Omaaegne Tallinna Kalevi korvpallur Mihkel Tiks avaldas 1985. aastal teose, mis sai parajaks bestselleriks. See lihtsalt oli teistsugune. Lähiajal näeb ilmavalgust Tiksi "Poiss sai 50". Kas "Korvpalliromaan" vol 2?
"See on mälestusteraamat, autobiograafia kunstilises vormis. Raamatu eesmärk pole täiendada "Korvpalliromaani". Vaatan selles raamatus tagasi tervele elule, seetõttu ei saa korvpallist mööda minna. Korvpall täitis suure osa mu elust," selgitab Tiks.
Ent teose esimene osa "Mängumees", mis hõlmab lapsepõlve-, isiksuseks kujunemise ja korvpalluriaastaid, justkui täiendaks "Korvpalliromaani".
* * *
Et Tiksil on kirjameheannet, võis veenduda juba aastakümneid tagasi. Neli aastat tagasi Krimmi elama kolinuna adus kodumail saja erineva asjaga tegelnud Tiks, et aeg veel ühe raamatu kirjutamiseks on küps.
Loomeinimesele pole ilmselt paremat paika kui soe Jalta. Kus toaaknast paistab Must meri, milleni mäest alla laskudes jõuab 20 minutiga ja tagasi üles 30ga. Kus veel novembrikuus saab teatada: "Ma nii umbes südapäeval lähen mere äärde ujuma ja võimlema."
* * *
Raamatu "Poiss sai 50" kirjutamist alustas Tiks mitmel korral. Kuni lõpuks tundis, et õige niidiots on käes. Kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel hinnati Tiksi teost eripreemia vääriliselt, sest see erines teistest esitatud töödest piisavalt palju.
Mida siis lugeja võrreldes "Korvpalliromaaniga" uut leiab? "Korvpalliromaan oli suuresti ilustav ja varjav," ütleb Tiks. "Siis oli asi veel nii värske. Kõik oli püütud ära peita, aga lugejad leidsid prototüübid kähku üles.
Uus raamat on naturalistlikum, tõepärasem. Sündmused on kirjas nii, nagu need olid. Tegelased esinevad oma nimede all: Tamma, Kriks, Salumets, Lipso.
Suur osa esimesest jaost "Mängumees" räägib minu lapsepõlvest, kujunemisloost, sportlaseks saamisest, mis "Korvpalliromaanis" praktiliselt puudus. Nüüdne raamat tuleb mitmekülgsem."
* * *
"Mängumees" hõlmab aastaid 1953-1979. Järgneb "Elumees", mis räägib 1980ndatest ning "Ärimees" 1990ndate esimesest poolest. Viimane osa on maaelust rääkiv "Peremees" – aastani 2003, kui poiss saab 50, nagu Tiks ise ütleb. Kunsti nimel jõuab raamatusse ka peategelase Krimmi elama asumine, ehkki see toimus mõni aasta hiljem.
"Mul on õnnestunud tegutseda väga erinevates ajastutes ja sfäärides," lausub Tiks rahulolevalt. "Olen kogu aeg pidanud päevikut. Päeviku materjalide ja mälestuste põhjal kirjutasin viimased neli-viis aastat, kui olen mängust väljas olnud. Et lugejal, kes vana aega ei mäleta, oleks samuti huvitav."
* * *
Krimmis üksi elav Tiks on ühest küljest justkui mängust väljas. Korvpall, ametnikuelu, ajakirjandus, äri ajamine, isatalu, vallapoliitika on seljataha jäänud. Samuti kaks abielu.
Aga internetiajastul ei pea end mängust väljas olevana tundma. "Tänu internetile on võimalik end kolmeks jaotada: keha on mul siin, kus soe ja valge. Hing suhtleb Skype’is lastega ning vaim loeb internetis ajalehte. Niimoodi saab inimene jaotada ennast, et iga osa on seal, kus ta olla tahab," räägib Tiks filosoofiliselt.
* * *
Tiks on teinud elus palju kannapöördeid. Kas Krimmi kolimine oli pikalt plaanitud? "Ei, see tuli juhuslikult," vastab Tiks.
"Olen Krimmi kogu aeg armastanud. Käisin siin Arteki laagris, pulmareisil. 2006. aastal puhkasin Krimmis ja mõtlesin, et mida ma sügiseks Eestisse tagasi lähen, kui olen seal kõik ära lõpetanud. Kui koju enam asja pole, mälestused ja haavad on värsked. Ja siis tuleb see tatine, külm, kõle, sünge sügis, inimesed on depressioonis. Siin on päike, meri sillerdab vastu.
Ka jaanuaris, kui vesi on 7-8 kraadi, võib õhusoe kerkida 18-20 kraadini. Korraks end vette kasta ja pärast kaldal võimelda on lihtsalt jumalik. Pärast tunned end kümme aastat nooremana. Mägede taga on siin sub-troopiline nurgake – nagu päike tuleb välja, on suvesoojus käes.
Ja üldse, Eestit on parem
eemalt armastada! Kaugelt paistab kõik ilus. Suvel on ju Eestis parem, juunis-juulis-augustis on Eesti maailma kõige parem koht! Aga väljaspool seda aega on siin Krimmis suurepärane – hommik on valge, päike paistab tuppa, sa hüppad krapsti voodist välja, tunned end värske ja reipana. Enesetunne on füüsiliselt palju kergem."
* * *
Aga isatalu? Tiks: "Endine abikaasa ja minu kaks suurepärast tütart, kes varsti juba on täiskasvanud, majandavad seda. Mul on rõõm näha, et nad saavad kolmekesi suurepäraselt hakkama. Tublid naised – maja ja aed polnud minu ajal kunagi nii korras!
Oleme väga head ja lähedased sõbrad ja omaksed, aga tajun seal viibides, et mul pole seal enam püsivat kohta. 2006 ma veel ei mõelnud, et jään Krimmi päriselt elama. Siis arvasin, et küll nad mu tagasi kutsuvad. Aga nad said hästi hakkama."
* * *
Sporti jälgib Tiks väga pisteliselt. Tal pole teleritki. "Kui Andres Sõber pidi oma Rakvere pundiga peaaegu Eesti meistriks tulema, siis hakkasin kaasa elama. Sõber on mulle alati sümpaatne olnud," naeratab Tiks.
Viimase spordielamusena vaatas ta ühes Jalta pubis jalgpalli MMi finaalmängu koos pojaga. "Poeg küsis kord: kuidas sa suudad siin venekeelses keskkonnas üle nädala olla?"
* * *
Tiks on varasemates intervjuudes rääkinud, kuidas Loksa vallavanemana tuli võidelda vanade kolhoosiesimeeste pundiga. Milline on selle kõrval elu Ukrainas?
"Kui keegi võtab Eesti riigi kohta suu täis, siis saadaks ta kolmeks kuuks Ukrainasse asumisele!" lajatab Tiks. "Pärast seda armastatakse Eesti riiki kohe väga. Bürokraatia vohab metsikult, altkäemaksuta ei saa operatsioonilaualegi. Kohe, kui proovisin väikest kinnisvaraäri ajada, sain kõrvetada.
Püüan elada nii, et Ukraina riigiga kokku ei puutu. Toon konkreetse näite. Et sada ruutmeetrit maad oma maja ümber rendile võtta, vormistan pabereid üle nelja aasta. See on siin normaalne. Umbes 900 allkirja 1000st on käes. Sada on veel saada, siis on tehtud. Ühed ja samad inimesed peavad kümneid kordi pabereid läbi hekseldama. Seda bürokraatiat ei kujuta lihtsalt ette, selle ühiskonnaga pole midagi peale hakata!
Eestis poliitikat teha ja muutusi saavutada on raske, aga arvan, et võimalik. Ukrainas on see võimatu."
* * *
Endise tippsportlase rantjee-elu sisustavad põhiliselt loodus, jalutuskäigud mere ääres ja parkides. "Siin Krimmis võiksid kas või terve elu niimoodi ringi käia. Tarbin kultuuri: käin sageli teatris, vaatan klassikalisi filme, käin peotantsukursustel. Kehaline aktiivsus hoiab ka vaimu värskena," ütleb 57aastane Mihkel Tiks.
