"Me oleme kommukütid, see pole parem kui natsikütt," ütleb ajaloolane Jüri Kuuskemaa. 45 aastat töötas Kuuskemaa Kadri-oru lossis, mille lasi omal ajal ehitada Peeter I, kelle akna raiumisel Euroopasse jäi ellu vaid iga kolmas Eesti elanik.
Aga kes ka kaalus Venemaa pealinna Eestisse kolimist. "Kes teab, mis meist siis oleks saanud," ohkab Kuuskemaa, lubades end siinkohal nimetada tsaar Peeter I postuumseks kammerhärraks.
Kuidas Peeter I külma vastu võitles?
Eks ikka külmarohuga. Ta alustas ju oma päeva – ta ärkas vara, kell neli hommikul tavaliselt – nii, et võttis kohe klõmaka viina.
Kui külm tal talvehommikul ärgates oli?
Te olete kuulnud sellistest asjadest nagu ahi ja kamin?
Olen. Aga kui soojustatud olid Peeter I aegsed lossid või majad? Ta elas ju perioodil, mida nimetati väikeseks jääajaks.
Tol ajastul peeti tervislikuks magada jahedas ruumis, kus polnud isegi ahju, vaid oli kamin.
Kas seda peeti tervislikuks või oli see lihtsalt sundolukord: ruume ei suudetud nii soojaks kütta kui praegu?
Peeter I ajal olid ju veidrad kombed. Mõnikord ta magas näiteks paadis – ka Peterburis –, lageda taeva all. Aga tal oli teinekord selline soojusevajadus, et pani pea tentsiku kõhule, ja kui too siis liigutas või peeretas, sai ta tsaari käest kolki. Mõnikord pidas Peeter I vajalikuks end Katariina külje vastu suruda. Ta tundis erilist vajadust teise inimese soojuse järele. Kuigi tema jaoks inimelu praktiliselt midagi ei maksnud. Ühe ukaasi andis ta niisuguse: püüda mulle Krimmist 5000 metsikut hobust ja 5000 tatarlast. Püüda mulle!
Hobused taltsutati ja võeti ratsaväes kasutusele. Tatarlased kah taltsutati, pandi sunnitööle, nagu ka Liivimaa elanikud: Tartu ja Narva kodanikud. Nii et kui keegi ütleb, et Tartusse tuleks Peeter I ausammas panna, peaks talle vastama Lennart Meri lausega: "Tule taevas appi!"
Tartust pole ses kontekstis vist väga juttu olnud. Küll aga Narvast.
Narvas on teisem asi: Narvas kah muidugi kodanikke küüditati, aga linna ei lastud õhku.
Teisest küljest: ka Laidoner leidis, et ajalooliste tegelaste kujudega võitlemine on võitlus varjudega. Mille alusel me siis arutame nende rolli, kui me ei näe enam Stalini, Lenini, Kingissepa, Kalinini, Peetri kuju? Me ei saa ajaloost ühtegi peatükki maha kriipsutada. Aga märgiline tähendus muutub: mida me austame ja mille poole me palvetame, ja mida me mõname, kirume, sarjame.
Monumentide mahavõtmise kampaania on ajaloolisele mälule kahjulik. Mis teeb sulle see pronksmees, kellel olid teistsugused vaated kui sinul? Nüüd on ta pronksmees, sind ta enam ei hammusta.
Et meie omad andsid pronksmehe vene šovinistidele ära, oli rahvuspoliitiliselt jäme viga. See pole kellegi Aljoša! Vana Enn Roos modelleeris selle Eesti Laskurkorpuses eestlasest sõduri järgi, kes tunneb kurbust, mis on kõik juhtunud.
Me kaotasime kampaaniasõja?
Me alistusime.
Me lasime ära varastada...
... oma identiteedi, oma kuju. Me lasime vene šovinistidel ta ära varastada, me ei suutnud teda kaitsta. Selle asemel et oleksime sinna lisanud ühe mehe Saksa mundris ja ühe metsavenna. Kes oleks vaadanud üksteisele otsa, nagu meie isad ja vanaisad vaatasid. Ja tuli oleks olnud nende kolme keskel.
Neist millise juurde oleks teie lilli viinud?
Mina olen oma nõukogudeaegse klassifikatsiooni järgi rahva-vaenlase tütrepoeg. (Kuuskemaa emapoolne vanaisa pidas restorani – R. K.) Ja rahvavaenlase poeg: isa langes Saksa mundris Volosovo all 6. jaanuaril 1944.
Millal see II maailmasõja aegne taak lõpeb? Piinlik on lugeda, kuidas tuntud natsikütt kurvastab...
... et pole varsti enam kedagi küttida! Ma arvan, et see taak saab ümber siis, kui surevad viimased, kes ses sõjas relvi täristasid. Ühe metsavenna ja NKVDlase vahel on lepitus mõeldamatu. Praegu on Nõukogude poole peal elus veel 400 000 II maailmasõja veterani.
Kui viimane polgu poeg on siitilmast lahkunud, muutub ka Venemaa poliitika ja vaatamine II maailmasõja peale?
Ja ka meie, eestlaste, liialdatud natsionalism kaob. Meie tikume omistama venelastele kollektiivset süüd, ka kolmandale põlvkonnale: me süüdistame 30aastasi 90aastaste roimades, eks ole! Nagu vana Jehoova järgi: nuhtlus langeb seitsmenda põlveni. Kuni me sellest üle ei saa, ei saa me üles ehitada normaalseid suhteid Venemaaga.
Me oleme kommukütid, ega see ole parem kui natsikütt.
Teie elutöö on Tallinna, eriti vanalinna ja Kadrioru tutvustamine. Elab Tallinn praegu läbi oma kõige õnnelikumat, õitsvamat, tulevikkuvaatavamat aega?
Tallinn ei ole viimase saja aasta jooksul raha poolest nii rikas olnud kui praegu. Siin on nii palju ehitatud ja saneeritud ja korrastatud. Kuigi veel nüüdki on Pikal tänaval (Kuuskemaa kodutänav – R. K.) kuus tondilossi, neist viis asustamata.
Tartu raeplatsil ja Rüütli tänaval elu keeb. Tallinnas, tundub mulle, pole linlasel raekoja lähedusse eriti asja: siin on turistidele mõeldud suveniiripoed ja kallid restoranid.
Kui mina seisan Tallinna Raekoja platsil ja vaatan seda gooti funktsionalismi: raekoda ja uhket sööstukat torni, siis see laeb mind hingeliselt. See on puhas esteetika: kunstiteose vaatamine ja nautimine. Sa ei tarvitse hakata seal õllekoplis jooma 80kroonist õlut. Sa võid lihtsalt seista ja vaadata. See ei maksa midagi, aga annab jõudu. Tallinna slogan võiks kõlada: "Kireva ning lärmaka sadama- ja turismilinna kohal kõrguvad häirimatus rahus sööstukad tornid igaviku poole."
Te kasutasite sõna "slogan".
Ma ei armasta selliseid sõnu, ma kasutaksin selle kohta eesti keeles "lõugan".
Te olete viimasel ajal avaldanud mitu artiklit...
... keele solkimisest. Jah. Postimehes.
Mis teil selle vastu on, kui keelde tuleb uusi sõnu, olgu siis kas või teisest keelest kuulmise järgi maha kirjutades. Üksnes surnud keel ei arene ega täiene.
Iga keel areneb ja igasse keelde tuleb laenusid ja mõjutusi. Aga kui 14 protsenti koolilastest arvab, et kooliõpetus võiks üle minna inglise keelele – kuna eesti keel on väljasurev keel –, ja sama arvab osa siinsetest venelastest, siis minule meeldib ilus, stiilne ja väljendusrikas keel.
1739. aastal anti välja esimene eestikeelne piibel, kus kirjeldati keerulisi süsteeme ja väljendati hingelisi elamusi ja emotsioone ja konflikte. Tuglase ja Aaviku ajal jõudis eesti keel rafineerituseni. Parim tunnustus eesti keelele on see, et ta on üks 26 arvutikeelest maailmas.
Mulle tundub, et alaväärsuskompleksist on meil tekkinud võsajänkid. Nii nagu meil olid kadakasakslased ja pajuvenelased. "Õu džiisus kraist!" on tüüpiline võsajänklus. Ja eesti keelt ennast räägitakse lohakalt. Kasuta keelt täpselt: kas on "oma" või "enda", "peale" või "pärast".
Teie kirjatööd on äärmiselt lopsaka ja kujunditerohke keelega, te ei luba endale vägisõnu...
Ei iialgi! Kasutada vägisõnu on kasvatamatus ja matslus. See lõpmatu "fakkimine", mis meil on, ja "pohhuism", mida ka intelligendid kasutavad oma tekstides... No kuulge!
Mida ütles Peeter I, kui nägi arvet Kadrioru lossi ehitamise eest? "Heldeke!"?
No Peeter I võis väljenduda ka küllaltki elegantselt. Aga eks ta mõnikord ikka ropendas nagu iga tavaline venelane. Ja muidugi jõuti Tallinnas Kadrioru lossi ehitades kulutada raha kiiremini kui Peterburist juurde saadeti. Põhjasõda käis ju, see oli üldse ime, et sõja tingimustes alustati lossi ehitust – selle asemel et ehitada sõjatehast. Neid tehti kah, aga suudeti mõlemaga hakkama saada.
Praegu on kahetsusväärne see, et – Tallinnal ja riigil peaks olema prioriteetideks: a) töötus; b) Tallinna võimalus olla Euroopa kultuuripealinn aastal 2011. Aga kultuuripealinna aasta – kui see on hästi välja reklaamitud – tooks meile rohkem külalisi, rohkem kontakte ja ka pakkumisi meie muusikutele, kunstnikele; ka ärikontakte ja turismiliikumist, linnale rohkem tulu. See aitaks meil masust tõusta.
Mis on Tallinna suurim kunstiväärtus peale vanalinna kui terviku?
Tallinna siluett merelt vaadatuna – see, mida mõni põlglikult ja alaväärsuskompleksi tõttu kilukarbietiketiks nimetab.
Järgmiseks kunstiväärtuseks on kahtlemata Bernt Notke "Surmatants". Me peaksime – nii nagu on Egiptuses "Kõnelev Sfinks" – tegema ballettoratooriumi "Surmatants", mida kantaks ette Nigulistes: lauldaks ja tantsitaks läbi kõik 48 Lübecki hävinud "Surmatantsus" olnud tegelast. See ei pea olema primitiivne torupillimuusika, see võib olla moodne muusika Arvo Pärdilt või Erkki-Sven Tüürilt või kelleltki teiselt, mõjuv heliteos.
Surmatantsu etendati keskaegsetes linnades, kui lõppes katku-epideemia: surm saadeti pidulikult linnast välja. Tantsides. Avaldati rõõmu: meie jäime ellu!
Surmatantsu ei pea suhtuma ebausklikult: et Mai Lumiste, kes kirjutas "Surmatantsu" kohta raamatu, näe, surigi ära. Vaadake mulle otsa – mina olen 1964. aasta sügisest, kui mind saadeti Kadrioru lossi tööle, kus toona "Surmatants" asus, pidanud sadu kordi seletama inimestele sellesinase maali mõtet – Carpe diem! – ja näete, ma olen oma 67 aasta kohta veel suhteliselt hea kõbususe astme säilitanud.
Mis detaili te viimati Tallinna vanalinnas enda jaoks avastasite?
Ma sain tellimuse Vene tänav 4 paiknevast restoranist teha väike ajalooline õiend nende maja kohta. Ma vaatasin üle sajandite vältel maja valdajaks olnute registri – 1360ndatest peale. Võtsin selle registri ja uurisin seinale kinnitatud raidkivi, ühe siseportaali silluse katkendit. Seal olid majaomanike initsiaalid – ja ütlesin, et kuna siin on kirjas need ja need nimed, peab see kivi olema pärit nendest aastatest. Ja ma olin seda kivi vaadates mõelnud, et see kuulub 16. sajandi teise poolde, aga osutus, et kuulub 17. sajandi esimesse veerandisse.
Millisest sajandist pärineb teie soeng?
Ta lähtub gooti potisoengust: inimesele pannakse pott pähe ja kõik, mis ääre alt välja ulatub, lõigatakse sirgelt ära.
