Pirita jõel Peterburi tee silla juures varitseb pahaaimamatuid paadisõitjaid Iru tamm, mille surmakeeris on viimase kuue aastaga neelanud tervelt viis inimest ja teinud sellest paigast Eesti jõgede kõige ohtlikuma koha. Viimased kaks ohvrit nõudis keeris pühapäeval.
Pühapäeva pärastlõunal paiskus Pirita jõel Peterburi tee silla juures Iru tammil ümber kaks väikest kummipaati. Ühe paadiga sõitnud 19aastane noormees leiti tunnike hiljem uppununa, teist otsiti veel eilegi terve päev. Kuigi leitud ohvril oli seljas päästevest, ei aidanud see teda Iru tammi taha tekkivast, kogenematuid parvetajaid vee alla tirivast hukatuslikust keerisest päästa.
Kuus aastat tagasi sattus tolle surmakeerise haardesse toona 30aastane Lembit.
"Olin endale juulis puhkuse jaoks kanuu ostnud. Sõita ma sellega ei osanud ja mul polnud isegi ettekujutust, mida kärestikulisel jõel sõitmine üldse tähendab. Tol aastal oli augustis palju vihma ja hästi suur uputus," meenutab Lembit, kuidas ta mäslevale Pirita jõele läks.
Kanuuga surmakeerisesse
Algul hoidsid Lembit ja tema sõbrad tammist eemale, aga viimase sõidutiiru ajal otsustasid ikkagi sealt alla kihutada. "Algul see tammikohin hirmutas. Aga kui olime kõik krõbedamad kohad suutnud ära sõita, tekkis soov ka tammi proovida."
Tammist alla tuiskava kanuu lõi laine kohe vett täis. "Olime kolmekesi, päästevestid seljas. Nii, kui kanuu vett täis sai, läksid esimesed mehed allavoolu minema. Mina olin viimasel pingil ja jäin kanuuga keerisesse. Ma isegi ei kujutanud ette, et midagi niisugust seal võib olla!" tunnistab Lembit, et ootamatu veemöll ehmatas teda hirmsasti.
"Kui nägin, et ujumine on seal suhteliselt raske isegi päästevestiga, siis alguses hoidsin kanuust kinni. Aga see ujus nii vähe, et abi sellest mulle polnud. Lõpuks lasin kanuust lahti. Ma ise ka ei teadnud, mis seal toimus. Mingi hetk lükati mind vee alla ja järgmisel hetkel olin juba allavoolu minemas. Kuid need sekundid tundusid tundidena..." meenutab Lembit, kuidas ta veekeerisest läbi rulliti.
Alles 30–40 meetrit allavoolu sai ta jalad madalamas kohas taas põhja. "Seisin seal keset jõge ja vaatasin, mis edasi saab. Kanuu tuli mõne minuti pärast keerisest välja. Istusin sisse ja sõitsin kaldale. Siis hakkasin mõtlema, et miks meiega nii juhtus."
Tagantjärele usub Lembit, et jäi ellu ainult tänu suvesoojale jõeveele. "Külm on see, mis esimesena tapab."
Ekspert: pääste-vestist abi pole
Tallinna Ülikooli õppejõud ja matkaekspert Mart Reimann ütleb, et Eestis näitavad karmid kärestikud oma tõelist palet 2–4 nädalat aastas ja nii hullu veemöllu kui praegu tulevat ette ehk kord 80 aasta tagant.
Tema sõnul on meie jõgede kõige ohtlikum koht Iru tamm. "Seal on väga tugev tagasivool. Kui sinna sisse satud, tõmbab see sind sisse ja kõik," ütleb Reimann.
Paadisõidul on päästevestist kasu, aga mitte veekeerisesse kukkudes, hoiatab ta. "Teatud hetkeni vest aitab, aga kui vool sind sisse tõmbab, pole sellest enam põhimõtteliselt abi. Uppumist see ära ei hoia! Vee jõud on lihtsalt nii tugev, et tõmbab kõik endasse."
Reimann kirjeldab Iru tammi veekeerist vana pesumasina näite varal. "Kunagi olid sellised pesumasinad, kus oli tiivik sees. Panid soki masinasse ja see jäi pinnale ujuma. Masinat käima pannes tekitas tiivik aga keerise, mis tõmbas soki trumli põhja."
Kõige salakavalam on see, et Iru tammist üle vulisev jõgi tundub eriti ohutu just suurvee ajal – järsk astang paistab kõrgvee ajal süütult madal. "Kui muidu ootab seal kõrgest astangust kukkumine, siis suurveega pole seda nagu kartagi. Tundub, et asi on ohutum, aga tegelikult on vastupidi. Mida rohkem vett, seda võimsam on tagasivool!" hoiatab Reimann.
Ohtlikuks teeb tammi veel ka see, et erinevalt looduslikust astangust on betoonsein sile ja sirge, mis võimendab keerist veelgi ning muudab sellest väljapääsemise Reimanni sõnul väga keeruliseks.
Enamik õnnetusi juhtub Reimanni sõnul Irus seepärast, et tammist sõidetakse üle liiga aeglaselt – paadi hoog raugeb just keerise kohal. Või paiskub paat poolviltu üle tammi ulpides lihtsalt külili. "Kõige enesetapjalikum on minna 1–2kohalise kummipaadiga. Isegi kui oled kõva aerutaja, ei suuda sa sellist hoogu sisse saada, et üle keerise aerutada," ütleb ta nagu tagantjäreletarkusena viimase õnnetuse kohta.
Pärast keerise haardesse sattumist on Reimanni sõnul ainus lootus sellest pääseda siis, kui suudad veemöllus aru saada, kus on jõe põhi, ning jaksad end jalgadega põhjast nii kõvasti tõugata, et keeris su välja viskab.
