1. juulil kehtima hakanud perekonnaseadus esitab uue tervikliku perekonnaõiguse regulatsiooni, mis hõlmab abikaasadevahelisi õigussuhteid, vanemate ja laste vahelisi õigussuhteid ning alaealiste ja täisealiste eestkoste puhul tekkivaid õigussuhteid.

Eelmine perekonnaseadus jõustus 1995. a ning selle läbiv ideoloogia tugines suures ulatuses 1969. aasta Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeksile.

Vana seaduse põhiprobleem oli, et see sisaldas küll üldisi deklaratiivseid norme, kuid ei pakkunud õiguslikku lahendust paljudele praktilistele küsimustele. Puudusid sageli konkreetsed eraõiguslikud nõudealused, mis võimaldaksid isikul taotleda oma huvide ja õiguste kohtulikku kaitset.

Muudatused tsiviilõiguses

Õigust rakendavatele organitele (kohus, eestkosteasutus) jäi äärmiselt lai otsustusruum. Sätete ebaselgus tõi kaasa kohtuvaidluste suure arvu ning suured kohtukulud selle osalistele.

Teine otsene vajadus uue seaduse järele tulenes juba pärast eelmise perekonnaseaduse kehtestamist Eesti tsiviilõiguses toimunud muudatustest. Näiteks on ümber töötatud kogu eestkosteõigus, mille parandamise vajalikkusele on mitu korda tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler.

Kolmandaks on selgunud vajadus pöörata senisest rohkem tähelepanu rahvusvaheliselt tunnustatud ja laialt kasutusel olevatele perekonnaõiguslikele instituutidele ja õiguskaitsevahenditele.

Näitena olgu nimetatud laste ülalpidamise reguleerimine (esmajoones ülalpidamissumma kindlaksmääramine lapse tegelikest vajadustest lähtudes).

Uues seaduses on 1995. a perekonnaseadusega võrreldes oluliselt rohkem arvestatud ka varaliste õiguste dünaamikat, kuivõrd varalised suhted on üks sagedasemaid vaidlusküsimusi ka perekonnaõiguses.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis