samuelist oli nii palju kasu, et 8. klassiks tundsin end programmeerimises juba üsna tugevalt," ütleb doktor nagu muuseas.

Samal ajal haris ta end ühe tõenäosusteooria ja hasartmängude isa, professor Leo Võhandu juures. Temalt kuuldud mõttetera, et osav aju seljatab kasiino alati, on tal tänaseni kõrvus. "See oli esimene väide, milles julgesin vastu astuda professorile endale," naerab Margus.

Väga hilised suhted tekkisid Margusel muusikaga. "Gümnaasiumi ajal suhtusin sellesse – kas nüüd põlgusega, aga midagi sinna kanti. Tundsin kõrva peal olevat elevandi jalga, sellest ka vastumeelsus. Ei saanud ma aru, kas mängiti oktaavi või kvinti. Parematel hetkedel tundsin ära vaid unisooni. Lamp läks põlema siis, kui mingil suvalisel hetkel võtsin kätte kitarri, hakkasin seda näppima ja tundsin, et asi hakkab meeldima."

Nüüd on kitarril doktori vabas ajas kindel koht. Ja kitarr lausa meelitab oma lauludele sõnu kirjutama. "No nii kõva käpp ma küll veel ei ole, et mõni oma bändi kutsuks. Ise ma olen enda bänd."

Nii tugevalt 24aastane doktor end teadusega paari pannud ei ole, et end ainult sellele pühendaks. "Ei, sõbrad ja nendega ühine ajaveetmine on kindlasti säilinud," hakkab ta küsimuse peale naerma. "Ajame niisama maast-ilmast juttu või kammime pille. Libistame teinekord ka mõne õlle, mis on jäänud küll minu alkoholitarbimise ülempiiriks." Täiskarsklase staatus murdus noorel doktoril alles mõne aasta eest.

Pidudel ei käi

Pidudel Margus ei käi. Aga raamatuid loeb mitme mehe eest. Ja kindlasti mitte ainult krüptograafiast.

Et doktor ei saa Eesti teaduse-skaalal enam kõrgemale tõusta, on Margust hakanud huvitama hoopis haridus (täpsemalt pedagoogikaprobleemid). Liiati, et teda huvitaval teemal liiga palju spetsialiste küll ei ole. "Tahan teada, kuidas õpetada paremini. Ja paremat õpetamist ka teiste pedagoogide seas propageerida."

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Marge Sillaots
Telefon 51993733
marge.sillaots@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis