Sissejuhatus

Mõni aega tagasi paluti mul ühe erakondliku väljaande jaoks kirjutada lugu jalgpallist ja poliitikast. Kümmekond päeva pärast kirjutise ärasaatmist sain vastuse: lugu sisaldab naturalistlikke kujundeid ja seda ei ole võimalik avaldada.

Tahan rõhutada, et kirjatüki tellinud erakond ei oma siinkohal vähimatki tähendust. Mure, millest räägin nii sissejuhatuses kui ka loos, on eesti rahva ja neile kuuluva Eesti riigi mure, aga ma ei soovi, et kirjapandut ja kirjapanduga juhtunut kasutataks ära poliitilises võitluses, sest sellest pole meie rahvale ega riigile vähimatki kasu.

On ju selge, et häbeneda tuleb seda, kui poliitikud üksteise viigipükstele kusevad nii otseses kui KA kaudses tähenduses, mitte seda, kui sellest kirjutatakse.

Keele ja Kirjanduse 2008. aasta esimesest numbrist juhtusin neil päevil lugema Aksel Tamme kirjutist "Riikliku tsensuuri viimased ohked" ja pidin üllatunult tõdema, et muutunud on vaid tsensuuri toimimise vorm ning meie arusaam ja teadmine sellest.

Nõukogude ajal peeti tsenseerimiseks praktiliselt iga sõnamuudatust või väljajätmist, sama tehakse uues Eestis hoopis julmemalt avaldatava toimetamisena, mis lisaks tavatähendusele sisaldab sageli erakondade vahelise võitluse tõttu tekkinud kirjutatu sisepoliitilist suunamist; trükki jõudvat mõjutab ka välispoliitiline konkurents meie meelsusele ja kapitalistlik loogika ehk kirjutatu müüvus, mis rahale omaselt kavalamalt ja hukatuslikumalt toimiv, kui vene kommunismist või sotsialismist lähtunud sirgjooneline ainutõe esitamise püüd.

Ja muidugi on suurenenud maine tähtsus ja sellest lähtuv ajakirjanduse roll: kelle viigipükstele võib ja lausa peab jätkuvalt kusema ja kelle sitaseid sääri esitama enesestmõistetavalt ja üha galantsema Hugo Bossi ülikonnana.

...ja nüüd lugu ise

Noorena unistasin, et Eesti jalgpallimeeskond saaks iseseisvana mängida rahvusvahelisi mänge teiste koondistega ja Eesti klubid omaksid võimalust Euroopas – see oli esimene jalgpalli ja poliitika kokkupuude minus. Tagantjärele tundub, et unistus jalgpallilisest iseseisvusest oli minu jaoks olulisem kui unistus iseseisvast riigist.

Esimese välisreisi ajal kaheksakümnendate teises pooles Göteborgi, oli meie delegatsioonis ühe Tallinna piirkonna täitevkomitee esimees ja veel paar temasarnast turisti – olin noor ja terava keelega – ja järgmise võistlusreisi nimekirjast tõmmati mind maha. Olin siis võistkonna treener; vabaduse lõhna oli aga tunda ja ajakirjanike jaoks tekkis, küll enamike jaoks neist lühikeseks jäänud, aeg olla aus ja mind ennistati nimekirja. See oli minu esimene kokkupuude spordipoliitikaga.

Iseseisvuse algus oli raske. Toetajaid otsides sain Toompeal kokku poliitikuga ja varsti pärast seda võimaluse teha suurtoetajaleping Tallinna Sadamaga. Mäletan siiani sadama juhi silmi, kui ta mind vaatas – põhjust taipasin aastaid hiljem –, kas uskuda selle poisi siirust või mitte. Olin siiras ja ausõna, tookord minult raha tagasi ei küsitud, seda tehti aastaid hiljem, aga ühel hetkel katkes lepingu täitminegi – mõtlen siiani, kas sellepärast, et raha arvati minevat poliitikutele või hoopis seepärast, et sadama juht sai aru, et raha poliitikuteni ei jõua – on vast valikud, aga ma ei suuda otsustada, kumb vastustest on õige, ja küllap on olemas kolmas ja neljaski võimalus.

Mäletan ka Isamaasõja päevi. Sõitsin ühel pühapäevaõhtul Virtsu sadamasse kohtumisele poliitikuga, aga halvemat päeva poleks olnud võimalik valida, sest lahing või koguni sõda oli lõppenud hävinguga ja kokkulepitud kohtumisele väljusid väikebussist kaks maani täis meest ning kusesid lumetormis üksteise viigipükstele – kui tähenduslik kujund tagantjärele vaadates – ja mõtlesin koju sõites, et miks küll inimesed nii kummaliselt käituvad. Ma ei teadnud siis veel, et poliitika ei ole selline nagu elu, või õigemini, mitte selline elu, millesse mina uskusin.

Algasid minu päevad poliitikas – mind valgustati, kellega ja kunas Savisaar suguühtes on ja mina kirjutasin ja kõnelesin sellest rahvale, täpselt samamoodi, nagu teevad siiamaani paljud neist, kelle visiitkaardil kirjas "ajakirjanik". Poliitikud kiitsid mind lugude eest, siiramad ja kaastundlikumad neist ütlesid oma jalgpalli maandunud poliitkamraadist kõneldes tähenduslikult: "Hea, et ta sai võimaluse jalgpallis." Aga ma ei mõistnud, mida nad silmas pidasid või õigemini arvasin, et sain kiita jalgpalli armastavale inimesele jalgpallis võimaluse andmise eest. Kandideerisin ühe erakonna nimekirjas ja imestasin, et teised erakonnad küll kõnelesid minuga, aga aidata ei tahtnud ja nii pidin üha ise toime tulema, sest see erakond, keda ma aitasin, ei pääsenud peaaegu kunagi pildile, aga ma ei osanud nii mõelda – vedas vaid, et ma oma lihtsameelsuses erakonda ei astunud.

Siis sai Savisaar infarkti. See oli minu jaoks liig. Palusin temaga kohtumist ja vabandasin oma ütlemiste eest, sest olin olnud tõeliselt ebainimlik.

Hakkasin tasapisi taipama poliitika tähendusi – eks mind häbeneti ka üha vähem – ja lõpetasin oma mitmetasandilise doonorluse, mõni kuu tagasi kõnelesin üle pika aja ühega neist siiramatest ja kaastundlikumatest ning ta ütles mulle: "Sina ja jalgpall andsite Eesti poliitikale palju, aga nüüd on meie jaoks head ajad läbi" –seekord teadsin, millest too mees kõneles.

Vahepeal oli jalgpalliski olnud oma isamaasõda – veel pealahingu eelõhtul olin kohtunud meiega seotud poliitikuga, küll mitte selle peamisega, ja saanud teada, et jalgpallilistes tähendustes ta toetab mind, aga et on veel ka poliitika ja seepärast... Südametunnistus tegi talle liiga, küllap oli mehel minust inimlikult kahju, sest miks muidu kõnelenuks ta mulle lugu sellest, kuidas ühe kunagise linnavalitsuse päevil vene saadikute äraostmine käis, tema osavõtul, Vene kultuurikeskuse majas olevas baaris, kusjuures kaks kolmest end müünud venelasest olevat tänaseks tapetud. Jube lugu muidugi, ja seda kõikides tähendustes.

Vahepeal oli olnud valitsus ja peaministergi, kes tahtis toetada jalgpalli – mõtlen staadioni ehitust, sest abi oli isegi lühikeseks jäänud rahasüstist – ja kes kõneles avalikult, et minu juuksed on jalgpallimurest hallid ja ma vääriksin ordenit, kuigi paar aastat hiljem ründas ta mind staadioniga seoses sama hullult, nagu mina omal ajal Savisaart, kusjuures mina olin ju seesama, kes ma olen alati olnud ja too ministergi seesama, muutunud oli vaid kellegi kolmanda suhe jalgpalli.

Aga tegelikult mõtlen täna poliitikale ja poliitikutele rohkem kui kunagi varem ja on oluline, et püüan seda teha sama lihtsameelselt kui enne taasiseseisvumist või selle alguses, ehk siis nii heauskselt, kui võimalik. Unistan põhiseaduse muutmisest – usun teadvat, et üksteise kiusamise loogika saab alguse sealt – ja sellest, et meie riigis ei oleks koalitsiooni ja opositsiooni, valimistejärgselt tuleks peaminister valimised võitnud parteist ja ministrikohad jagataks kõigi parlamendierakondade vahel nende suhte ja erakondade spetsiifika järgi. Tegelikult pole selleks põhiseaduse muudatust vajagi, vaja on kõigest head tahet.

Hea on unistada ja tore mõelda ajaski tagasi – nostalgiatunne tundub muutuvat meie jaoks aina olulisemaks, ehk sellepärast, et tajume maailma lõppu olevat üha lähemal – ja võrrelda unistusi elu enesega.

Kui lihtne oli siis, kui ainus võimalus oli unistada – saaks vaid oma koondisega teiste rahvaste vastu mängida, saaks vaid klubidele võimaluse – ja kui keeruline on tegelikkus unistustega võrreldes.

Nagu poliitikaski – saaks vaid rahva vabaks, saaks vaid ise otsustada, saaks vaid oma maa eest hoolt kanda.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis