2
fotot
PAHA TÕMBAB LIGI: Nagu Bondi filmide antikangelastel, oli ka neid kehastaval Tanel Padaril laval õrnema soo esindajaid ümber nagu mesilasi. (Tairo Lutter)

"Imestan, et sellisest värgist saab kokku panna nii hea etenduse. Tean, et film on kirglik. Aga et ka muusikast on võimalik nii kirglik kooslus saada. See oli meelelahutus kõige otsesemas mõttes," arvas galakontserdist "James Bond 2007" Eesti Entsüklopeediakirjastuse peatoimetaja Hardo Aasmäe.

Saalis valitses rahu, laval käis möll. Selline on laupäevase Bondi kontserdi resümee. Plaksutajad olid peamiselt need, kes mäletavad veel esimesi Bondi filme peaaegu poolesaja aasta eest – ajast, kui neid vargsi näha õnnestus. Aga neist hämmastavalt paljudel oli käevangus ilus naine, kellel tšiki-aeg just läbi saanud.

Küllap tundsid pooled mehed end Saku suurhallis tol õhtul vähemalt Bondi lähedaste sugulastena, kelle kõrvale käib enesestmõistetavalt ka kena hilis- või koguni vanurbeib. Ehkki Bondi kurjakuulutavat ja kõikelubavat muiet kohtas publiku seas harva. Nagu ka Jamesi kuulsat kikilipsustatud smokingit, millega kõlbas teha kõiki toimetusi – nii voodis kui ka plahvataval helikopteril.

Hullud ideed toovad edu

Ma ei tea tänaseni, kelle peas sündis selline hull idee – tuua Bondi filmide muusika Eesti suurima kontserdisaali lavale. Eestis on ju üles kasvanud terve põlvkond inimesi, kellele pärisnimi "Bond" ütleb väga vähe või peaaegu mitte midagi. Saati siis muusika, mis pole iial kuulunud erilistesse edetabelitesse. Või siiski – kui meenutada superman Bondi titaaegu.

Ma ei tea küll peast kõiki Bondi tsitaate ega oska öelda, kumma jalaga astub Bond eri filmides välja leedi voodist, nagu seda oskab teha eriti hull Bondi-inimene, poliitikasse läinud Raivo Järvi (huvitaval kombel ei kohanudki seda Eesti paadunuimat Bondi fänni publiku hulgas – või oli ta peidus saali ainsas valgustatud vipiloožis).

Kõige vähem mõtlen muusikale, mis olevat Bondi filmide vääramatu osa ja mille esitamine olevat iga megastaari unelm. Võiksin hirmsa ehmatuse korral nimetada kaks, ehk kolm laulu, mis mulle tõesti korda on läinud. Aga kõik muu... Sõnaga – läksin saali eelarvamusega, mida ei tohiks olla. Ent Hardi Volmer oli arvanud teisiti. Ja teinud ilmselt õigesti.

Megašõu väikese miinusega

Vastik eelaimdus sai tegelikult kummutatud juba paari esimese looga. Loomulikult koos Rufi tulevärgiga, mille sarnast paremat ei oskagi ette kujutada. Aga mõistagi ka lavatäie orkestriga, kelle sarnast-suurust ma varem Eesti lavadel näinud polnudki. Juba neli-viis metsasarve ja harf – see oli omaette väärtus!

Kui aga pisut norida, jäi peaaegu sajaliikmelisest Eesti noorte sümfooniaorkestrist ja ja Dream Big Bandist rõdu esimeste ridade jaoks väheseks ja vunki oleks võinud kraapsu võrra enamgi olla.

Ja loomulikult lavale tulnud plejaad – Koit Toome, õde-vend Padarid ja Hanna-Liina Võsa –, kes erinevalt oma eakaaslastest-tegijatest ka tõesti ja hästi laulda oskavad. Veendusin seekord oma kõrvaga, et Hanna-Liina õpiajad Ameerikas ei ole läinud hundikurku ning et tema esinemine ja malbe olek võiksid teda täiesti veenvalt järgmisse Bondi filmi meelitada. Eriti kui silmas pidada, mida oli suutnud pisuke järeleaitamine kääride ja kammi ning õhkõrna meigikihiga – Hanna-Liina väljanägemine ei jäänud kriipsugi alla Bondi mis tahes maailmakuulsale pruudile, keda ta tegelikult kehastaski. Peakski vist Bondi tegijatega ühendust võtma – Eestis on uus tüdruk täiesti küpseks saanud!

Kõik oli detailideni paigas

Kõigi lavalkäinute kohta saab öelda ainult häid ja väga häid sõnu. Aga nad on ka meie parimad. Oli mõeldud detailidele, et kõik välja kannaks. Kas muidu oleks paha tüdruk Gerli endale saanud täpselt ühes ja samas värvitoonis ülipeene garderoobi? Ning tantsijad, kelle hulgas olid ka Kaisa Oja ning Martin Parmas, näidanud etteasteid, milleni "Tantsud tähtedega" iial pole jõudnud? Või kampa võetud vene poiste breikariterühm Submission, kelle oskused panevad pika puuga ära igale New Yorgi prügikastide kõrval sündinud, ent üleilmsetes muusikakanalites näidatavatele tantsuseltskondadele? Kui polnuks ainult hävitavaid sidustekste, millega püüti kahte järgnevat lugu teineteisega sobitada.

Vähestest tuttavatest silma jäänud Eesti Entsüklopeediakirjastuse peatoimetaja Hardo Aasmäe arvates polnud see õhtu küll asjatult raisatud ega piletiraha tühja läinud. "Mida tulin saama, seda ka sain. Imestan, et sellisest värgist saab kokku panna nii hea etenduse. Tean, et film on kirglik. Aga et ka muusikast on võimalik nii kirglik kooslus saada – see on väike üllatus ja ime.

Tase? Teame, et igal alal on Eesti kindlalt üle Euroopa keskmise. Seegi etendus on. Vaevalt et ma samal tasemel samasugust etendust kusagil mujal Euroopas näha saaks. See oli meelelahutus kõige otsesemas mõttes. Ja minu meel on lahutatud."

Hardo Aasmäegi on seda meelt, et Bond käis Tallinnas kirega.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Denes Kattago
Telefon 51993733
denes.kattago@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis