KAUNITARIST VIIULILOOTUS: Viimased neli aastat Viinis tudeerivat Mari-Liis Uibot saab kuulata homme, kui ta solistina Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees üles astub. Kontsert on Vabaduse väljaku maa-aluses parklas ja linnarahvale tasuta. Esmaspäeval viiuldab ta aga Suure-Jaanis. (Mati Hiis)

«On inimesi, kes võtavad elu lihtsamalt, aga mina elan asju väga sügavalt läbi. Aga ma ei leia, et see on nõrkus, pigem tugevus. Ma ei häbene olla haavatav ja õrn,» arutleb elu ja elutarkuse üle äsja alles kahekümneseks saanud noor viiulilootus Mari-Liis, kes juba neljandat aastat elab-õpib Euroopa muusikapealinnas Viinis.

«Arvan, et maski kanda on tunduvalt raskem. Parem näidata emotsioone.» Organist Andres Uibo tütar Mari-Liis on kaunis, andekas ja arukas. Vähimagi hinnaalanduseta. Usutavasti sama edukalt, kui ta on alustanud oma muusikukarjääri, võiks ta jõuda elus edasi ka modellina.

«Kui tee läheks ainult ülesmäge, kui vahel poleks kukkumisi, ei teaks me, mis on edu,» ütleb neiu. Tunnistades, et temagi vähemalt kõrvaltvaataja silmis muinasjutuna kulgenud elus on olnud kukkumisi ja musti auke.

Ühe mustema päevana jääb Mari-Liisi ellu 10. august 2005. «See on väga kurb teema,» ütleb ta ja vaatab kaugusse. See oli päev, kui sõbranna Liisa Suuster astus Linnahalli kailt Copterline’i kopterile, mis veerand tundi hiljem Naissaare juures merre kukkus.

«Liisa oli mu parim sõbranna, just tema sarnaseks soovisin ma alati saada. Ma olin väga väike, kui tuttavaks saime, ja ta oli minu jaoks iidol. Kasvasin temaga koos üles ja ma nägin, kui arukas võib üks inimene olla – nii töökas ja nii hea südamega. Tema kui inimese ja tema kui muusiku kaotus on minu elu kõige suurem kaotus,» ütleb Mari-Liis väga vaikse häälega ja ta silmadesse valguvad pisarad. «Ei möödu hetkegi, kui ma tema peale ei mõtleks, aga ma ei tahaks sellest väga palju rääkida. Eks Viini minek oli ka omamoodi päästetee.»

Liisa ja teise hukkunud noore andeka viiuldaja Carolina Kremenetski mälestuseks olid Tallinnas ja Helsingis kontserdid, kus Mari-Liis mängis Liisa ühte lemmiklugu, Artur Lemba «Armastuse poeemi».

Viiulit mängima õppis kuueselt

«Raskused ongi mind tegelikult kasvatanud. Olen olnud mustades aukudes ja tean, kui raske on hetketi olnud. Aga just need hetked lükkavad mind tagasi raja peale ja tööle. Ma ei ole tüüp, kes kunagi alla annab. Õigus on olla väsinud, õigus on kahelda. Inimesel on õigus kahelda, kas ta tegi õige otsuse,» lahkab ta.

«Ma tahan täiuslikkust ja et töö jookseks, tahaks asjade üle kontrolli hoida, teades, et see pole võimalik. Elu ei saa kontrollida. Iseennast saab kontrollida ja oma tegusid saab kontrollida, aga mõnikord on universumil lihtsalt teised plaanid. Kõik ei lähe nii, nagu me soovime.»

Mari-Liis oli viieaastane, kui ta koju sattus üks keelteta viiul, pärit kuskilt pööningult isa vanematekodust Vigalast. «Olin sellest viiulist otsekohe vaimustuses, sest minu meelest oli ta nii ilus,» arvab Mari-Liis, et just sellepärast hakkaski ta viiulit õppima. «Samas vaatasin ma telekast hoolega Lauri Leesi prantsuse keele saateid ning korra käis isegi ballett silme eest läbi,» meenutab ta teisi õhkõrnu valikuid.

Õhkõrnadeks need jäidki, sest tegelikult kasvas ta üles koos vanematega kontsertidel käies ja kodus muusikat kuulates. «See oli nagu hällilaul. Kui hiljem tuli muusikaõppimine, oli see mulle kui noa ja kahvliga sööma õppimine – elementaarne!» meenutab Mari-Liis. «Muusika juurde jõudmine oli mu enda soov ja olin kindel, et see kõik on õige, et nii peabki minema. Kuigi samas teadsin, et see pole kerge elukutse, et see nõuab väga palju tööd. Muusikuil pole ju laupäeva ja pühapäeva – kõik nädalpäevad on ühesugused ja tööd tuleb teha kogu aeg.»

Samas ütleb Mari-Liis, et alustas viiuliõpinguid väga hilja, alles kuueaastaselt. «Austrias elades näen, kui varakult hakkavad lapsed pilli mängima. Mõned juba kahe-kolmeaastaselt.»

Pärast Talllinna muusikakeskkooli teadis tütarlaps selgelt, et edasi õppima läheb ta välismaale. «Olen küll leplik inimene, aga teadsin, et maailm on avatud ja et siia jäädes muutuvad selle maailma raamid mulle liiga kitsaks. Samas ei olnud mul siit minema saades mingit american dream-soovi, pigem oli soov näha, mida teised maailmas teevad.»

Austria ja Viini valis ta vaid oma nüüdse õpetaja Gerhard Schulzi pärast. «Kui ta oleks olnud ükskõik kus mujal maailma otsas, oleks ma ikka sinna läinud. Viin kui muusikakeskus tuli nüüd lihtsalt kui kirss tordi peal kaasa,» naerab Mari-Liis.

Schulzi viiuliklassi pääseb vaid läbi kadalipu. Tol aastal, kui Mari-Liis professori juures õppima asus, pürgis sinna kogu maailmast 140 viiuldajat, kuid sisse said vaid 24 õnnelikku.

«Meie klass on väga väike, seitse-kaheksa inimest. Õpilasi on tõesti üle maailma.» Mis tähendab, et Mari-Liisil on sõbrannasid Hiinast, Koreast, Venemaalt, Poolast ja Ameerikast.

Neile on siis Mari-Liis pidanud seletama, kus Eesti asub ja – uskumatu küll –, et eestlased räägivad eesti keelt. «Mul on alati väga hea meel rääkida skype’ist ja meie laulupidudest,» ei jäta Mari-Liis kunagi kasutamata võimalust Eestit tutvustada. «Igatahes olen ma väga uhke selle üle, et olen eestlane,» ütleb ta silmades särades.

Siiski vaatab Mari-Liis praegu pigem Euroopa ja maailma kui Eesti poole. Äsja oli tal Pariisis sooloõhtu ning noor muusikust kaunitar ütleb, et see kuu on talle pakkunud kolm unustamatut kohtumist. «Kohtusin maailmakuulsa viiulimängija Ivry Gitlisega, kes on 88aastane ja samas nii elujõuline! Ta on üks nendest suurtest legendidest, kes veel elus on. Aga ma kohtusin Pariisis ka Carl Lagerfeldi ning näitleja John Malkovichiga. Siis mõtled küll, et elu on ikka ilus.»

Elu keskpunktiks näib jäävat Viin

Mari-Liis harjutab iga päev. Ilma vähimagi sunnita. «Kuigi inimesel on õigus olla ka väsinud ja sedagi tuleb aktsepteerida. Väsimus tähendab tegelikult enda laadimist uue energiaga, et siis edasi minna. Kui tekib punkt, et ma ei tea, mida teha, siis tavaliselt just selle künka taga ongi vastus. Just siis laeb inimene ennast energiaga ja kõik läheb jälle edasi.»

Mari-Liis on Viinis tudeerinud juba neli aastat ning ees on ootamas kaks aastat magistriõpinguid. Mis pärast seda saab, ta täpselt veel ei tea.

«Arvan, et keskpunktiks mu elus jääb ikkagi Viin. Olen sellesse linna nii väga armunud. Tunnen ennast seal väga hästi ja koduselt. Aga kindlasti tahaks ma käia ka Eestis. Kuigi hetkel tunnen, et elan hoopis kohvris, sest ma reisin nii palju. Ja leian ennast tihti mõtlemast, et kus siis mu kodu õieti on. Kahjuks siia Eestisse tulen ma aina harvemini.»

Sage esineja festivalidel

Mari-Liis Uibo (1990) alustas viiuliõpinguid kuueaastaselt. 1997–2006 õppis ta Tallinna Muusikakeskkoolis. Praegu jätkuvad õpingud Viini Muusika ja Näitekunsti Ülikooli neljandal kursusel professor Gerhard Schulzi (Alban Berg kvartett) viiuliklassis.

Mari-Liis on osalenud mitmetel konkurssidel ning alates 1998. aastast on ta sage esineja Eesti muusikafestivalidel: Mustjala suvemuusikafestival, «Haapsalu viiulimängud», Elleri jõulumuusikafestival, Leigo järvemuusikafestival, rahvusvaheline orelifestival, Rapla kirikumuusikafestival ja «Tartu hansapäevad 2005». Rahvusvahelist tunnustust on ta pälvinud kontsertidel Soomes, Norras, Hollandis, Saksamaal ja Austrias.

Mari-Liis mängib viiulil, mille 1999. aastal meisterdas tuntud saksa viiulimeister Wolfgang Scharff (München).

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Marge Sillaots
Telefon 614 4029
Marge.Sillaots@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis