MAGAB TALVEUND: 100 külaelanikust talvitub Lüübnitsas ainult veidi üle 30. (Igor Taro)

Isegi kui õues paugub 20 külmakraadi, tõuseb Lüübnitsas suitsu heal juhul igast kolmandast korstnast. Rohkem kui 100 ametliku elanikuga küla, kus suvi läbi sagivad asukad sibulapeenarde ja kalasuitsuahjude vahel, vajub esimese sügiskülmaga justkui talveunne.

Setumaa ehk endise Petseri maakonna põhjatipus moodustab Lüübnitsa lähiümbrusega omaette saare. Nii maastiku poolest (sest ühendus ülejäänud maailmaga käib ühtainsat sood läbivat rada pidi) kui ka kultuuriliselt, sest Lüübnitsa on ammusest ajast venelastega asustatud küla Setu- ja Vana-Võrumaa piiri peal. Isegi kõik teleantennid on siin pööratud Pihkva poole. Seda küla ei ähvarda digiajastul telepildita jäämine...

Oma maja teise korruse suure teleriga toa aknast viipab küla üks aktiivsem elanik Vladimir Jerešin. "Kõik on nagu peopesal – soo, järv ja Kolpino saar. Varem oli see Eesti, aga nüüd me sinna enam ei pääse..."

Põhjus, miks Lüübnitsa rahvas Kolpinot nii väga taga igatseb, peitub teispool järve päikeses säravates kirikukuplites. Ajalooliselt käisid kõik praeguse Mikitamäe valla rannakülad, sealhulgas Lüübnitsa Kolpino koguduse alla. See tähendab, et ka paljude nüüdsete külaelanike esivanemad on selle kiriku surnuaeda maetud.

Kalmuaed paistab, aga ligi ei saa

Varem käidi Kolpino kirikus suvel paadiga, talviti aga reega või jalgsi üle jää. "Siit on ju ainult kaks kilomeetrit! Nüüdseks pole paljud enam aastaid sinna sattunud, sest kümnete kilomeetrite taha Koidulasse sõit, piirijärjekord, seejärel tagasi saare peale – paljudele pole see lihtsalt jõukohane."

Pealegi käib suvel Venemaal Kulje külast saarele vaid 12kohaline paat, mis sõidutab ainult kohalikke ning sadamast Šartovost on surnuaeda vantsida seitse kilomeetrit. Õigeusukalendris on aga terve hulk kirikupühi, mil minnakse kalmuaeda esivanemaid mälestama.

Kolpinosse on maetud Jerešini ema, tema abikaasal Zojal aga nii ema kui ka isa. "Me isegi ei tea, kas need hauad enam alleski on. Äkki on juba keegi peale maetud?" ütleb Zoja.

1990ndate alguses mindi Lüübnitsast Venemaale lihtsalt – mõlemal pool piiri olid piirivalvurid, näitasid neile lihtsalt passi, ja kõik. Külarahvas on nii Eesti kui ka Venemaa võime korduvalt palunud taastada see kord kas või suuremate pühadegi ajaks, kuid siiani konutab piirivalvemajake Lüübnitsa rannas mahajäetuna.

Ka Kolpino rahvas pole piiri sulgemisega rahul, sest praegu kinnilöödud akendega Lüübnitsa poes käisid nad 20 aastat tagasi alatihti. "Ja eks pidudel käidi ka. Ja kui pidudel, siis ka kaklemas," muigab Jerešin.

Poodi külas enam polegi, kuid seevastu särab bussijaama kõrval heleoranž vastremonditud külakeskus ehk klub, nagu kohalik rahvas seda kutsub. Külaklubi kõrval peetakse iga augusti lõpus sibula- ja kalalaata, mille nimel külaelanikud väikest viisi põldu peavadki.

Jerešinigi tagaõues on kaks pirakat kilemaja. Ühte mahub 500 kurgitaime. "Redise jaoks on peenrad juba valmis," võtab ta kasvuhoones pihku tüki mulda. "Kõigepealt paneme juba märtsis redise maha ja pärast kurgid asemele."

Peale selle kasvatab pere muidugi sibulat. Kartulit aga enam mitte: "Ei jõua enam metssigadega võitlust pidada. Kunagised karjamaad Lüübnitsa hoiualal on võssa kasvanud ning seal need sead paljunevad ja varjavad end. Kavalda neid, kuidas tahad – lõkete, riidenartsude, kõristitega, miski ei aita! Nädalaga harjuvad ära."

Külarahvas kolib taas tagasi

Jerešini seltsis 22kraadist pakast trotsides küla teise serva kõndides selgub, et ühtki vaba maja Lüübnitsas polegi. Need, mis näivad mahajäetud, olevat tavaliselt hoopis omanikevahelise vaidluse objektid.

"Rahvas on hakanud tagasi tulema. Ka need, kes paarikümne aasta eest Tallinna kolisid," jutustab külamees.

Ja nagu öeldu tõenduseks ilmub külatänava teise otsa koeraga naine.

See on külaelaniku Nikolai Burlakovi abikaasa, kes 1,5 aastat tagasi külapäeval suurte austusavaldustega taas kohalike sekka võeti. Mees müünud Tallinnas korteri maha ning naasis naisega Lüübnitsasse, kust lahkuti umbes 40 aastat tagasi paremat elu otsima.

"1966. aastal oli täpselt samasugune talv. Olin 16. Sõitsime hommikul traktoriga järvele jää alt tinti võtma," jutustab Burlakov oma kätega meisterdatud paati lumest puhastades, mustvalge Rex saba liputades abiks. "Toona käisime ikka suure kambaga, sest korraga tõmbasime ikka paar-kolm tonni välja."

Kodukülla naastes tegi Burlakov kalameheeksami, asutas firma ning ostis kolm paati ning kalapüügivarustuse. Aga võta näpust – kutselise kalamehe püügiluba polevat enam võimalik saada.

"Kui varem käis külast 40 meest kalal, siis tänaseks on kõik võrguload ühel kalamehel. Teised ei saa enam kalapüügist elatuda," on mees nõutu. "Et mitte päris nälga jääda, pidin jääma enneaegsele pensionile."

Korteri eest saadud rahaga ehitas Burlakov järve kaldale uhke eramu, mis meenutab ehk mõnevõrra piparkoogimaja. "Mul on ülakorrusel veel 200 ruutu põrandapinda, mis vajab remonti," sõnab ta. Hakka või turismitalu pidama...

Lüübnitsa võiks turiste tõmmata küll. Näiteks supelranda püstitatud vaatetorni teadetetahvel märgib, et küla sai nime tsaar Peeter Esimeselt, kellele meeldinud hunnitu vaade järvele ja soole (?????????? – vene k. imetlema, nautima).

Äkki tormab võsast lagedale väljale kaks rebast, kes hakkavad koheva sabaga lund üles keerutades teineteist taga ajama nagu koerad. Neil pole piirist ega piirivalvuritest sooja ega külma.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Marge Sillaots
Telefon 614 4029
Marge.Sillaots@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis