Möödunud pühapäeval Tallinnas esinenud James Blunt hullutas publikut põhjalikult. Järgmisel päeval hiilis pelglikult ringi vaadates mu laua ligi vanem kolleeg, et uurida, ega ma saaks Blunti plaati laenata – ta oli käinud kontserdil tütre saatjana, aga langenud lausa lummusse.
Teine töökaaslane helistas, et uurida, mis pagan on lahti tema õega, kes kontserdile minnes oli täiesti normaalne inimene, aga nüüd on nagu ära tehtud – ons Bluntil tõesti kuldne kuu seljas, nagu õeke kirjeldas?
Häbelikult tunnistan, et minagi läksin suurhalli nüri töökohustust täitma, lootes salamisi, et kontsert jääb ära. Blunti muusikat pole ma iialgi sallinud ja lugu «You`re Beautiful» ajab iiveldama. Aga mu vaenulikkus hajus nagu nõiavitsa väel. Ise ka imestasin.
Mida imet Blunt siis tegi? Polnud laval ei ekstraordinaarset megašõud ega poolalasti tantsutüdrukuid. Ainult mees ja kitarr. Aga nagu tõestas viimane Lenny Kravitzi kontsertki – kui mees kitarriga ümber käia oskab, pühendunult oma rida ajab ja publikule ausat kaupa pakub, piisab sellest küllaga. Kostüümidraama ja muu tsirkus jäägu artistidele, kes laulda ei oska. Nagu Madonna või Kylie Minogue.
