Üle 40 aasta Eesti Televisioonis töötanud Juhan Paadamist saab lähipäevil pensionär.
Esmaspäeval, kui mullune Eurovisioni lauluvõistluse võitja Alexander Rybak Tallinnas kontserti annab, pole Eesti Eurovisioni-isal Juhan Paadamil enam telemajja asja. Töö kunagise Eurolaulu-projektiga sai otsa kaks aastat tagasi, töö välissuhete juhina lõppes äsja. Eurovisioni-möllu ta aga taga ei nuta, lubab hoopis raamatu kirjutada.
Niikui su sünnipäev nädalavahetusel kukub, on telemajast minek?
Jah. Ma arvan, et mu töö on tehtud. 41 ja pool aastat. Ma näen seda kui ühte tööpäeva, mis eile algas ja täna lõpeb. Minu tööpäev sai ETVs läbi. Ma olen teinud igasuguseid asju, olen olnud nii juhatuse liige, režissöör, toimetaja kui ka produtsent. Pärast vestlust juhatuse esimehega sain ma aru, et minu ja praeguse juhatuse arusaam heast ja professionaalsest televisioonist on erinevad. Mul on hea selle tehtud tööga siin lõpetada ja mõelda välja midagi uut, seda enam, et vanus jõuab nii kaugele, et Eesti riik hakkab mulle pensioni maksma.
Aga pensionärina ma ennast veel ei tunne. Ja loomulikult ei jää ma koju istuma. Mu sõpradel ja perel on ilmselt õigus, et oma kogemustega võiksin jätkata konsulteerides – olen ilmselt üks väheseid, kellel on võimalus juhtida 3000 töötajaga projekti. Meedia ja suhtekorralduse teemad sobivad mulle samuti. Ma olen selle peale mõelnud.
Kui juhatuse ja sinu arusaamised heast ja professionaalsest televisioonist on erinevad, kas siis tahad öelda, et praegu tehakse halba ja ebaprofessionaalset televisiooni?
Me näeme lihtsalt erinevalt väga paljusid asju. Eelkõige seda, missugune on programm, missugune võiks olla ja peaks olema rahvustelevisioon, selle rahvusvaheline dimensioon ja saadete tegijate otsustuspädevus. Ma ei taha öelda, kas tehakse head või halba televisiooni. Teha tuleb professionaalset televisiooni.
Kas nüüd kolid telemajast lausa välja?
Jah. Mul on vahva vaadata tagasi sellele 40 aastale – need on olnud keerulised, aga väga toredad aastad. Ma alustasin režissööri assistendina. Olin kaks päeva abi ka, aga siis mind ülendati assistendiks. Siis läks elu keeruliseks, sest mingit erilist ülevaadet, peale selle, et olin kõrvalt vaadanud, kuidas pulti katsutakse, mul ei olnud. See tuli töö käigus.
Ise pusisid?
Jah, ja siis tuli õppida. Küsisin puldis, et näita mulle seda ja seda… Vahetusinsenerid, nendele olen tänu võlgu. Ma käisin ju kuiva trenni tegemas.
Harjutasid?
Jah, kutsusin vabad tehnikud appi ja küsisin, mis juhtub siis ja mis juhtub siis… Ma tulin ju õudselt konkurentsitihedasse majja. Režissööre oli palju ja kõik olid tugevad.
Siis sellepärast sa vaatasidki kõiki neid Eesti loo lavapilte Eurovisioni proovides kurja näoga? Et teadsid, mida paremaks muuta?
Seda küll. Teadsin, mida nõuda ja mida on võimalik teha. Muide, kogemus andis ka oskuse valida väga tugev meeskond. Juht peab julgema valida tugevate seast.
Minu meelest on sul lahkumisi kaks korda järjest: kõigepealt Eurovisioni tiimi eesotsast, nüüd siis telemajast.
Jah. Eurovisioni tiim – see on saatesari ja projekt nagu kõik teised. Tähelepanu talle on lihtsalt suurem. Ja sellepärast tundub, et see on kuidagi erilisem. Tõsi, ta on väikese Eesti tingimustes televisiooni mõttes suurimaid projekte. Kui ma räägin suurest Eurovisionist 2002, siis see on sisulises mõttes suurim, mida me teinud oleme. Seda ei pea võrdlema ühegi spordivõistlusega, sest nad kõik on erinevad ega kannata võrdlust välja. Kui vaatame iluuusuitamise EMi ja Eurovisioni lauluvõistlust – ei saa võrrelda, sest üks on ülekanne ja teine on saade, mille jaoks luuakse dramaturgia. Iluuisutamise ülekannetega said kolleegid suurepäraselt hakkama. Iluuisutamist ja Eurovisioni ei peagi võrdlema. Iga asi on oma žanris. See on sama kui võrrelda ooperit ja ma ei tea… pantomiimietendust.
Kas see Eurovision 2002 Tallinnas on su elu tipphetk?
Ma ei tea. Eks ta kindlasti on üks tippudest. Ma arvan, et tippe on olnud muid ka. Tipphetk on ka siis, kui täiesti tavalises saatesarjas, režissöörina, saad hakkama millegagi, mis on sulle endale ja vaatajale hea. Oma toimetajate, Ruth ja Rein Karemäega oleme teinud palju saateid, mis on sügavalt inimest puudutanud.
Ka need on tipphetked. Nagu seegi, et kolleeg tuleb maja peal vastu ja ütleb, et sul oli vinge saade.
Ma tegin väga kaua liiklussaateid. 18 aastat. Me püstitasime väga lihtsa eesmärgi: kui selle 18 aastaga on võimalik päästa üks inimelu, siis olen mina ja on mu kolleegid ja kõik vaatajad nutikalt elanud.
Aga muidugi on ühele televisioonitegijale aasta 2002 suur asi – ei ole mõtet võltstagasihoidlik olla.
See oli ka väga suur asi.
Oli. See on miski, mis väärib lahtikirjutamist. Kui vaba aega tekib, siis võiks ju mälestusteraamatu kirjutada – ma olen selle peale mõelnud ja oma tiimiga arutanud. Aga see ei tule elulooraamat, sest elulooraamatute all nagisevad kõigi raamatupoodide riiulid. Viimase paari aastaga on tulnud neid tohutu mass ja minu elus ei ole midagi nii huvitavat, mida rohkete lugejatega jagada.
Oleneb ju, mida sa jagada tahad.
Vaata, meie eestlastega on naljakas lugu: eksisteerivad teatud asjad, mis ei mahu meisse ära või millesse ei mahu meie ära. Üks niisugune asi on Eurovision. Mida ma sellega mõtlen? Issand, kuipalju kirgi, lärmi, kahtlusi, kahtlustusi, ambitsioone, kõhklusi ja eneseaktualiseerimise soove… Siis tulevad olümpiamängud ja on sama asi: vaatame nukralt hõbemedalit ja mõtleme, et peame rahul olema. Sõbrad, me peame õnnelikud olema ja soovima Kristinale palju jõudu! Niisugust eneseületamist, kui tema tegi, on raske ette kujutada.
Või siis kisa ja kära, mis käib kultuuripealinna ümber – see jälle ei taha kuhugi ära mahtuda. Las inimesed teevad oma tööd, ja kõik toimub ja toimib.
Selles mõttes oleks vajalik lahti kirjutada üks näide, mida mina tunnen.
Et siis kirjutad sellest, miks sa oled Eesti Eurovisioni ebaõnnes süüdi?
Kõigepealt me analüüsime õnnestumisi, mis on mäe kõrguselt üle ebaõnnestumistest! Sinu esitatud mõõtkava järgi ebaõnnestus Soome Eurovisionil 40 aastat järjest. Hinnatav selle juures on fakt, et rahvuslikku suitsiidi või rahva hääbumist see enesega kaasa ei ole toonud. Selle fenomeni nimi on talupojamõistus, tugev identiteet ja oskus eristada olulist ebaolulisest.
Aga kui me räägime vastutusest, siis leian, et produtsent vastutab kõige eest, kogu projekti eest. Lihtne näide: kui raevunud ajakirjanik küsis, kes otsustas, et Eurovisioni šõud juhivad Annely Peebo ja Marko Matvere, siis vastasin lihtsalt – mina. Ja nii see ongi – produtsendi vastutus. Kui Eurovisioni näitel midagi raamatuna lahti kirjutada, siis peaks see rääkima sellest, mis meedium see televisioon õigupoolest on ja missugune on selle suhe muu meediaga. Vähesed teavad või mäletavad, et edu ei oodatud meilt ka 2001. aastal. Ettevalmistusi suureks saateks alustasime ka täielikus usaldamatuse õhkkonnas.
Sa mõtled, et ei usaldatud vastu seda Eesti korraldatud Eurovisioni?
Need neli inimest, kes sellega alustasid, alustasid väga raskes olukorras.
Kes neli? Sina ise, kes veel?
Tiiu Simm, Tarmo Krimm, Jaanus Kõusaar. Kujuta ette: eelarves pole pennigi raha Eurovisioni tegemiseks, ehkki lõppnumber on 123 miljonit krooni. Mitte pennigi raha. Eesti Televisioon, olnuks ta tol hetkel eraettevõte, olnuks pankrotis. Ja kõige tugevam kuvand oli tol ajal Estonia hukk. See oli situatsioon, millest me alustasime.
Mis valemiga sa aga üldse ühtäkki Eurovisioni-töö peale liikusid?
See on puhas juhus. Olen olnud kogu aeg välissuhete osakonna juhataja. Kui me tollal Eurovisioniga alustasime, 1993–1994, aitasime teha paberitööd. Ühel hetkel läks Jüri Pihel ETVst ära. Ja tolleaegne direktor Toomas Lepp ütles sügaval sügisel 1998: «Sina hakkad nüüd tegema!» Ja siis ma hakkasin, tähtajad kukil. Teadmata ja oskamata midagi. Selle esimese aastaga ma rahul ei olnud – segavate faktorite hulk ületas kriitilise piiri.
Sinu esimesel aastal jäime viimaste sekka?
Ei jäänud me midagi. Olime tabeli keskel, oli täiesti okei. Koit Toome ja «Mere lapsed».
Need olid ju õndsad ajad – me ei olnud vähemasti saba viimases otsas.
Muidugi, jah. Päris esimest korda käisin Eurovisioni vaatamas 1995 Dublinis koos Jüri Piheliga, pärast seda, kui Eesti eelmisel aastal oli välja kukkunud. Siis oli mul esimene kokkupuude Eurovisioni tootmisega. Registreerisin mingeid produktsiooni küsimusi. Kui palju on kaameraid, milline on logistika, kuidas töötavad lavatöölised. Vahetused on ju telesaates väga kiired ja seda tehakse rabistamata ja kindla rahuliku rütmiga. Pressikeskuse töö. Nendes asjades polnud meil kogemust. Katsusin need meelde jätta, ehk läheb tarvis, ja huvitav oli ka.
Oletan, et sa lõid seal hulga tutvusi?
Jah. Aga suuremad algasid Birminghamist ja Iisraelist. Aastat 1999 pean ma väga heaks aastaks. «Diamond of Night». Minu jaoks suurepärane töörühm ja koostöö Pajusaare, Pilvre ja Evelin Samueliga. Suurepärane grupp Eesti ajakirjanikke ergavas kuumuses. Muidugi on Eurovision suur projekt ja väga meediakeskne. Mul on hea meel, et oleme suutnud luua nii tugeva brändi, et sageli naermaajavalt kasutatakse seda võrdluses. Keegi võrdles ühes tõsises ajaleheartiklis arstide palgasüsteemi Eurovisioniga. Tule taevas appi!, klassikut tsiteerides. Peaks endale aru andma, mida millega võrrelda.
Sa praegu seda Eurovisioni-saginat ei igatse taga?
Ei igatse. Selles on palju pinget ja pinged käivad läbi inimese. Kui sa küsisid, kas Eurovisioni Eesti lauluvõistlus oli mu tipphetk – muidugi oli. Aga tegelikult… kui palju oli vaja selle nimel alla neelata, kui palju kompromisse teha, kui palju mõista ja kui palju rumalusi kuulata… Igal asjal on kaks poolt. Seda oli jube põnev teha. Televisiooni mõttes pole ma kunagi millegi nii suure keskel olnud.
Tol aastal Tallinnas sündis Euroopa televisioonimaastikul palju uut. Saate tootmise alal ei olnud varem olnud sellist rahvusvaheliselt komplekteeritud meeskonda, nagu meie seda tegime. Ei olnud nii, et keegi tegi meie eest midagi ära. Me ostsime teenust, mis oli vajalik meie kontseptsiooni realiseerimiseks. Osalt sellepärast, et ressurssi Eestis polnud. Mis oli aga oluline – kogu loominguline mõte oli eestlaste oma. See oli puhas Eesti toode.
Kas sa ei arva, et kõik tahaksid olla «Everybody»-Paadamid?
Ma ei usu, et väga palju kadestajaid on, arvestades psühholoogilist koormust.
40 aastat televisioonis – kas see televisioon on sulle kui perekond?
On ikka jah. Eks kõik olene sellest, kuidas see keskkond loodud on. On erinevaid aegu olnud. Eks see keskkond ole juhtimises kinni. Aga jah, see on nagu perekond – vahel on kõik päikeseline, vahel pingeline. Suurema osa oma ajast olen ma kindlasti selle perekonnaga veetnud.
Kas see ETV ? la perekond toimib ka praegu?
Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Raske on vastata. Perekonnad sünnivad armastusest ja lagunevad armastusest.
Oled sa praegu näiteks ERRi siseopositsiooni sümbol?
Ma ei usu seda. Ma arvan, et siseopositsiooni praegu ei ole. Ei saa olla asja sümboliks, mida ei ole.
Minu meelest oled.
Ei. Ma olen iseseisvalt mõtlev professionaal. See, et sa kritiseerid, ei tähenda, et oled opositsioonis. Sa arvad lihtsalt teisiti. Ma olen piisavalt kaua töötanud ja mul on asjadest oma arvamus. Meie töökas kollektiivis on iseseisvaid mõtlejaid teisigi.
Mida sa esmaspäeval tegema hakkad?
Kõigepealt teen nii nagu võitluskaaslased Yleisradiost mu hiljutisel lahkumisvisiidil soovitasid: «Muista maanantaina nukkua pitkään!» (Ära unusta esmaspäeval kaua magada). Ärgates rõõmustan, et vaatamata saabunud «kõrgele eale» on kujutlus mu võimalikust mõtlemis- ja töövõime kadumisest tugevasti liialdatud. Siis kaalun saabunud ettepanekuid ja lähen teisele ringile.
«See on ju kõigest Eurovision!»
Kui Eesti lood pärast Dave Bentoni ja Tanel Padari «Everybody»-võitu vaikselt esikümnest kaugele kukkuma hakkasid, karjusid kurjad keeled, et Juhan Paadam võiks Eurovisioni lauluvõistluse peaprodutsendi kohalt tagasi astuda.
«Ei tohi asju lihtsustada,» ütleb Juhan Paadam. «Ega labastada. Et ei tulnud välja ja astun tagasi. Vabandage, katsume ikka vahet teha, mis on spordivõistlus ja mis on meelelahutuslik loominguline konkurss, kuhu on võistlusmoment juurde konstrueeritud. Et põnev oleks. Lõppkokkuvõttes on see ju kõigest Eurovision – keegi sellest ei sure.»
Üüritud arvutiga Euroopasse
Aastal, mil Juhan Paadam Eestis Eurovisioni lauluvõistlust korraldas, pidi ta alatasa EBUs aru andma, mis ja kuidas asjad toimivad. «Läksin sinna koosolekule asja presenteerima uhiuue üüritud läptopiga. Meil ei olnud isegi läpakaid sel ajal,» muigab Juhan Paadam. «Mulle joonistati seal koosolekul pastakaga paberi peale lahti kogu tööprotsess ja seegi, kuidas nad seda kontrollivad. Ma olin nagu koolipoiss. See vajas kodanikujulgust kõik alla neelata ja aru saada, et need inimesed tegid mulle teene. Pärast seda võin kinnisilmi joonistada üles töötsükleid ja graafikuid.»
Praegu, kui Juhan Paadam peaks uuesti Eestis Eurovisioni korraldama, saaks ta oma sõnul hakkama küll. «Oo jaa,» naerab ta. «Isegi kogu tiim on Eestis kättesaadav. See on ju sissetöötanud meeskond – vajab ainult sisselülitamist.»
