Kare ütleb, et kuigi ta kardab kohutavalt kõrgust, on tal mägede ja kividega ajada mingi oma asi. Lapsest peale tassis ta kive koju, nii et kümned topsikud olid erineva suuruse ja värviga erinevatest kohtadest korjatud kive täis.
“Ka nüüd, maja vundamendi auku kaevates tuli maa seest kohutavalt palju kive välja,” jõuab ta tänasesse päeva. “Osa nendest kividest tassisime kujunduseks aia nurka. Olime neile lastega isegi nimed pannud. Kuni ühel heal päeval nad minema tassiti. Mul oli nii kahju, et lausa nutsin. Ise mõtlesin, et olen täiskasvanud inimene ja kuidas ma mingite kivide pärast nutan. Et terve Eestimaa on kive täis. Aga mina ulun siin kolme kivi pärast. Kuni mõne aja pärast viidi ka paar suuremat rahnu minema. Siis ma enam ei nutnud. Mõtlesin hoopis korraga, et kuidas ma asjades nii kinni olen. Ning ühtäkki tekkis nagu miski vabanemise tunne. Et ei pea asjades kinni olema.”
