5. aprillil avaldas Päevaleht juhtkirja dopingukahtlustuste ja Andrus Veerpalu kohta pealkirjaga «Väärime vaikimisest enamat». Kuid meil ei vaikita üksnes spordiasjus.

Vaba Euroopa raadio saadetes kostis Aleksander Terrase hääl, kes luges inimõiguste ülddeklaratsiooni 19. artiklit: «Igal inimesel on õigus veendumuste vabadusele ja nende veendumuste vabalt avaldamisele; see õigus kätkeb vabadust takistamatult oma veendumustest kinni pidada ja vabadust informatsiooni ja ideid otsida, saada ja levitada igasuguste abinõudega ja riigipiirist sõltumata.» Oskan seda endiselt peast tsiteerida!

Psühholoogiline sõda

Mina ei kuulu nende hulka, kes usuvad, et Eesti on ajakirjanduslikult nii vaba, kui arvab organisatsioon Ajakirjanikud Piirideta. Prantsuse uuriv ajakirjanik Paul Moreira kirjutas mõne aasta eest raamatus «Uus tsensuur» uuema aja kommunikatsioonifiltritest ja n-ö tulemüüridest, mis takistavad informatsiooni vaba liikumist allikatest avalikkuseni. Ta viitab, et tänapäeval leidub vähe juhtivaid riigiametnikke ja firmajuhte, kes ei oleks saanud vähemalt algelist informatsiooni selektiivse serveerimise ja ebamugavate küsimuste pareerimise koolitust.

Mitte ainult suhtekorralduspahed, aga ka ilmnema kippuvad tendentsid teevad murelikuks. Olen aastaid rääkinud, et Eestil oleks vaja rohkem «informatsioonisõja» suutlikkust. Õigesti ütleb Eerik-Niiles Kross: Kremli huvi on vale võimendamine Eesti ja teiste Balti riikide kohta.

Rahutust tekitab aga mõte – pidades silmas diskussiooni psühholoogilise sõjapidamise tarvilikkuse kohta Eesti riigi oskuste arsenalis –, et informaatilised püssitorud võivad olla suunatud eestlastest avalikkuse poole, kui me sellega ettevaatlikud ei ole. Et sellel ettevõtmisel võib olla mitte ainult «maailma veenmise», aga ka riikliku tellimusega siseriikliku arvamuse mõjutamise dimensioon. Kvalifitseerin seda konstateeringut ühe agaga. Eestis elab impeeriumimeelseid inimesi ja muidugi oleks meie julgeoleku huvides, kui väheneks nende inimeste arv siin, kes on Eesti vastu suunatud «kaasmaalaste poliitika» tööriistad.

«Privaatsuse» tsensuur

Eksisteerib ka teine, reaalseks muutunud oht. See on «privaatsuse» muutmine pühaks lehmaks osa poliitikute poolt, ja selle «kaitsekilbi» väärkasutamine takistamaks juurdepääsu informatsioonile, mis peaks olema avalikult kättesaadav. Hiilivat tsensuuri privaatsuse kaitsmise sildi all on märgata mitmes valdkonnas, alates arhiivindusest ning ulatudes allikakaitseseaduseni.

Olen piisavalt vana, et mäletada, kuidas sõjakorrespondentide töö välja nägi, enne kui valitsused hakkasid nende tegevusvabadust arvestatavalt piirama. Avalikkus vaevalt märkab, kuidas teda karjatatakse ja tema vabadusi piiratakse.

Kalle Klandorf kirjutas, et Eesti ratturite röövimine Liibanonis pani kihama ajakirjanduse nii meil kui ka mujal. Tegelikult on vaid kaks seltskonda hoidnud seda teemat tähelepanu keskmes – need on Eesti ja Liibanoni meedia. Kuid ka viimase huvi on vähenenud – Liibanoni ühiskonnal on suuremaid muresid. Röövitute staatus ja saatus ei lähe rahvusvahelisele meediale aga üldse korda. Umbes 23. märtsil käis rahvusvahelisest pressist läbi vastav nupp. Pärast seda on esinenud sisuliselt vaikus.

Võrdleme seda pantvangikriisiga Iraanis 1979.–1981. aastani, mis püsis ajalehtede esikülgedel, nii nagu ka 96 pantvangi saaga Liibanonis 1982–1992 kestel. Röövitud isikute perekonnad ei kaotanud tollal lootust tänu sellele, et avalikkus ei unustanud röövituid.

Liibanonis on suured geopoliitilised huvid mängus. Kas meile on öeldud diplomaatilisel nivool, et paati ei maksa kõigutada? Iga peatoimetaja saab muidugi aru, et kui peaksid olema käigus delikaatsed kulissidetagused operatsioonid eestlaste päästmiseks, peab Eesti meedia end taltsutama.

Eesti võimud on läinud privaatsusmaaniaga liiga kaugele. Halliki Harro-Loit leiab õigustatult, et pantvangikriis Liibanonis on Eesti jaoks oluline kogemus ja avalik huvi on selle kajastamisel väga põhjendatud. Professor Harro-Loit hoiatab aga oletuste tegemise ja mõeldavate tulevikustsenaariumidega tegelemise eest. Minu kogemus ajakirjanikuna USAs ja mitmes Euroopa riigis räägib vastupidist, mis puutub meedia kohustusse avalikkuse ees võrrelda tekkinud olukorda varem aset leidnud juhtumitega ja käsitleda riigi valikuvõimalusi. Eestis lähevad nii poliitikud kui ka mõni meediaekspert liiga kaugele ootusega, et media ei tohi omakseid ega lahingute detaile jms identifitseerida.

Mulle meenutavad sellised manitsused traagilist seisu, mille vastu Vaba Euroopa raadio toimetajad võidelda püüdsid, kui meie noormeeste laibad toodi 1980ndail aastail Afganistanist koju tsinkkirstudes koos käsuga, et need pole avamiseks, vaid vastuvaidlematult mahamatmiseks.

Sovetitavad on tagasi

Kas mure privaatsuse pärast pole järsku kantud vähemalt sama palju pahadest sovetlikest riigitavadest kui siirast murest delikaatsete isikuandmete pärast? Eesti põhiseadus ütleb, et kõrgeim võim on rahvas, aga me ei oska endiselt panna maksma avalikkuse õigust olla piisavalt informeeritud. Kus on Eesti Gorbatšov, kui me teda vajame?

Esimese kursuse ajakirjanikele õpetatakse 1500 aasta eest elanud filosoofi Bo?thiuse valemit: uudist kirjutatakse vastates küsimustele: kellest jutt käib, mis juhtus, kus toimus, millal aset leidis, miks juhtus ning kuidas juhtus?

Fetišeerides eestlaste väidetavat kanget soovi privaatsuse järele, muudame rumalalt raskeks või koguni võimatuks ajakirjaniku töö, kelle ülesanne on mitte lasta end piirata, vaid vastata küsimustele: kellest räägitakse, mis juhtus, miks juhtus. Muidugi ei näe ma põhjust, miks ajakirjanikud peaksid seisma röövitud isikute lähedaste uste ees ja neid kiusama mitteasjalike küsimustega.

Praegu käitume talledena. Millal tõstavad eestlased eesotsas välisministriga rahvusvahelist hädakisa? Elie Wiesel ütles, et vaikimine teenib üksnes tagakiusajate, mitte aga tagakiusatute huve. Seitse röövitud Eesti ratturit väärivad, et maailm neist räägiks. Peame kaasa aitama sellele, et neid ei unustataks.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis