ROLLIS: Oma ema etenduses hüppab ametnikku mängiv Julia koos Kaupo tänava ühistu esimehe Romaniga (Oleg Želudkov) pildil parajasti Euroopasse. (Ursula Noor)

"Te olete vale elukutse valinud!" teatas kultuuriminister Laine Jänes riigikohtunik Julia Laffranque’le pärast etenduse "Euroopasse! Euroopasse!" vaatamist. "Ma loodan, et ta pidas silmas ikka seda, et ma pole halb kohtunik, vaid hea näitleja," naerab Laffranque.

Tegelikult võttis 35aastane Julia Laffranque kultuuriministri öeldut komplimendina ja peab seda suurimaks tunnustuseks oma harrastusnäitlejakarjäärile Tartu Vilde teatris.

Näitlemisega koolipõlves algust teinud naisele ütles tema toonane juhendaja Maret Oomer: "Kui kellelgi on näitlemiseks kutsumust, siis tehku ta mida tahes – teater leiab ta ikka üles." Nii ka Laffranque’i – kuue aasta eest Tallinnast Tartusse elama asudes käis värskelt riigikohtuniku ametisse valitud naine sageli teatris. "Kõik Vanemuise uued etendused vaatasin ära. Kuid tundsin, et seda on minu jaoks vähe," selgitab ta, miks otsustas 2006. aastal Vilde teatri tegemistega ühineda.

Isa vaim valvab tütart

Aprillis lavaküpseks saanud Raivo Adlase lavastatud tüki "Euroopasse! Euroopasse!" ametniku roll on Julia Laffranque’ile seni suurim, naine on laval läbi kogu etenduse. Tükk on riigikohtunikust näitlejannale oluline mitmes võtmes. Esiteks on see tema ema, Maimu Bergi kirjutatud. "Oma ema etenduses mängida on raske. Tütre ja kohtunikuna tuleb mul palju eelarvamusi murda, et mind võetaks lihtsalt kui näitlejat," kostab Laffranque.

Teiseks mängib Vilde teater seda tükki Staadioni tänava vanas puitmajas, kus omal ajal tegutses psühhiaatriahaigla ja töötas tema isa, psühhiaater ja kirjanik Vaino Vahing.

Kolmandaks on Euroopa teema Laffranque’le väga südamelähedane, sest ametnikuna on ta olnud selle teemaga seotud tuhandest eri aspektist. "Alates Euroopa Liiduga liitumise osas peetud läbirääkimistest kuni selleni, et hiljaaegu lõppes mul Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu presidendi ametiaeg," seletab ta.

Ning etenduse asupaik pole juhuslik, salatseb Laffranque, tahtmata etenduse puänti ära rääkida. Kuid poetab siiski, et tegelikult oleme me kõik – kes vähem, kes rohkem – pisut hullud. "Sest mis on kriteerium?" küsib ta.

Laffranque ei salga, et kaks ja pool tundi laval olla on hobinäitlejale raske. "Pärast intensiivset etendust on raske rollist välja tulla," tunnistab Laffranque. Aga jõudu annab talle peale publiku tänu seegi, et ta tunneb isa vaimu tema vanas töökohas hõljumas. "Mis minuga ikka juhtuda saab, kui isa kohal on," sõnab ta.

Päriselus on olulisim ema roll

Ka Maimu Berg käis omakirjutatud etendust vaatamas. "Te teete oma põhitööst täiesti erinevat asja ja teete seda väga hästi," jagus tal kiidusõnu kõigile lavalolnuile.

Kuidas aga passivad ikkagi kokku riigikohtuniku ja näitleja amet? "Kui osata neid üksteisest lahus hoida ning teha mõlemat südamega, nii et üks ei sega ega mõjuta teist, on kõik korras," on Laffranque veendunud. Sest see rõõm, mille ta teatrist endaga koju ja tööle kaasa viib, aitab tal igal pool kõike hästi teha. Ja mis seal salata – teater annab ka võimaluse päevatööst puhata.

Ning maailmas on teada teisigi kõrge astme kohtunikke, kes oma hobi ei häbene. Laffranque räägib kõrgeima halduskohtu kohtunikust Ralf Rotkegelist, kes käib andeka muusikuna õhtuti džässibaaris esinemas. Hollandi Kohtute Nõukoja esimees Erik van den Emster on samuti kirglik harrastusnäitleja.

Kõigist rollidest on Julia Laffranque’ile aga päriselus kõige olulisem ema roll, sest oma aja võtavad ka suvel kaheseks saavad kaksikud pojad. "Naised, kellel on väikesed lapsed, saavad aru, kui palju aega neil tegelikult varem oli. Ja nad õpivad olemasolevat hulga paremini kasutama," nendib Laffranque. Ta on õppinud kodus end väikeste näppude tõttu tekkiva suurema segaduse ärahoidmiseks viie minutiga riietama ja meikima.

Harrastusnäitleja saabki oma hobiga tegeleda vaid siis, kui tal on toeks tema pere, abilised ja sõbrad. Ning siinkohal pole vahet, mis eluala esindaja laval kellekski kehastub.

"See kevad on küll tänu etendustele üsna kiireks läinud ja magamiseks on vähe aega, kuid õnneks pole see aasta läbi nii. Ja tegelikult olen ma väsinud pigem siis, kui midagi teha pole," muheleb naine rõõmsalt, sest niikaua, kuni positiivne emotsioon väsimuse üles kaalub, õigustab hobi end igati.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Marge Sillaots
Telefon 51993733
marge.sillaots@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis