Kauni Eesti teedega tutvumine kinnitab vaid üht – poleks meil Euroopa Liitu, oleks meie teedel auk augus kinni ning kogu maanteevõrgu seisukord meenutaks pigem paljukannatanud pealinna trööstituid tänavaid.

Kus aga teedel mingi ehitus käib, võib kindel olla, et sealsamas on püsti ka silt, mis kuulutab, et ehituse maksab kinni Euroopa Liit. Kuigi võib suurusehullustuses proovida endale vastu rindu tagudes kinnitada, et Euroopa Liit – see olemegi meie! –, oleme antud olukorras ennekõike ikka vaeste sugulaste rollis, keda jõukamad riigid nõukaajast tänapäeva aitavad. Üks aga on siiski selge – enamasti kipuvad sellised värskelt remonditud teed paari aastaga totaalselt ka lagunema, olles kui elav etteheide Euroopa Liidule, kes lahke rahaandjana ei istu sovetikommetega pärismaalastel piisava karmusega kukil ega jälgi kvaliteedinõuetest kinnipidamist.

Ka kanalisatsiooniehitused külades ja linnades maksab kinni toosama Euroopa Liit, vastasel korral lõppeks nii mõnigi solgitoru lähimas kraavis või jõekaldas. Isegi valla- ja muid maju ehitab Euroopa Liit oma raha eest keset meie minnalaskmismeeleolusid, elavdades sel moel majandust, andes tööd ja leevendades majanduskriisi.

Kus oleksime praegu Euroopa Liidu rahalaevata? Kui tõele näkku vaadata, siis ilmselt näoli mudas. Nii tuligi õnn meie õuele!

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis