Karu ründab neljakäpakil hüpates. Täpselt nagu maksikoer Fik, kui ta endale jalgade külge vedrud kinnitas, jõuan seda galoppi vaadates veel mõelda. Siis lööb karu hambad kätte.
Õnneks on karu neljakuune. Kuidas ta oma piimahammastega ka ei sikutaks ega väänaks – käsi jääb enam-vähem kasutuskõlblikuks. Kuigi näeb lõpuks üsna kriimustatud ja sinine välja. Paari päeva pärast siis kriimustatud ja kollane.
Nigula metsloomade turvakodus kasvav Päntu on teine karu, kes on mind rünnanud. Esimene kord kiskus lugu teravaks... Tartu kesklinnas, Vanemuise kontserdimaja juures.
Mingi furgoon oli parkinud ennast kontserdimaja seina lähedale, aga ikka nii kaugele, et furgooni ja seina vahelt mahtus lahedasti käima. Ilge tuul oli ja seetõttu otsustasin marsruuti lühendada ning minna otse maja ja auto vahelt läbi. Korraga hüppas furgooni uksest välja karu, nägi mind, urahtas ja kargas pisut eemale.
Kohe väljusid sõidukist tänavale napis esinemiskostüümis naine ja pisut ilmastikukindlamalt riides mees, kes looma rahustada püüdsid. Otsustasin hetkega pikema tee kasuks.
Erinevalt sellest tsirkusekarust Päntu suukorvi ei kanna ja närib kõike, mis hammaste ette jääb. Endal suu piimapudruga koos. Just lõppes lõuna. See tähendab, et nüüd on müramise aeg.
Karupojale lisaks põdrad ja händkakk
Söömine ja müramine ongi praegu Päntu põhitööd.
"Ta tahab õudselt igasuguseid lukuotsi lutsutada," räägib Nigula metsloomade turvakodu juhataja Kaja Kübar. "Kui ta selle meelistegevuse juurest ära võtta, on ta nii vihane, et paneb kellele tahes hambad sisse. Mul on rangluu juures tõhus sinikas."
Kui lukuotsi läheduses pole, imeb Päntu käppa – nagu titad ikka. Suured karud seda ei tee.
Jupp aega Päntu päevast kulub ka kisamisele ja karjumisele – et avaldada nördimust, kui teda aedikusse kinni pannakase.
Peale karu on Kaja Kübaral hooldada veel kaks varest, põdravasikas, hiireviu ja händkakk.
Üldiselt Kaja hoolealustel vahet ei tee – "Nad on kõik nii lahedad!"
Aga.
"Natuke lemmikud on igasugused kakupojad: kodu- ja händkakk, kõrvukrätsud – sellised rahumeelsed tegelased," ütleb Kaja.
Linnupojad on ka ühed vähesed hoolealustest, keda Kaja talitades sülle võtab. Sest nina – lõhna tundmise mõttes – pole lindudel just teab kui hea.
Teisi metsloomi Kaja kaissu ei võta. Vähe sellest, et ninnu-nännu-nunnutamist pole, imetajaid talitades Kaja isegi ei räägi. Kui mõne teise inimesega on vaja samal ajal asju ajada, kasutatakse viipekeelt. Sest see siin on metsloomade rehabiliteerimiskeskus, mis tähendab seda, et vigastatud metsloom või emahooleta jäänud loomalaps lastakse pärast turgutamist jälle vabaks. Ja seda pole vaja, et metsaelukas inimkõnet toidu saamisega seostama õpib.
Päntu on erand seetõttu, et enne turvakodusse jõudmist on ta suure tõenäosusega mõnda aega inimeste juures elanud. Ja temast enam metsalooma ei saa.
Kaja Kübar on võõrasema juba 20 karupojale
Turvakodusse sattus Lääne-Virumaalt pärit karu sedasi, et kolas Arbavere külas ühe metsatalu aia taga. Kuidas ta sinna aia taha jõudis, pole teada. Inimest ta igatahes ei kartnud.
Ka taastuskeskuses jõudu koguv põdravasikas on pärit Lääne-Virumaalt. Põdralaps oli loomade turvakodusse jõudes vaid mõnepäevane, isegi nabaväät oli veel kuivamata.
Nii suuri loomi nagu põder või karu satub Nigula turvakodusse üsna harva. Sellest hoolimata on Päntu juba umbes kahekümnes karupoeg, kellele Kaja võõrasemaks.
Ja paar tema turgutatud põtra elab siinsamas ligidal.
"Üks põdravasikapaar oli Pärnumaalt ja siis lasksime nad siia lähedale lahti," ütleb Kaja.
Konnapuudus paneb toonekurgi poegi hülgama
Neid põtru on Kaja ka hiljem näinud. Äratundmine on lihtne – loomal ju märgis kaelas. Ühel Kaja kasvatatud põdralehmal olid paar aastat tagasi kaksikud vasikad.
"Ma olen kaks korda näinud sellist perekonnapilti, ükskord siinsamas maja vastas, teine kord paar kilomeetrit eemal: oli põdrapull, siis meie märgisega põdralehm ja kaks vasikat. Saavad hakkama küll," on Kaja oma kasvandike käekäiguga rahul.
Üle-eelmine aasta oli turvakodus korraga 40 noort nägu sees.
"Ühe toitmisringi lõpetasin, teisega alustasin," meenutab Kaja.
Ka sel aastal peaks suurem hulk tööd alles ees olema.
"Praegu on kevad noor," ütleb Kaja.
Metskitsedel näiteks on poegimine alles käsil või ees.
No ja toonekurgi on oodata.
"Konni eriti tihedalt võtta ei ole," analüüsib Kaja. "Konnad on mitu talve järjest põntsu saanud." Ja konnapuuduse pärast võib toonekurepaar poja vabalt pesast välja visata.
Päntu tõmbab rõduäärel lõuga
Iga metsast leitud looma ei pea aga inimene mitte puutuma, turvakeskusesse tassimisest rääkimata. Inimest ligi lubav rebane või kährik võib marutaudis olla, kitsetalle vanem on aga ehk ainult korraks oma asju ajama läinud. Kui loom silmaga nähtavalt vigastatud pole, tasub ta esialgu rahule jätta ja helistada konsultatsiooniks keskkonnainspektsiooni (1313) või Kajale (50 45 891). Helistamiseks läheb nutikas loomasõber leidlapsest mõnevõrra eemale.
Vahepeal on Päntu maadelnud kännu, fotoaparaadikoti ja võilillega; kallistanud puud, mille küljes kõigest paari meetri kõrgusel on kuldnokkade pesa (linnud korra oma lendamisega isegi ehmatasid karu); tõmmanud rõdukäsipuul lõuga (Kaja: "Tüdrukud peaksid ikka kätekõverdusi tegema"); korraldanud ekspeditsiooni kodusõraliste tara juurde.
Nüüd on ta väsinud. Istub Kajal süles ja närib laisalt pöialt. "Noh, ei jaksa enam hammustadagi!" muigab Kaja.
Nigula turvakodust välja sõites kohtame majast ehk poolesaja meetri kaugusel valgejänest (suvel on ta pruun). Loom uurib veidi, kuidas lähenev auto käiku aeglustab, ja jookseb siis üle tee.
