2
fotot
RAHUVALVAJATE SURMAMARSS: See foto on tehtud hetk enne seda, kui rahuvalvajad Kurkse väina ületama hakkavad. Ilm on veel ilus, vaikne, vesi põlvini. Kuid mõne tunni pärast on 22 eliitsõdurist alles vaid kaheksa. (Erakogu)

Äsja oma viiendalt välismissioonilt Afganistanist naasnud vanemveebel Margus Truu on üks neist, kes Kurkse retkest eluga pääses. "Spordimehed millegipärast välja ei vedanud – nemad läksid," avalikustab ta nüüd, kümme aastat hiljem, luurerühma nimekirja vaadates. "Eluga pääsesid vaid nalja- ja napsumehed."

See septembripäev algas kaunilt. Ilm oli ilus, tuulevaikne, taevas sinine, Kurkse väin peegelsile. Veetemperatuur umbes 14 kraadi.

Mehed on lõpetanud rännaku Suur-Pakri saarel. Ees ootab üleelamisharjutuse "Vilets elu" viimane etapp – veetõke. Eesmärk: ületada jalgsi Kurkse väin.

Sõdurid on heas tujus, teevad nalja. Balti pataljoni luurerühma ülem Jaanus Karm pakub meestele välipudelist brändit. Külmarohuks.

Viis minutit enne keskpäeva lahkuvad 22 eliitsõdurit hanereas, Karm kõige ees, saare lõunatipust. Meestel on meri põlvini.

Rahuvalvajad sumpavad läbi vee. Kahe 30meetrise köie vahele on seotud õhku täis kummist veemahutid. Köite vahel on seljakotid ja relvad.

Ilm võib aga vahel petlik olla. Nii ka 11. septembril.

Sõber peksis sõbra ärkvele

Läbitud on umbes 500 meetrit. Sõdurpoiste jalad enam põhja ei ulatu. Nad peavad ujuma. Ujuvad ja ujuvad. Kuid jalad ikka põhja ei ulatu.

Keegi sukeldub, et kas saab põhja kätte. Ei saa. Midagi on valesti.

Tuul on vahepeal suunda muutnud ja puhub üha kiiremini. Vesi on veidi külmemaks läinud. Laine tõuseb, mustad pilved kogunevad taevalaotusesse. Kisub tormiks. Tagasi saarele ka enam minna ei saa – vastutuult oleks veel raskem.

Õhtuleht 11.09.2007

Sõdurid on võetud kursist kõrvale kaldunud.

Enam mehed kolonnis ei liigu. Ülem Karm käsib koguneda ringiratast – nii on parem üheskoos vastu pidada, nii on parem abivajajaid näha. Kahest pikast veemahutitega köiest on tekkinud pundar, parvetaoline moodustis, mehed hoiavad sellest paaniliselt kinni.

Karm julgustab mehi: "Veel nelisada meetrit!" Tegelikult ollakse kaldast vähemalt kilomeetri kaugusel.

Tekib väsimus, krambid tulevad peale. Esimesed noored mehed hakkavad maailma vastu huvi kaotama, vaikselt ära vajuma.

Karm tulistab õhku rakette, kõlavad mõned paugud automaadist. Et keegi ometi neid märkaks!

Üks elu eest võitleja tahab minna kaldale abi järele, kuid tuleb tagasi: lihtsalt ei jõua! Ei jõua ka kaks järgmist.

Mehed üritavad ergutushüüetega kambavaimu üleval hoida, püüavad üksteist elus hoida. Naeratavad üksteisele. Samas röögitakse täiest kõrist, karjutakse appi. Mõnele kustuvale sõbrale tehakse kunstlikku hingamist.

Ei peeta paljuks sõbrale vastu vahtimist anda, et külmas vees oimetuks muutunud kaasvõitleja ometi virguks ega läheks igavikuteed.

Rahuvalvaja Margus Truu teab seda omast käest. "Sõber jäi magama. Ujusin ta kõrvale ja andsin talle mitu kolakat, et ärkaks. Kuid ta oli tuim ja apaatne. Äkki tegi ta korraga silmad lahti ja pobises: "Ma natuke tukastan"," meenutab Margus. "Ma sul tukastan! Andsin talle veel mitu kolakat. Poleks ma teda peksnud, oleks ta läinud..."

Kuid kõigiga nii hästi ei lähe. Jõud raugeb, mehed on kurnatud. Alajahtunud. Üha suuremad lained viivad esimesed kustunud mehed kõrvalt ära, vetesügavustesse.

Mehed võitlevad külmas vees neli tundi, enne kui kaugel kaldal seisev sadamakapten neid märkab. Ta võtab sadamast mootorpaadi ja tõttab oma pojaga neid päästma.

"Laev! Laev!" karjub keegi külmast veest, kui paati lähenemas näeb.

22aastane vanemseersant, peatselt isaks saav Margus Truu pääseb. Nagu ka tema seitse sõpra. "Kuidas ma paati sain, seda ma ei mäleta," tunnistab Margus. "Nägin eemalt paati tulemas ja siis kadus pilt eest ära. Edasi mäletan, kui juba kaldal olin."

Kuid ülejäänuid enam ei ole – algselt vaid tunniseks kavandatud umbes 3 km retk jääb 14 eliitsõdurile viimaseks katsumuseks. Ja seda rahu ajal.

Nüüd, kümme aasta hiljem, otsib Margus tükk aega sõnu, millega õudset pärastlõunat meenutada. "Päev nagu päev ikka, ainult et sõbrad läksid..."

Nad olid oma ala fanaatikud, neil oli tugev kambavaim.

Eliitsõdurid: me olime võitmatud!

Retke algul neil hirmu ei olnud. "Meie rühm ei löönud mitte millegi ees tagasi. Meid ei olnud ükski loodusjõud takistanud!" uhkustab Margus. "Natuke hullud olime kõik. Me olime raskustega harjunud. Me olime võitmatud!"

Kuid õppusel "Vilets elu" nad võitmatud ei olnud.

"Halbade asjade kokkusattumus," arvab Margus teadvat, miks Kurkse tragöödia juhtus. "Kehv ilm ja vale aeg. Seda ei oleks tohtinud teha septembris, mil ilm on heitlik."

Kas te elupäästjaid olete tänanud?

"Ei," vastab Margus kiiresti. Siis on ta pikalt mõttes. "Ma ei ole vist kordagi nendega rääkinud."

Kurkse retk oli pataljoni parimate sõdurite kaotud lahing, väga ränga lõpuga lahing.

Jaga artiklit

33 kommentaari

P
polnud seal midagi vaid päästmine, et keegi ei täna.  /   23:50, 11. sept 2017
tõde ei saa salata.
A
Aino  /   23:37, 11. sept 2017
Päästja nimi vist oli kreisberg? Elas kunagi Kehras see mees...

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis