2
fotot
KAHEKSA SÕDURPOISI ELUPÄÄSTJAD: Kurkse sadamas ausamba juures kividel istuvad Hannes Kuusemäe ja tema isa Heino Kreintal aitasid kaheksal rahuvalvajal ellu jääda. Neljateistkümnele tuli aga püstitada mälestusmärk. (Kalev Lilleorg)

Kurkse sadamas seisab siiani kaheksa sõdurpoisi päästeingel – valge mootorpaat Storm Janne. Just sellesama Tormi Jannega päästsidki Heino Kreintal ja tema poeg Hannes Kuusemäe kaheksa mehe elu mäslevast Kurkse väinast. Kuid nüüd nad enam kellelegi appi minna eriti ei taha.

Põhjus: "See oli jube, kuidas meid pärast tragöödiat sõnnikuga üle valati." Nii ütleb halli juuksepahmakaga vana merekaru Heino Kreintal (76), Kurkse endine sadamakapten. "See oli lausa hullumeelsus."

Heino peab silmas hukkunud sõdurite perekondade vihavalanguid pärast õnnetust. Et Heino ja ta poeg Hannes olid viletsad päästjad. Et nad tõid kaldale liiga vähe poisse. Et nad oleks justkui tahtlikult osa poisse külma merre jätnud.

"Meid tembeldati kurjategijateks!" raevutseb Heino. "Nagu meie oleksime nende surmas süüdi!"

Elupäästjate üle kohut siiski mõistma ei hakatud. Aga süüdistuste laviin tegi isal-pojal hinge täis küll, tõi pisaragi silmanurka. Ja tuhmistas tänurõõmu, mida pakkusid vapra teo eest saadud Punase Risti I klassi orden ja Valgeristi I klassi orden.

Kui luurerühma ülema Jaanus Karmi üle kohut mõisteti, tõusis ühel istungil Heino püsti ja palus sõna. Ta ütles resoluutselt: "Kui ma peaksin nüüd veel merelt appikarjeid kuulma, siis keeran kohe selja ja jooksen metsa."

Poeg Hannes on isaga päri: "Palju lihtsam on, kui kaod vaikselt ära. Nii on pärast palju rahulikum. Säästad närve."

Õhtuleht 11.09.2007

Karm tänas kohtus elupäästmise eest

Heino teab täpselt: ainult üks mees on teda elu päästmise eest tänanud. "Jaanus Karm oli kohtus koos teise sõduri Priit Paulusega. Karm tuli mu juurde, viskas viis pihku ja ütles: "Oleks veel pool tundi läinud, siis meid praegu siin ei oleks." Nad oli siis ikka väga armetus seisus..."

Hannes: "Mina ei ole hiljem kellegagi neist kohtunud, kes said päästetud."

Nii et aitäh pole keegi öelnud?

Hannes raputab pead.

Ka vanemad mitte?

Hannes raputab taas pead.

Küll aga käisid pärast suurõnnetust Heino juures mõned hukkunud sõdurite vanemad. Käisid lihtsalt rääkimas.

Tormised sündmused ja võitlus noorte meeste elu eest ei ole Heino unenägudest veel kusagile kadunud. Viimati nägi ta sellest õudsest päevast und suve keskel: "Kõik oli täpselt nii, nagu päriselt oli. Vaatasin nagu filmi!"

Milline ilm siis oli? "Hirmus. Jube. Ilm oli selline, et ükski normaalne inimene merele ei lähe. Laine oli kohutav – umbes kaks meetrit. Külm tuul oli ka. See oli kõige hullem."

Sel septembrikuu pärastlõunal lõhkus ta koos pojaga koduhoovis puid, kui korraga kuulis midagi imelikku – hädiseid hüüdeid. Keegi nagu karjunuks, merel. Nad läksid sadamasse, see on kodunt paarisaja meetri kaugusel.

Heino võttis binokli, vaatas. Ja mida ta nägi – umbes 1,5 km kaugusel hulbib trobikond inimesi keset tormist väina. Ta teatas sellest kohe ka Paldiski politseijaoskonda.

Isa ja poeg võtsid kibekiiresti mootorpaadi ja tormasid appi.

Jõudnud kohale, küsis Hannes: "Palju teid on?"

"Kümme!" karjus keegi.

Heino võttis paadil tuurid maha. "Lugesin üle: kümme pead oli vee peal. Need tõime ka kaldasse."

Kaheksa meest paadis, neli köiega järel

Ehkki paat on mõeldud neljale-viiele inimesele, sõitsid nemad tol tormiks kiskunud päeval kaheksakesi: Heino, Hannes ja kuus sõdurit. Neli sõdurpoissi võtsid isa-poeg köiega paadi taha sleppi, üks poiss uppus, teine suri sadamas.

Nüüd, kümme aastat hiljem Tormi Janne juures seistes vaatab Heino ainiti üht kohta – paadi äärt –, kust poisid elu eest võideldes kramplikult kinni võtsid. "Veest vaatasid välja lootusetud ja mustad silmad," mäletab ta siiani.

Vanal merekarul on üks soov. "Tore, kui saaks nüüd poistega kokku, Karmiga ka. Istuks maha ja räägiks. Kümme aastat on piisavalt pikk aeg."

Hannes: "Ei taha! Kui ei ole neil siiamaani kõlvanud meiega kokku saada, ei saa ka nüüd."

Miks üldse selline õnnetus juhtuda sai?

Kurkse endine sadamakapten (Heino pani ameti maha eelmisel aastal) mõtleb kaua. Viivitab vastamisega.

Lõpuks pakub ta, et sõdurid ei arvestanud kiiresti muutunud ilmaga. Samas püüab ta aru saada poiste mõttetust riskist. Ta annab mõista: mehed võis surma viia uljus ja kambavaim, karjainstinkt.

"Eks me kõik oleme noored olnud..."

Elupäästja poleks kohut mõistnud

Kaheksa elu päästnud Heino Kreintal põrutab: tema ei oleks luurerühma ülema Jaanus Karmi üle kohut mõistnud.

"See kohtumõistmine oli... Kui oleks minu võimuses olnud, oleksin ma Karmi suhtes igasuguse kohtumõistmise ära keelanud."

Ja siis ta põhjendab: "Vast oleks kellegi teise pihta pidanud kohut mõistma."

Kellest jutt on? "Karmi ülemustest."

Jaga artiklit

8 kommentaari

M
Mehised mehed  /   10:17, 14. sept 2017
Vähemalt mõned tänavad Teid hinges, aitäh! Pidage vastu
S
Suur tänu, et päästsite!   /   09:10, 12. sept 2017
Siiras tänu!

Päevatoimetaja

Marge Sillaots
Telefon 51993733
marge.sillaots@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis