TÜ/Rocki korvpallimeeskonna komeet Timo Eichfuss kinnitab, et ei kavatse ka uaks Eestisse sitsima jääda, vaid sihib Euroopat!

Eesti korvpallis ei juhtu tihti, et noor mees tõuseb pingilt ning tuleb, teeb ja võidab. 21aastase TÜ/Rocki ääremängija Timo Eichfussi sügisene raketilik esiletõus põhimeeste sekka ning sinna püsimajäämine on seega erandlik. Kellega on täpsemalt tegu?

TÜ/Rocki hooaja alguses vaevanud traumadekriisi tõttu edutas peatreener Indrek Visnapuu algkoosseisu Tartu meeskonnas oma teist hooaega alustanud Timo Eichfussi ning pole pidanud kahetsema.

Timo Eichfussi vingeid pealtpanekuid vaata siit ja siit.

Näiteks pärast võitu Liepaja üle, kus Eichfuss kõhuhäda ja valutava põlve kiuste sütitavalt mängis, nentis Visnapuu: "Mehisust Timol jagub. Ta ei ole kohatäide, vaid kindel mees. Aga meisterlikkust näitab stabiilsus."

Edasine on näidanud, et meisterlikkusest (loe: stabiilsusest) Eichfussil puudust pole. Muhumaalt pärit noormees on nii Balti kui ka Eesti liigas meeskonna neljas punktitooja ning kerkis näiteks 75:74 võidumängus võõrsil Ventspilsi vastu koguni üleplatsimeheks. Seega...

Timo, mis tunne on olla Muhumaa parim sportlane?

(Venitades) Eeeiii valda mind tunne, et olen Muhumaa parim sportlane. Aga kui nii mõelda: siis tunne on hea!

Muhulased olla uhked ja jäärapäised. Kas peab paika?

Oma tegude üle uhke olen vahel küll ning jäärapäine mõnes situatsioonis kindlasti kah, kui siht silme ees.

Palju muhumaalisust sinus veel leidub? Murrakut räägid?

Keelega on nii, et olen mandril õige eesti keele ära õppinud. Alguses oli raske – kõik kpt-d ajasin nõrkadega häälikutega sassi. Aga Muhu taust on minu jaoks tähtis. Iga inimene ei saa öelda, et on sealt pärit.

Ning talutöid oskan teha: lapsena käisin vanaisaga kalal, ajasin lambaid mööda rannaäärt taga, kartulipanek, heinategu, isegi traktorit sai juhitud.

Kas ja kuidas on see taust sulle kui korvpallurile kasuks tulnud?

Kindlasti on tulnud. Kehaehituse ja tugevuse sain tänu talutöödele. Kui oleksin linnapoiss olnud... ma ei kujuta ettegi, mis teeksin! Vist oleksin IT-vend ja passiks kogu aeg arvutis. Olen väga rahul, et valisin korvpalli.

Muidugi, mängid ju unistuste hooaega.

Jah, võib ka nii öelda. Alguses anti võimalus ja tõestasin end. Tunnen, et olen võistkonna...

Liider?

Mitte liider, aga kindel lüli, kelle peale saab loota.

TÜ/Rocki peatreener Indrek Visnapuu ütles juba sügisel, esimeste õnnestumiste järel, et esiletõusu põhjuseks on sinus toimunud muutused. Et jõudsid selgusele, mida tähendab profikorvpalluriks olemine. Mis siis täpselt juhtus?

Hakkasin trenne tõsisemalt võtma ja rohkem mängust aru saama. Küsisin teistelt julgemalt, mida tegema pean ja mis on minu roll. Sain oma asjad paika.

Eelmine hooaeg, kui Rocki tulin, kulus totaalselt õppimisele – korvpalli algtõed oli vaja uuesti selgeks teha, sest pidin hakkama enda jaoks uut kohta, väikest äärt mängima. Ma olen 2.00, mitte 2.05 pikk ja sellest korvi all tegutsemiseks ei piisa.

Milline on küpsemisel olnud platsiväliste tegurite roll?

Mingil määral ikka. Vanust natuke juurde tulnud ja enam nii suuri lollusi ei tee kui noorena. (Muiates) Ja grusiinid läksid kah ära.

Kust tuleb enesekindlus, millest su mäng pakatab?

Vajan sisseelamiseks aega. Ma ei suuda nii, et lähen ja hakkan kohe esimeses mängus ilgelt lammutama. Ka noortekoondistes vajasin enne õnnestunud esitusi aega. Tänavu samamoodi: alguses tegelikult kartsin.

Aga välja tuli ju ikka!

Nii väga ei tulnud ju! Kedainiais Nevežisega mängides panin vabaviskeid kuuest null. Käsi värises.

Varsti enam ei värisenud, sest publikule oled meelde jäänud võimsate pealtpanekutega. Kohtumistes Kalev/Cramoga surusid ära nii Ken Johnsoni kui ka Rait Keerlese.

Aga ülevalt alla surudes on kaks punkti ju kindlamad! Otsin pealtpanemiseks võimalusi, see annab ka võistkonnale enesekindlust ja emotsiooni juurde.

Igatahes kõige tulemusena on Youtube´i neist episoodidest üles riputatud sinunimelised klipid. Eestis ei ole palju korvpallureid, kes võivad sellega uhkeldada.

(Naerdes) Mina ei ole üles pannud, aga tean, et need seal on.

Aga näiteks sinu otsesel rivaalil mänguaja pärast, Marek Doroninil ei ole. Kuidas sa temaga läbi saad? Hoolimata mitmest sinu hiilgemängust püsib algviisikus endiselt tema.

Treener vaatab võistkonda tervikuna ja teeb oma otsused sellest lähtuvalt. Võistkond arvab samamoodi. Praegu läheb meil hästi – järelikult on talitatud õigesti. Mina olen rahul.

Oled rahul, et ei kuulu algviisikusse?

Mis vahet seal on, kui oma punktid ära viskad ja võistkond võidab. See on kõige tähtsam.

Nüüd ei paista seda Muhumaa jäärapäisust kuskilt välja.

Muidugi juhtub platsil, et lähen üksi kolme mehe vastu, kuigi vaba mees seisab kõrval. Aga üritan ikka kahe jalaga maa peal olla ja mitte väga õhku täis minna.

Mis Marekisse puutub, siis trennis käib meil kogu aeg vihane võitlus, sest nii saab ju paremaks. Võime teineteisele ka haiget teha, ent palume ka kohe vabandust. Trenniväliselt oleme head sõbrad.

Vihane võitlus ootab sind ees ka suvel Eesti koondises.

Jah, suvi on tänavu sisustatud, aga ma ei kurda. Koondis on olnud eesmärk ja nüüd olen kandidaatide sekka nimetatud.

Mul on alati omad sihid silme ees olnud. Kui korvpallitrenni läksin, sihtisin noortekoondist, seejärel meistriliigat ning siis juba Rocki. Eestis ongi viimaseks sihiks koondis, kus tahaks head mängud teha.

Edasi tuleb juba Euroopasse jõuda ning seal mõni tiitel võita.

Millal see juhtub?

Arvan, et vähemalt aasta tuleb veel Eestis mängida ja õppida. Aga Euroopasse tuleb kindlasti minna pigem varem kui hiljem. Liiga kauaks ei tohi Eestisse jääda, vastavaid hoiatavaid näiteid jagub.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Piret Sarv
Telefon 614 4094
Piret.Sarv@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis