"Une pealt ja iga kell," kinnitab Juhan Paadam, et oleks valmis teistki korda elus Eesti Eurovisionivõidu korral peaprodutsendina Tallinnas Euroopa suurimat lauluvõistlust-telesaadet korraldama.
Kogemus maksab, sest pärast "Everybody" võitu Kopenhaagenis 2001. aastal tuli tal 2002. aastal Eestis glamuurne telepidu püsti panna.
Selle seltskonnaga, kes 2002. aastal Tallinnas Eurovisioni-lauluvõistlust korraldasid, käib Paadam tänini aktiivselt läbi. Nonde inimestega aga, kes aastal 2001 Taanis Eurovisioni võitsid, pisut vähem. "Ivar Mustaga istusin möödunud nädalal vahetult enne tema 50. juubelit koos," räägib Paadam, keda elu alatasa oma võiduka eurotiimiga siiski kokku viia tavatseb. Kas või tänaval.
Aga homme õhtul pidulikku konjakijoomist kogu seltskonnaga ette ei võeta. "Pigem jätame selle peo järgmisse aastasse," muigab Paadam. "Siis on ju topeltpõhjus tähistada – nii võitu kui korraldust. Et siis tegelikku võitu Euroopas. Seda selles mõttes, et Eurovisioni lauluvõistluse korraldamine on ühele rahvustelevisioonile väga suur asi."
Kui eestlased aastal 2001 oma vaniljepräänikujumelise Tanel Padari, piaprkoogitõmmu Dave Bentoni ja tantsupoistega Kopenhaageni-proovides harjutada uhasid, polnud võimalikust võidust juttugi. Polnud ETVl rahagi, et üle-euroopalisi promotuure teha (käidi vaid korraks Lätis) ning singelgi tuli välja hiljem.
"Te võidate täna õhtul!"
"Meile ei ennustatud mitte midagi," ütleb Paadam, kellele tagantjärele meenub, et kui eestlased 12. mail hotellist suuna esinemispaika võtsid, öelnud üks Iisraeli ajakirjanik: "Te võidate täna õhtul!" Paadam ei pidanud toda ennustust miskiks: "Ma just naerma ei hakanud, aga nutt ka peale ei tulnud. Ma ei pannud seda miskikski. Kui õhtul pärast võitu tagasi hotelli tulime, nägin teda taas hotellis ja ta lausus: "Ma ju ütlesin!" Alles siis tuli mul see tema lause meelde."
Miks siis Iisraeli mehe innustav fraas delegatsioonijuhist sirgelt mööda läks? "Minekusituatsioonis oli närv püsti," meenutab Paadam, keda pelutas tollane süsteem, et riik pidi tulema 15 sekka, et tuleval aastal uuesti lavale pääseda. "See oli minu ainuke mure, et saada selle seltskonna sisse, kui me lontsisime Parkeni poole." Muremõtteist kurnatud delegatsioonijuhile oli Kopenhaagen muidki muresid valmistanud. Tanel Padar oli vastu võistlust oma kaelakaardiga nii suurde mänguhoogu sattunud, et too riivas hoo pealt laulja silma. Tõe, et silmahäda juhtus mänguhoos, tunnistas laulja alles 9 aastat hiljem Paadamile häbelikult üles. Kopenhaageni-ajal jutustas ta tugevast tuulest, mis kaardi silma lennutas.
"Tanel, nagu ta on, kes pudeliski paigal ei seisa, lõhkus oma silma ära – see oli ikka tõsine asi. Tõsine ehmatus!" kõneleb Paadam. "Tumedate prillidega lavale minna, see pole ju päris see, Taneli puhul eriti. Miimikat ja silmi on laval vaja." Silm praavitati siiski enne võistlust ära, kuid ajaloolise tähtsusega on Tanel Padari silmajuhtum ometigi. "Pärast seda on Eurovisioni kaelakaardid reeglina ümardatud nurkadega," muigab Paadam. "Alates Eesti Eurovisionist – me lasime nood teravad nurgad maha viilida."
"Mu mure oli pääseda 15 sekka!"
Kui Paadami miinimumplaan nägi ette 15 sekka pääsemist, siis pärast Kreeka antud maksimumpunkte oli kogu delegatsioonile selge – Eesti on 2001. aasta Eurovisioni lauluvõistluse võitja. "Võit võttis hinge kinni!" lausub Paadam. "See on taanlaste dokumentaalfilmis näha. Seal on kaks head asja: esimene on see, et nad näitavad taanlaste meeleolu langemist, kui eestlased hakkavad võitma. Ja siis oli teine stseen, kus ma seisan lava kõrval, käib laulu uuesti esitamine ja vaatan kuhugi. Kuhu, pole enam selge. Lehvitan aga lippu ja mu Taani kolleeg, pisike naine, raputab mind: "Te võitsite! Te võitsite!". Mulle ei jõua see aga kohale. On ennast piinlik kõrvalt vaadata küll, aga mul ei ole piinlik – see peegeldas täpselt hetkemeeleolu. Et peas ei olnud enam see võit, vaid see, mis meid ees ootab ja kuidas see üldse võiks laheneda."
Eestlased imbusid pärast suuri õnnitlusi oma hotelli tagasihoidlikku jätkupidu pidama. Et taanlased, pärast vendade Olsenite võitu Stockholmis, taas esikohta ihkasid, on Paadami sõnul paratamatu: "Midagi pole teha, üks võit lööb rahval gaasi nii üles, et hakkab igasuguseid asju tunduma. Selles mängus ei maksa ega pea midagi tunduma. Aga taanlaste teine koht oli neile suur pettumus."
Võidujärgsel hommikul, võitjate pressikonverentsil, rünnanud Paadamit taanlaste ajakirjanik, kelle põhirelvaks oli väide, et eestlastel pole Tallinnas Eurovisioni lauluvõistluse korraldamiseks raha. See väide vastas kahjuks ka tõele.
Tol hetkel Paadam veel ei teadnud, et vajaminevad 124 miljonit krooni kraabitakse Eesti riigi ja EBU toel kokku.
