"Elu, mis mind siin ees ootas, oli esiotsa tõepoolest kohutav," ütleb rahvakirjaniku Aadu Hindi viimane abikaasa Elve Hint, kes abiellus saarlasest kirjanikuga 1961. aastal. Elu oli neid kokku viinud viis aastat varem, kui kirjanik kutsus Elve Nõmmele Glehni lossi lähedale oma kätega ehitatud majja koduabiliseks-lapsehoidjaks.
Maja kolmandale korrusele Aadu Hindi töötuppa viib väga kitsas trepp. "Aadu, kelle isa oli laevakapten, lasi spetsiaalselt selle nii kitsa ehitada. Et meenutaks laevatreppi," selgitab Elve. "Tänu sellele kitsale trepile suutis Aadu oma töötuppa ronida ka siis, kui ta oli juba halvatud."
Rahvakirjaniku kabinet on äärmiselt lihtne ja askeetlik. Tellimuse järgi tehtud töölaud. Riiulite viisi raamatuid. Rõduaknast avaneb imeline vaade: paksu lume all kaarduvate kuuskede valged tipud. Siit otse maja tagant algab Mustamäe nõlvapealne Glehni mets.
Ümberringi on vaid valge vaikus ja rahu ning tundub lausa uskumatu, et keset seda õndsust peeti kunagi tõsist kodusõda, kus kummalgi pool rinnet seisid Aadu Hint ja tema teine abikaasa Minni Nurme. Nad abiellusid 1941. aastal. 1956, kui Hindi majja ilmus Elve, oli Minni Nurme ja Aadu Hindi lahutus juba laineharja tipus.
Minni Nurme ja Aadu Hindi viimased kooseluaastad olid kui õudusunenägu, kus naine mehe hulluks tembeldas, teda peksmises ning tagatipuks amoraalsuses süüdistas. Lõpuks põgenes Minni Nurme mehe ära olles koos nelja lapsega, misjärel Aadu Hint kaks nooremat last tagasi tõi. Ema viis nendest ühe taas minema.
"Nüüd ütlevad küll Minni Nurme lapsed, et nad oleks pidanud ema keelama, kui ta pliidi all nende pilte põletas. Kutsus kõik oma lapsed kokku ja põletas ära kõik pildid, kus isa peal oli," heidab Elve valgust vaid ühele tahule selles skisofreeniliseks kujunenud abieluloos.
Naisevõtt Tartust Tallinna sõites
1956. aasta kevadel kohtule kirjutatud laste tagasisaamise nõudes süüdistas Aadu Hint omakorda Minni Nurmet ebamoraalsuses ja luges nimepidi üles Minni Nurme armukesed. Teiste seas ka Gustav Ernesaksa.
Samal ajal astus Elve Tartu ülikooli, kuid kooli uks sulgus tema ees siis, kui avastati, et ta on valetanud välismaale emigreerunud isa kohta.
Ülikooli ukse taha jäänud tütarlast soovitaski üks tuttav Hindi juurde lapsehoidjaks-koduabiliseks. "Ütlesin, et süüa ma teha ei oska ning ei taha Tartust Tallinna kolida. Siis hakati masseerima, et tuleks kas või üheks aastaks. Et Aadu Hint ise tuleb minuga rääkima. Tuligi. Ütles, et tulge, palun, lapsed on maha jäetud. Et aidake kas või paar kuud."
Ent üsna varsti hakkas Minni Nurme ja Hindi kaheksa-aastane poeg Aadu, keda Atsiks kutsuti, avalikult rääkima, et kui isa tahab uut naist võtta, võtku Elve. "Ats ronis sülle, tuli oma raamatuga sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt", et loeme. Et Ats luges halvasti, ütles ta ikka, et sina loe kaks lehekülge ja ma loen ühe," meenutab Elve.
"Aadu hiljem ütles, et vaatas juba Pobedaga Tartust Tallinna sõites mind pilguga, et sellest naisest saab tema praeguste ja tulevaste laste ema. Mina selles küll kindel ei olnud. Ometi 1961. aastal me abiellusime," tunnistab naine.
Elo Tuglase pea pandiks
"Eks see abiellumine oli teatud määral risk, sest ma olin sündinud 1936. aastal ja Aadu 1910. Aga Aadu ütles, et võiksime ikkagi proovida, kuna Elo Tuglas on kindel, et see abielu jääb püsima. Ta oli selle peale isegi oma pea panti pannud."
Elve sõnul nad pulmi ei pidanud. "Ei tahtnud Minni Nurme ja Aadu Hindi neljale lapsele närvivapustust korraldada. Otsustasime Aaduga, et kui tulevad hõbepulmad, kutsume kõik lapsed kokku."
Hõbepulmad peetigi 1986, ent siis oli Aadu Hint juba halvatud. "Ometi hakkas ta tahtejõuga uuesti kirjutama ja lõpuks ka kõndima, kuni ta ühel kevadel väljas kukkus. Sellest kukkumisest ta enam ei paranenud ning tohtrid lohutasid, et saagu ma aru, ta mõtleb kogu aeg enda vangis oleva venna peale ning see ei lase tal enam paraneda."
Naise sõnul kujunes nende abielu väga rahulikuks ja õnnelikuks. "Kuigi see, mis mind siin algul ees ootas, oli tõepoolest kohutav," kordab Elve. "Näiteks köögiaken oli aknakleepimispaberitega kinni liimitud, kuna Minni oli Aadu peale vihaseks saanud ja meest mahlapudeliga visanud. Aadu sai kõrvale hüpata ja nii lendas purk aknasse. Aadu ei lasknud meelega ruutu ära parandada, vaid kleepis praod aknaliimimisepaberiga kinni."
Ahjuroobiga kirjaniku kallale
Veel meenutab Elve, et Aadul oli kaela peal väike punn, mis korraga kasvama hakkas. Elve viis mehe parteihaiglasse doktor Laasiku juurde. See küsis kohe, kust rahvakirjanik sellise moodustise kaela peale sai. "Minni Nurme tulise ahjuroobiga virutas," tunnistas kirjanik. Tänu vend Johannese salvidele haav siiski paranes, ent arm jäi.
Elvel ja Aadul sündis kolm tütart: Anu Hint, Riina Ojastu ja Kadri Hint-Dagbjatsson.
Pärast 11 aastat õpinguid lõpetas Elve ülikooli kaugõppes 1969. aastal. "Hint, kui te veel ühe lapse sünnitate, jääb teil ülikool pooleli," manitsesid õppejõud kolme lapse ema.
"Kõikides asjades olid meil ühised huvid. Aadu oli ka väga musikaalne, tal oli absoluutne kuulmine. Niikaua kui ta halvatud ei olnud, mängis ta klaverit. Seda käis veel häälestamas Peeter Süda vennapoeg, kes oli Hindi õpilane Kuusnõmmelt. Tema ütles, et Elve, ärge seda klaverit kunagi ära müüge, see on puust raamiga." Elve polegi klaverit müünud. See seisab majas tänini aukohal. Küll on tal tulnud müüa Viiralti graafikat, sest vaid kirjaniku mälestustest maja püsti ei seisa.
"Aadu oli väga perekonnakeskne," ütleb Elve. "Kui lapsed veel väikesed olid, luges ta neile õhtuti muinasjutte. Kuna Beekmanid elasid siin lähedal Pidu tänavas, siis ühel õhtul pärast Pipi raamatu ilmumist palus Aadu Beekmanid meile külla, et Vladimir loeks omatõlgitud raamatut ette."
Elve sõnul ei tõstnud ei tema ega mees laste vastu kunagi kätt. "Lastele öeldi, et parem paha tõde kui hea vale. Ja tihti ütles Aadu, et räägi juttu, milles tõde hoiab valet koos, aga mitte niisugust juttu, mis valetki koos ei hoia."
Hindi koduks oli ja jäi Saaremaa
Kuigi kirjanik oli oma kätega 1948. aastal Nõmme mändide alla oma kodu ehitanud, oli ja jäi Elve sõnul tema kodumaaks Saaremaa. "Oli isegi plaan, et pärast minu pensionile jäämist kolime saarele. Aadu ütles, et kuigi ta on nii kaua Nõmmel elanud, jääb tema süda ikka Saaremaale."
Elve sõnul ei rõhutanud Aadu Hint kunagi oma rahvakirjanikustaatust ega privilegeeritust. Ka siis mitte, kui ta oli ülemnõukogu saadik. "Tõsi, sel ajal sai ta Volga ostuloa ning Akadeemia teel oli söögipood, kus kord nädalas sai käia ostmas peldikupaberit, kohvi ja kalamarja."
Samas mäletab Elve üht jaanipäeva, kui nad oma Volgaga Saaremaale sõitsid. Aadu Hint oli juba halvatud ja tal oli suhkruhaigus, mis nõudis tihti tualetis käimist. Ent kirjanik keeldus kategooriliselt järjekorras ette trügimast, kuigi autoderivi oli kilomeetripikkune. Pärast kuuetunnist ootamist, kui Elve auto praamile roolis, ütles praamimees naisele, et on see alles loll. "Sul on meite Aadu peal ja ta on invaliid, miks sa ei tuld küsima," tõreles mees. Elvi sõnul vastas Aadu, et ta on nii nagu kõik saarlased. Praami peal hakkas Hint jaanitulesid kokku lugema. "Ütles, et kui ta saab kokku kaksteist tuld, tuleb tal väga õnnelik aasta. Ja lugeski kokku kaksteist tuld," mäletab Elve.
"Et Aadu suguvõsas oli sugupuu väga täpselt kaardistatud, siis oli teada, et meessoost Hintidest ei ole keegi elanud 80 aasta vanuseks. Aadul oli see suureks sooviks. Paraku jäi vaid paar kuud puudu. Doktor Lipp ütles veel pärast, et miks ma seda ei öelnud, nad oleks pannud Aadu Hindi aparaadi alla."
Elve ja Aadu kohtuvad haual
Väga selgelt on sööbinud Elve mällu abikaasa viimne päev. "Hommikul tahtis ta omletti ning lõuna ajal ütles: ole hea, ma tahaks kanasuppi. Aadu ütles veel sellise lause, et küllap teen ma seda suppi edaspidigi, aga keegi ei oota sellise kannatamatusega selle valmimist nagu tema praegu." Elve silmanurgas välgatab helk, mida seal varem polnud. Aga võib-olla on see vaid peegeldus jõulukuuse küljes rippuvalt munalt. Pärast pikaks veninud pausi Elve vabandabki, et on kuuse väljaviimisega päeva hiljaks jäänud. Naise jalge all uratab aega-ajalt mõnust Elve truu sõber, hundikoer Nora.
Homme aga sõidab Elve Saaremaale. Abikaasa hauale.
"Kuna Lääne-Eestis ja Saaremaal on komme, et lahkunuga räägitakse, siis olen ka mina Aadu haua peal lugemas käinud. Just Suitsu luulet. Sest Aadu teadis paljusid luuletusi peast, aga eriliselt meeldis talle Gustav Suitsu looming, just "Oma saar" ja "Kerkokell".
Lõpuks ütleb Elve väga mõtlikult, et ka kakskümmend aastat pärast Aadu Hindi surma mõtleb ta abikaasa peale iga päev.
"Meenub ikka, et Aadu oli olnud kooliõpetaja ja väga korralik inimene. Talle ei meeldinud une tekitamiseks raamatut lugeda. Ütles ikka, et võta raamat kätte ja istume voodi äärele. Niikaua loeme, kuni uni peale tuleb. Aga voodis ei loe. Nüüd, kui ma loen voodis, tuleb mul see tõde alati meelde," naerab Elve. Natuke mõrult ja natuke kurvalt.
Esikus hüvasti jättes poetab ta veel ühe lause. Justkui oleks hästi kaua seda enda sees hoidnud. "Teadsin küll, et abiellun endast peaaegu kolmkümmend aastat vanema mehega, aga ometi on nüüd nii kurb üksi olla."
Nora vaatab oma suurte silmadega perenaisele otsa ja kipub õue. "Ei, praegu ei saa. Ehk hiljem."
