Artur Rinne (ERR)

Ehkki raudteelase pojast laulja Artur Rinne pääses juba 19aastasena Estonia ooperikoori ning tõusis ajapikku solistiks, leidis tema muusikateatrikarjäär ootamatu otsa. Leping öeldi üles. "Paradoks küll, kuid olulist rolli mängis selles minu kasv," on Rinne ühes intervjuus paljastanud. Ühesõnaga – jupats laulumees ei kõlvanud ooperisse. Aga naistele ta meeldis.

"Paul Tammeveski ütles mulle: "Mitte ei näe, kui sa lavale tuled." "Tulen nii mitu korda, et hakkad nägema," pidin hädaga vastama. Kuid kahjuks nõuab lava väljanägemist, kasvu..." Puuduvate pikkusesentimeetrite pärast maandus laulja kaupmehetoolile: "Seetõttu tulingi teatrist ära ja läksin Estoniast "Esto Muusika" muusikaärri tööle." Filmirežissöör Mati Põldre aga peab Rinne teatrist lahkumise peapõhjuseks siiski tema vastuolulist iseloomu ja teravat keelt. "Ta võis väga halvasti öelda," meenutab Põldre.

"Olin vaid ärisell!"

"Plaate riiulis oli 14 000 nimetust, mõnda mitusada, mõnda paar-kolm eksemplari. Möödus aga kaks kuud ja teadsin juba peast, kus üks või teine lugu selles armees asub," kirjeldab Rinne oma mälestusteraamatus poesellikarjääri algust. "Aga ma tahtsin rohkem teada, ärijuhi loal võtsin endale heliplaadipakke koju kaasa. Kuulasin kodus sümfooniaid, oreli- ja klaverikontserte," jätkab Rinne. "Kuid siiski! Valus okas torkas südant, kui mu endised kolleegid meie äri külastades tegid näo, nagu ei märkaks nad üldse mind. Olin vaid ärisell, kes peab kummardama iga nässi ees, kellel aga raha on. Kuid ma ei olnud nördinud, vastupidi, see tekitas trotsi. Nagu elu hiljem näitas, on see parim kaitsevahend ka kõige alandavamates ja raskemates olukordades," pajatab Rinne oma mälestusteraamatus.

Saksa okupatsiooni ajal laulis ta jälle Estonias, kuid 1944. aasta üldmobilisatsioonikutset järgides sattus Eesti Leegioni Kindralinspektuuri sõjakirjasaatjate kursustele. "Ei oska öelda, miks ta läks vabatahtlikult Saksa sõjaväkke. See oli kõigile estoonlastele arusaamatu. Rindel oli lootusetu seis, venelased olid juba Narva taga," ütleb Põldre.

Näidiseksemplar pääses telesse

Hilisemal uurimisel leiti kaks Rinne artiklit, millest üks – "Sääsk" – oli humoorikas lugu rindesõduri võitlusest pinisevate kiusajatega. Teises kirjutises "Mis võis kuulda-näha Tallinnas 9. märtsi õhtul ja ööl" leidus aga lause "mõrvarlennukite parved on tagalas külvamas surma rahulikele elanikele". Tolle fraasi pärast arreteeriti Tartus ooperisolisti ja lavastajana ning Tallinnas filharmoonia solistina tegutsenud Rinne 1950. aastal ja ta sai karistuseks 25 aastat sunnitööd koos viieaastase asumisele saatmise ja kõigi õiguste äravõtmisega. Kuid Jertsevo laagris karistust kandes asutas Rinne orkestri ning 1954. aastaks viidi ta üle kultuuribrigaadi. Ja aasta hiljem sai ta vabaks. "Ma ei reetnud kedagi ja mitte ükski inimene ei kannatanud minu pärast," on Rinne öelnud.

Esimesel vabanemisjärgsel vabaõhukontserdil Kadrioru kõlakojas tervitas teda kümme tuhat kuulajat. "Väljak lainetas lehvivatest taskurättidest kui valgete õite otsatu väli. See moment oli vapustav. Too esinemine Kadriorus sai ja jäi mu elu kõige erutavamaks sündmuseks," meenutab Rinne oma mälestusteraamatus.

Nõukogude ajal jätkas artist eestiaegsete laulude laulmist ja nende kuulamine mõjus rahva hingele nagu palsam. "Kolhoosid kutsusid teda oma üritustele. Rinne oli tol ajal jumal," meenutab Põldre. "Oma esinemiste ajal kirus ta nõukogude võimu ja see meeldis inimestele. Venelasi ta ei kirunud, sest oli paljusid laagris tundma õppinud." Rinne ütles: "Kui Picasso ja Günther Reindorff tegid kunsti elu lõpuni, nagu ise tahtsid, miks mina peaksin oma pükse iga moega ümber õmblema?"

"See oli ta kunstnikukreedo," kinnitab Rinnet korduvalt intervjueerinud Hugo Hiibus. "Ta tugev kammertoonidega hääl ei vajanudki abi tehnikalt, peale helisalvestuse. Ta ise ütles võtvat mõõtu Carusolt, mitte poplauljatelt."

Kohe võeti laulja kui "näidis-eksemplar" televisiooni tööle. "Televisioon just alustas ja inimesi polnud kuskilt võtta. Televisiooni eesotsas oli ka ootamatult eestimeelne direktor," ütleb Põldre. "Aga loomulikult liikus Rinne kohta kuulujutte. On ju raske mõista, et mees tuli laagrist ja kahe kuu pärast võeti ta telesse tööle. Tean, et Jaan Kross vihjas midagi ja igasugused jutud liikusid, aga need olid ainult oletused. Olen rääkinud mehega, kellega Rinne istus viis aastat koos ja mängis ühes orkestris, aga tema pole isegi ääri-veeri midagi kompromiteerivat öelnud. Ta ütles hoopis, et Artur oli ka vangilaagris kõige eestimeelsem mees," räägib Põldre.

Kaks perekonda, jumaldavad naised

Rinne eraelu oli sama keeruline kui tema isiksus. Polnud ju saladus, et tal oli korraga kaks perekonda – üks Tallinnas, teine Tartus. "Tema abikaasa Olga oli erakordne inimene. Artur oli talle pühak. Naine tegi tema heaks kõik ja andestas talle kõik," seletab Põldre. "Rinne aga armastas väga lapsi, oma abikaasaga ta neid ei saanud. Kui ta sõja järel Tartusse lavastama läks, puhkeski tal ühe Tartu prouaga kirglik armulugu. Proua ise oli aga õnnelikus abielus," meenutab Põldre. Rinne tütar Mallika sündis 1946. aastal ja sai nime Delibes’i ooperist "Lakmé", mida Rinne tollal Vanemuises lavastas. "Arturile naised meeldisid ja tema meeldis naistele," muigab Põldre.

Elu lõpuaastad veetis Rinne aga üksilduses Õismäel ühe torn-elamu viimasel korrusel, kus talle üldse ei meeldinud. "Mõlemad naised, kes teda pika elu jooksul olid hellitanud ja talle kõik sigadused andestanud, olid surnud. Õnn oli ta maha jätnud," ütleb Põldre.

Ehkki Artur lootis, et ta maetakse auavalduste saatel, hoiti tema lahkumist rahva eest tükk aega saladuses. Nekroloog lubati avaldada alles pärast matuseid. "Plaan oli saata rahva lemmik teele Estonia kontserdisaalist. Paraku ei nõustunud sellega EKP keskkomitee. Matusetalitus suruti Eesti Raadiosse. Öeldi, et sealne valge saal käib küll," räägib sadakond Eesti riigi- ja kultuuritegelase matust korraldanud Fred Raudberg. "Rahvas Rinnet siiski ei unustanud. Kui ta 1956. aastal pärast Siberist tagasitulekut andis Kadriorus esimese kontserdi, ajasid inimesed väljaku lõhki, nüüd jätkus talle ärasaatjaid ka raadiomajja."

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Piret Sarv
Telefon 614 4094
Piret.Sarv@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis