Euroopa Parlamendis arutatakse teemasid, mis esmapilgul tunduvad suured ja kauged, ent lõpuks mõjutavad ikkagi iga liikmesmaa, sealhulgas ka Eesti elanike elu, ütleb eurosaadik ja eksrahandusminister Ivari Padar.
Millised teemad teie töös Euroopa Parlamendis praegu üleval on?
Põhikohaga olen ma europarlamendi majandus- ja rahanduskomisjoni ehk ECONi liige, seal sai Eesti jaoks väga oluline asi kevade poole ära tehtud. Ehk siis kõik see, mis puudutas meie eurole üleminekut. Lõpptulemusena kujunes parlamendi positsioon igati sümpaatseks ja toetavaks.
Nüüd oleme tegelnud kolme uue finantsjärelevalve-alase ametkonnaga, mis luuakse Frankfurti Euroopa Keskpanga juurde. Olulisemad teemad, mis komisjonis tööst läbi käivad, ongi eelkõige finantsjärelevalve ja majanduskriisist väljatuleku meetmete rakendamine.
Ei seksi ega vägivalda
Eile näiteks oli arutelu reitinguagentuuride, nende usaldusväärsuse, sõltumatuse ja rahastamise teemadel. Kriisi kogemusi arvesse võttes on kodanikul reitinguagentuuridele öelda üht koma teist ja kolmandatki.
Parlamendiliikme töö üheks fikseeritud tulemuseks on raport. Minu esimene raport käsitles euromüntide hävitamist ja sellega seotud regulatsioone: kuidas seda teha nii, et see toimuks liikmesriikides sarnases raamistikus, ja kõik sellega seonduv. Minu tööks oli kujundada sellele raportile sotsialistide grupi arvamus. Näiteks praegu hakkan ette valmistama arvamust raportile, mis puudutab riikidevahelisi pangaülekandeid ja nende maksustamist.
Tööstus-, teadusuuringute- ja energiakomisjonis ITRE, kus ma olen asendusliige, on minu praeguseks ülesandeks anda arvamus metsade kaitsmisest kliimamuutuse kontekstis, et sellega seotud probleeme ennetada. Euroopa Liit on paljudes valdkondades teednäitavaks majakaks ja üks neist aladest on kliimamuutused. Kõigist nendest fragmentidest pannakse päeva lõpuks kokku ühtne Euroopa Liidu poliitika ja igal parlamendiliikmel on selle kokkupanekus täita oma roll. Nii et minu igapäevases rutiinses töös pole väga palju seda, mis ajakirjanduses müüb, ei seksi ega vägivalda (muigab).
Kodanikule tundub, et ELi institutsioonid on kaugel, keerulised ning nende kivid jahvatavad hirmus aeglaselt. Millal hakkavad tööle mainitud finantsjärelevalve institutsioonid, millal metsade kaitse ellu viiakse?
Mis puudutab kliimamuutustega seotud töid, siis need ei lõpe siin ealeski. Suured globaalsed teemad, nagu inimõigused ja kliimamuutused, mille osas EL püüab olla teerajajaks, on lõputu töö. Üks asi, mida Euroopa ise ses vallas püüab teha, teine, mida Euroopa soovitab kogu ülejäänud maailmale.
Mis puudutab finantsjärelevalvet, siis need institutsioonid peavad rakenduma oma uute funktsioonidega 1. jaanuarist, kuid tegelikult on nad väiksemas mahus Frankfurdis juba olemas. Neid tugevdatakse, neist tehakse eraldi ametid ja neile tuleb katusorganisatsioon, mida hakkab juhtima Euroopa Keskpanga president. Siin on selge tempo taga, majanduskriis on ikkagi andnud oma õppetunni. Nagu üks mu austria kolleeg ütles, et sada aastat tagasi teadsid pank ja kunde mõlemad, mis kunde rahaga toimub. Kümmekond aastat tagasi teadis ainult pank, kuhu kunde raha sai, ja nüüd ei tea ei pank ega kunde, kuhu raha kadus.
Palju on skeptikuid, kes ütlevad, et sellest ei tule midagi välja. Aga me ei saa ka käsi üles tõsta ja lasta oma raha pankades edasi käristada nii, et keegi pankades millestki aru ei saa. Valikut ei ole. Tihedam finantsjärelevalve on vajalik, muidu inimene varsti ei usalda oma raha pangale. See paneb järelevalveasutustele muidugi kohustusi juurde, Eestis konkreetselt finantsinspektsioonile.
Me räägime praegu järelevalvest pankade üle, aga tahetakse ju ka riikide tasandil eelarvetele kõva kontroll peale panna.
See on samamoodi läbiv teema minu komisjonis. Käivad arutelud, millised peaksid olema sanktsioonid patustavatele riikidele, ja arvamusi on erinevaid. Konservatiivsemad poliitikud arvavad, et peavad olema sanktsioonid, kui riigid kokkulepitud reegleid rikuvad. Sotsiaalsemad poliitikud ütlevad, et sanktsioone on vaja, aga nad peavad olema mõistlikud, mitte traumeerima inimesi. Eesti on olnud siin kirgas ja puhas teemant oma finatsilistes tegemistes just konservatiivsest vaatevinklist võttes. Eestis oleme selgelt hoidnud seda positsiooni, et kui on olemas stabiilsus- ja kasvupakti parameetrid ja me oleme sellele alla kirjutanud, siis me neid nõudeid ka täidame. Mina poliitikuna olen samuti seda meelt, et kui on lepingud, siis tuleb neid täita. Ja kõik ELi liikmesriigid peavad sellest aru saama.
Mentaliteedid erinevad
Mis puudutab eelarve puudujääki ja laenukoormust, siis just vaatasin keskmisi tasemeid ja keskmine eelarve puudujääk on kuskil 7 %, laenude osakaal ligi 70% SKTst ehk siis selgelt väga kõrge. Kui Euroopa tahab jätkuvalt olla heaolustandardi kandja, mitte üksi majakas inimõiguste ja kliimamuutuste vallas, siis peab ta olukorras, kus peale tulevad selged konkurendid Hiina ja India näol, oma majanduskorralduse ümber mõtestama. Üks variant, kuidas ELi rahakotti täita, on näiteks finantsteenuste maksustamine.
Mainisite Eestit kui kirgast teemanti, ent oleme ju näinud ka imestamisi, kuidas eestlased lasevad endaga vaikides selliseid kärpe-eksperimente teha.
Euroopa Liidul on 27 liikmesriiki ja 27 erisugust mentaliteeti. Finantskriis näitas, kuidas mentaliteedid muutuvad reljeefsemaks põhja-lõuna skaalal. Selge, et meie oleme rahvas, kes peab arvestama nelja karmi aastaajaga ja ka sellega, et võib-olla järgmisel aastal ei olegi saaki. See alalhoidlik mentaliteet on praegusel juhul osutunud finantspoliitiliselt õigeks ja probleemidest edasiviivaks. Vaieldamatult on kõigele sellele olnud Eestis oma hind ja kärped on olnud valusad. Eesti suur häda on tööpuudus. Ka kärbetel on selles oma roll, aga me ei oleks saanud lubada olukorda, kus riigil oleks rihm maha jooksnud ja oleks pidulikult deklareeritud, et meil nüüd järgmiseks kaheks kuuks on raha, et pensioni maksta, ja siis jätame pooleks aastaks vahe sisse. See ei oleks ka mingi lahendus olnud. Mis puudutab rahanduspoliitikat, on Eesti olnud küllalt eeskujulik, aga selge, et see ei ole kõigi meie probleemide lahendamise ainuke võti. Ka muid poliitikaid tuleb rakendada koos sellega.
Kui täitsa ausalt käe südamele panete, kas on hea meel ka, et saite õigel ajal koalitsioonist ja Eestist üldse minema ning kole kärpimistöö jäi Ligile?
Nüüd on selle küsimuse koht, et kas keegi oskab öelda, milliseid kärpeid on Jürgen Ligi teinud.
No tema nimest on meil Eestis saanud kärbete sünonüüm.
See on üks kummaline arusaam. Vaadake, kui mina tulin rahandusministeeriumist ära, siis selsamal päeval oli veel viimane valitsuse istung, kus tehti viimased kärped. Pärast seda tulid ju ainult maksutõusud. Minu kaks aastat rahandusministrina on kuupäevade ja numbrite kaupa kenasti fikseeritud. Pärast mind ei ole kärpeid olnud.
Äkki ei maksa seda kõva häälega välja öelda, las jääb see kuulsus Ligile.
(Naerab) Ega ma ei pääse vastutuse eest kuhugi, mis ma kokku rohkem kui viie aasta jooksul põllumajandus- ja rahandusministri ametites teinud olen. Mis puudutab järske suunamuutusi eelarves, siis jäid need ikka sellesse kahte aastasse, mil mina rahandusminister olin. Hea kolleeg Jürgen Ligi oli rahanduskomisjoni esimehena kõige sellega kursis ja seetõttu oli tal ka hea võtta ministriamet üle, aga selge, et kõik dramaatilised tagasilõiked jäid minu aega.
Valitsus läkski ju laiali sellepärast, et sotsiaaldemokraatide seisukoht oli mitte tõsta käibemaksu, vaid üksikisiku tulumaksu, aga valitsus tahtis vastupidi. Kui me ära läksime, siis tõstetigi käibemaksu. Teine asi, millega Ligi ajal tegeldud, on kõikvõimalikud erakorralised tulud, Eesti Energiast või teistest riigi omandis olevatest ettevõtetest, kvoodimüük ja nii edasi.
Jürgen Ligil on kindlasti vaja olnud 2010. ja 2011. aasta eelarvete tegemisel sama liini jätkata, et hoida liigsed kulutused kontrolli all. See suunamuutus, kus 2008. aasta IV kvartal näitas väga drastilist langust, 2009 veebruariöine viimane koosolek, kust Andrus Ansip läks parlamendi ette koos usaldushääletusega, kas parlament kiidab kärpe heaks või mitte, kõik need unetud ööd jäävad veel minu aega.
Kas teil on vahel distantsilt vaadates tunne, et kui europarlamendis otsustatakse miljardite eurode tasemel ja miljoneid inimesi puudutavaid asju, siis Eesti mastaapides toimuvat võiks veidi rahulikumalt võtta?
Teemad on siin suuremad muidugi, aga lõpuks jõuavad nad ikkagi Eesti tasandile välja. Võtame kas või sellesama rahandusteema. Kõikide nende poliitikate tulem, mida siin arutatakse, on see, et Eesti maksab liidu eelarvesse sisse 2,5 miljardit ja kasutab sel aastal umbes 14 miljardit, järgmisel aastal umbes 17 miljardit. Kogu see Euroopas aetav asi jõuab lõpuks ikkagi Mäo risti, Maardu ümbersõitu, Tallinna teletorni, Eesti Rahva Muuseumi või Rakke gümnaasiumi võimlasse. Kas või need puhta vee projektid, mis minu kodus Võru vallas käimas on.
Teie koduerakond on hakanud ennast viimasel ajal aktiivsemalt liigutama. Kui palju te neis asjus tegev olete?
Ma olen Sotsiaaldemokraatliku Erakonna volikogu esimees, ses suhtes olen ma kõigis protsessides kõige otsesemal kombel osaline ja olnud ka kõigi olulisemate koosolekute juhataja. Nii volikogude juhataja kui üldkogude juht, täiesti asja sees.
Teie meelest peaksid sotsiaaldemokraadid kõike olnut arvestades Tallinna koalitsioonis jätkama?
Minul on olnud üks seisukoht algusest peale: kui sotsiaaldemokraadid koos Keskerakonnaga võimul olles saavad midagi ära teha, Tallinnale midagi anda ja ka munitsipaalkogemust, on see väga mõistlik ja hea. Kui me tunneme, et meiega ei arvestata ja koostöövõimalust ei ole, siis ei ole mõtet võimuliidus jätkata. On juhtunud, et võimuliidus olevad poliitikud ei ole saanud jätkata. Näiteks Katrin Saks, kes ütles selgelt välja, et teatud protsessid, mis seal võimuliidus olid, talle ei meeldi. Praegusel juhul vaatame, mis edasi saab. Ma ei ole küll Tallinna inimene, aga pealinlase seisukohalt ütlen, et igal juhul on mõistlikum, kui Tallinnas on kaks erakonda võimul, mitte üks. Samm läbipaistvuse suunas on ju selgelt olemas. Igal juhul annab see mingit paremat arusaamist sellest, mis linnas toimub. Ma ei saa küll aru, kust see paanika.
Demokraatlik sisedebatt
Kas sotsiaaldemokraatide reitingu langus viimasel ajal ja Tallinnas koalitsioonis olek on teie meelest seotud?
Ei saa välistada, et seal on oma side olemas, kuid pigem on reitingu languse taga erakonna sees olnud pinged. On toodud paralleel, et sotsidel on samasugune olukord kui mõnel teisel erakonnal. Usun, et nüüd on asjad klaarid, ja ma olen uhke, et erakond on suutnud korraliku sisedebati ära pidada. Oleme käinud läbi kõik maakonnad. Kõik viis kandidaati, kes olid ennast seadnud erakonna esimeheks ja kel kõigil oli marssalikepp paunas, on pidanud debati. See oli ilus näide poliitilisest kultuurist, et sisemisi erimeelsusi on võimalik demokraatlikult lahendada.
Kui Keskerakond peaks sotsiaaldemokraatidele tegema kevadel ettepaneku riigikogus koalitsioon moodustada, kas siis lähete?
Täpselt samamoodi – kõik sõltub sellest, mis tingimustel. Oleme vähesed, kes ei ole Keskerakonnaga riigi tasemel koalitsioonis olnud, Isamaa ka. Aeg-ajalt paneb Savisaare mütologiseerimine õlgu kehitama, kunagi aastate möödudes saadakse ehk aru, et ülereageerimine on ka naeruväärne. Erakondades on erinevaid inimesi, neid, kes rohkem meeldivad ja kes vähem meeldivad. Oluline on see, kas koos aetakse Eesti riigi asja või ei. Kogu lugu.
Olete mõelnud, mida teete pärast seda, kui siin ametiaeg täis saab?
On mitmeid variante. Võib poliitikas jätkata või minna õpitud ametile, mida ma siingi jõudumööda teen: olen Brüsseli Euroopa koolis kodulooõpetaja. Ühest küljest räägin lastele jänkust, oravast ja siilipoisist ja teisalt aktuaalsetest asjadest. Näiteks tahtsid lapsed teada, et kui Prantsusmaal on mustlaste teema üles kerkinud, kuidas on siis lood Eestis.
Nii et ka seda tööd võin Eestis teha. Aga nende otsusteni on veel natuke aega.
