Igipõline küsimus – kas Eesti peaks valima eelisalad? Õhtuleht vestles sel teemal paljude spordiinimestega. Leidub toetajaid, vastaseid, aga ka neid, kelle arvates on eelisalad ammu välja kujunenud. "Iga ala taga on jaotatud raha hulk. See ongi mu meelest eelisarendavate alade nimekiri," leiab endine korvpalli tipptreener Jaak Salumets.
Olümpiavõitja ja riigikogulase Erki Noole arvates vajab Eesti spordisüsteem reformi. Ja ruttu. "Kui hiljemalt sügiseks pole midagi ära tehtud, siis võime ühe olümpiatsükli edasi lükata," märkis Nool talle omase otsekohesusega. Eelisalade valimist olümpiavõitja toetab, kuid seoses sellega tekib tal palju küsimusi. "Kes on see julge, kes otsustab?" ütleb ta välja peapõhjuse, miks kümne aasta jooksul pole juttudest kaugemale jõutud.
Kultuuriministeeriumi spordi asekantsler Tõnu Seil lausus, et selline suur otsus tuleks vastu võtta ikkagi koostöös Eesti olümpiakomiteega. Tegelikult on veel parem, kui ametnikud kaasavad otsustajate ringi ka spordialade esindajad. Kümne aasta eest oma (m)eelisalad valinud Tartu linn pääses just tänu sellele verevalamisest: kõikide alade esindajad said ise hääle anda.
Siimann: demokraatlikus riigis nii ei tehta
Tegelikult on väheusutav, et sügisesel Eesti Spordi Kongressil eelisalade valimisest asja saab. Suuremate alade (ehk suuremate rahasaajate) inimesed on praeguse tähtedeseisuga rahul. Reformihimu puudub ka EOK presidendil Mart Siimannil, kes nimetab eelisalade valimise juttu seltskondlikuks mänguks.
"Sellel ideel on kaks nõrka kohta," mõtiskles Siimann. "Esiteks ei sobi ta meie demokraatliku elukorraldusega ühiskonda. Autoritaarses riigis otsustatakse ülevalt poolt, mida lubada, kellele raha anda, mis ära keelata. Demokraatlikus riigis toimib valikuvabadus ja konkurents. Teiseks on alade eelistamise idee lahtisest uksest sissemurdmine. Sellega tegelevad kindlate põhimõtete ja asjatundlikkusega kohalikud omavalitsused. Nad tunnevad kohalikke võimalusi ja traditsioone kõige paremini ning kellelgi pole õigust nende eest valikuid teha."
Ka EOK poolt Viljandisse, Jõgevamaale ja Tartumaale kavandatud noorte saavutusspordikeskuste alade valiku otsustavad kohalikud omavalitsused.
Salumets: eelisalade nimekiri on juba olemas
Legendaarne korvpallitreener ja riigikoguliige Jaak Salumets on seda meelt, et sisuliselt on eelis-alad juba valitud. "Iga ala taga on jaotatud raha hulk. Selle järgi saabki vastuse. See ongi minu meelest eelisarendavate alade nimekiri," arvas Salumets, et Eesti spordi suurtoetaja ehk kohalikud omavalitsused peavadki olema alade arvu ja hulga üle otsustajaks.
Aga riigi toetused? Kultuuriministeeriumi eelmise aasta eelarvest kuulus spordile kaheksa protsenti ehk 189 miljonit krooni. Kuus ala (kergejõustik, korvpall, suusatamine, võrkpall, judo ja sõudmine) said rahapajast poole. Järelikult on riigi poolt selgelt eelistatavad alad juba olemas. Ent mille alusel valik on tehtud?
"See pole subjektiivne arvamus, vaid selge kalkulatsioon, mis oleneb populaarsusest, harrastajate arvust ja ka tulemustest," selgitas kultuuriministeeriumi kantsler Siim Sukles ETVle antud intervjuus.
Kas praegused valikukriteeriumid on läbipaistvad?
Paraku ei ole praegused kriteeriumid siiski kõigile üheti mõistetavad. Kui harrastatavus on üsna täpselt mõõdetav, siis kuidas võrreldakse alade populaarsust? Kuidas kõrvutada eri alade tulemusi? Ja mis valemi alusel kolme näitajat kokku sobitada?
Vehklemine asub riikliku rahastamise pingereas 14. kohal. Alaliidu peasekretär Nikolai
Novosjolov leiab, et kui aluseks võtta ala harrastatavus, on koht õiglane. Kui aga tulemused, siis kindlasti mitte.
Eesti võrkpallikoondise peatreener Avo Keel on juba paar aastat kritiseerinud, et rahastamise põhimõtted pole läbipaistvad. "Põhjendage! Rääkige meiega!" esitab ta spordijuhtidele üleskutse. Liiga palju otsuseid tehakse ta sõnul tagatubades. "See, kes kellega käib, on nii läbinähtav. Oled vales erakonnas, siis pole midagi teha," teatas Keel, kes isiklikult pooldaks üheselt mõistetavate kriteeriumite alusel eelisalade valimist.
Alade pingeritta seadmisse märksa skeptilisemalt suhtuva võrkpallijuhi ja kunagise spordi asekantsleri Henn Vallimäe arvates tuleks esmalt kokku leppida, mida eelisarendatav ala tähendab. Mis tingimustel nende hulka saab? Mida see endaga hüvede (Rahastamine? Baasid? Treenerite koolitus? Koht kooliprogrammis?) näol kaasa toob? Ja mida eelisaladelt oodatakse?
Kindlasti peaks see toimuda eelkõige lisaraha leidmise kaudu. "Mitte nii, et asekantsler teatab: iga ala eelarvest võetakse 20 protsenti vähemaks, ainult kolmelt mitte," tõi Vallimäe näite, kuidas asi võib kilplaslikuks muutuda.
Kas laste valikuid tuleks suunata?
Eesti väike rahvaarv paneb küsima: kas lapsi jätkub ikka piisavalt, et igal alal läbilööki üritada?
"1,3 miljonit – see on nagu üks Euroopa linn. Erinevalt linnast on meil aga igal alal koondised," arutles Keel.
Vallimäe arvates oleks valikute mõjutamine mõneti ebaeetiline: "Täna on meil ikkagi vabaturg, kus laps ja lapsevanem saavad ise valida. Rikkamad valivad ikka tennise ja korvpalli, vaesemad pigem jalgpalli."
Samas toob Nool kaaluka argumendi, miks võiks ja tuleks noori sportlasehakatisi pisut suunata. "Eestis on suhteliselt palju karate harrastajaid. Kuid see pole olümpiaala! Hoopis taekwondo on. Seega karates pole võimalik saada olümpiamedaleid ega suuri toetusi. Aga laps ei tea sellest muidugi midagi, ei peagi teadma," rääkis Nool teemale selleks korraks punkti pannes. "Igal juhul peaksime valikuid tegema."
