Eestis on üle 90 000 inimese, kes on ametlikult töötud. Nad on end töötuna arvele võtnud ja saavad selle eest raha. Osa neist on üsna lootusetus seisus: kuidas maksta ära korteri- või majalaen ja autoliising. Osa neist ei tahagi tööle minna. Ootavad, kuni abiraha enam ei maksta – küll jõuab. Probleem on siiski suur.

Olen kahel korral elus pidanud tõsiselt mõtlema, kuidas saada tööd ja kuidas oma eluga edasi minna. 1993. aasta alguses võtsin esimesel kursusel Tallinna Tehnikaülikoolist oma paberid välja, sest tundsin, et ehitamine ei ole ikka see päris minu eriala. Kolme kuu jooksul püüdsin ühel päeval müüa Tallinna Keskturul haagiskärust tuttava ärimehe hamburgereid – 8 tunniga suutsin müüa 1 hamburgeri. Kuna tasu oli käibe pealt, siis see ei olnud suur.

Teisel päeval müüsin Järvel autorehve – ühest jooksust sain päevaga lahti ja sain endale sellest vist 25 või 50 krooni. (Siis oli see veidi suurem raha kui praegu – kroon oli alles tulnud.) Aga ei saanud minust ei ehitajat, hamburgeri- ega autorehvimüüjat. Ei istunud need tööd. Kolme kuu pärast võeti mind 19aastasena Eesti kaitseväkke. Mõnikord on riiklikust sunnist kasu ka. Sain süüa ja ulualust.

Teist korda olin töötu kümme aastat tagasi, 2000. aastal pärast pangast lahkumist. Oli laen, oli liising, minu palk oli pere ainuke sissetulek. Üks laps oli aastane, teine kohe tulemas. Kümnest tööpakkumisest (kus käisin inimestega rääkimas) ei olnud nagu ükski see päris õige.

Tee seda, mis väga meeldib

Kahe suvekuu järel (juuli-august) olin üsna segaduses ja otsustasin 4. septembril teha oma ettevõtte. See oli vist minu senise elu kõige targem otsus. Kuigi oli samamoodi nagu praegu vahetult kriisijärgne aeg ja alustamine pööraselt raske. Käimaminek võttis aega viis aastat.

Neile, kel lisaks kätele ja jalgadele on ka pea otsas ja parasjagu tööd pole, soovitan sama. Ettevõtlus on parim võimalus ennast teostada, nautida igal päeval tööle tulemist ja püsida särasilmne isegi siis, kui ettevõtte majandustulemused ei ole mitte suures plussis, vaid on miinuses.

Reedel tulin lastega pärast nende trenni koos linnast koju. Ja vanem poeg ütles: «Issi, kas sa tead, et minu trennikaaslase isa saab endale ise määrata nii suure palga, kui ta ise tahab!» Sõbra isa on väikeettevõtja. Pidin pojale pikalt selgitama, et põhimõtteliselt küll, kuid selleks, et ükskõik millist palka määrata, tuleb see raha kõigepealt teenida. Siiski tundus talle selline võimalus ikka väga äge!

Ainult raha pärast on kehv töötada

Ettevõtlus on populaarne siis, kui inimesed näevad ettevõtluses kiiret võimalust rikastuda. Paljud palgatöö kõrvalt ettevõtjaks hakanud, kes on praeguseks oma «geniaalsete» buumi(kinnisvara)äridega pankrotis või teel sinna, ei mõistnud, et ettevõtlus on elustiil (nagu kunstnik oleminegi), mis eeldab täielikku pühendumist.

Väikeettevõtluses ei saa olla passiivseid aktsionäre, kes lihtsalt «panevad oma raha teenima». Kuid pühendunud ja töökas tegija võib saavutada väga palju. Teenida raha, luua töökohti, endale elukeskkonna (ka emotsionaalses mõttes), mida on võimalik täielikult nautida. Ka siis, kui on pööraselt raske. Nagu praegu.

Ettevõtlusega tegelemiseks ei pea olema geenius, kuigi annet on vaja küll. Kuid igaühes meist on peidus midagi, millega me saame veidikene paremini hakkama kui teised. Ja mis peamine – edukad ettevõtted on need, kus kõik töötajad teevad seda, mida neile meeldib teha. Mida nad naudivad.

Euroopas on keskmise (sic!) ettevõtte suurus seitse töötajat. Euroopa on väikeettevõtteid täis. 99% on väikeettevõtted. Kusjuures pooltes neist ei ole palgatöötajaid – on ainult ettevõtja ja tema pereliikmed. Käsitöökojad, kohvikud jne. Palgatöö võib olla samuti täielikku rahuldust pakkuv ja nauditav, kui sa saad endale töökohta ise vabalt valida. Paraku alati ei saa. Enamiku 90 000 töötu soov on lihtsalt leida tööd, mille eest saaks raha ja «küll siis saab edasi vaadata».

Kuid tööd teha ainult raha pärast on igav ja kurnav. Tööl veedame umbes poole oma ärkveloleku ajast – ja kolleegide ja klientidega suhtleme vahel rohkemgi kui oma pereliikmetega. Seega peab töö olema meeliköitev, põnev ja väljakutseid esitav.

Töö on eneseteostus. Inimesed, kes sellele ei mõtle, on sageli tagantjärele õnnetud, et nad varem ei läinud ülikooli ega võtnud midagi ette. Sest alge midagi korda saata on kõigis, kuid kahjuks on paljudel inimestel oma potentsiaal välja arendamata.

Kuulasin tuttava lugu, kuidas tal juuksurina töötades ühel päeval tekkis mõte ülikooli minna ja kuidas tänaseks on temast saanud tubli sisearhitekt. Ettevõtlikkus ja ettevõtmine muudab meie enesehinnangut. Me oleme võimelised rohkemaks, kui paistab, ja me väärime alati rohkem, kui meil hetkel on.

Tänavalesattumine tegi õnnelikuks

Pole mõtet kadestada neid, kes on midagi saavutanud. Olgu kuulsust või raha või mida iganes. See kõik on saavutatav, kui ennast kätte võtta. Ükskõik mis põhjusel me tänavale satume, on sealt võimalik edasi minna.

Ja mina olen tagantjärele pööraselt õnnelik, et ma palgatöölt «tänavale sattusin». See võimaldas mul ennast leida ja ette võtta sammu, mida mugava elu juures najalt ei söandaks – hakata ettevõtjaks.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis