Eestis toimunud suurküüditamisest anonüümse kirjutaja käe läbi

Minu ees on 8. mai Sõnumilehe lugu "Küüditaja tõrjub süüdistusi". Olen seda korduvalt käes keerutanud ja üle lugenud järgmised read: "Klaassepp oli teinud paljud Läänemaa pered kulakuteks, bandiitideks või natsionalistideks ning tema eestvõttel oli Haapsalu raudteejaamast Novosibirski oblastisse saadetud ešelonis olnud 87 süütut inimest."

See tekst järgneb informatsiooonile, et prokurör luges ette Johannes Klaassepa süüdistuskokkuvõtte. Taevas hoidku! Kui seesama on kirjas ka süüdistuskokkuvõttes, pole tõesti sõnu. Ei kujuta ette, millise kohvipaksu pealt pidid siis uurijad materjali kokku kaapima.

Kui see kõik oleks õige, pidi Klaassepp olema supermen Eesti NSV Riikliku Julgeolekuministeeriumi (RJM) töötajate seas, sest ükski, ka kõige kõrgema positsiooniga RJM-i kaastööline poleks saanud seda ka kõige suurema püüdlikkuse juures teha.

Teatavasti oli RJM, nii nagu tema eelkäijad ja järglased, üsna reglementeeritud süsteem, kus kõik toimus käsu ja juhendite alusel. Seda rangemalt oli reguleeritud nn. operatsiooni "Priboi" ettevalmistamine ja läbiviimine.

***

Eesti maakondadesse jõudis ÜK(b)P Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu ühisotsus massilise küüditamise kohta Balti vabariikidest umbes 1948. aasta detsembris, kui RJM-i maakonnaosakonna ülem kutsuti EK(b)P maakonnakomitee esimese sekretäri jutule. Seejärel sai RJM aparaat korralduse ka oma liinis.

Väljasaatmisele kuulus kolm kategooriat: kulakute perekonnad, bandeabiliste perekonnad ja nn. kodanlike natsionalistide perekonnad.

Igale maakonnale oli vastavalt esialgsetele arvestustele eraldatud konkreetne arv küüditamiseks varutud vaguneid, mis saabusid Eestisse väljastpoolt ja mille ettevalmistamine oli NSV Liidu RJM raudteevalitsuse ja raudteeameti ülesanne.

***

Nimetatud kolm kategooriat kujunesid järgmiselt.

1. Vastavalt ettekirjutustele toimus kulakuks tegemine valla täitevkomitees (võõra tööjõu kasutajad, mehaaniliste põllutööriistade omanikud, suuromaaomanikud jne.).

Kulakuks tunnistati isik lõplikult maakonna täitevkomitee kinnitusel (esines ka äraütlemisi).

Küüditamise eel anti maakonna täitevkomiteest vastavad kulakute nimekirjad RJM-i osakonnale, kes varem selle probleemiga ei tegelnud.

***

2. Bandiidiks ei tehtud kedagi ei väljasaatmise eel ega selle käigus. Isik, kes varjas end lihtmetsavennana, oli ka RJM-i ametlikus keeles lihtsalt illegaal. Tema tabamise korral, kui ta ainus varjamise põhjus oli hirm, karistati teda äärmisel juhul passirez^iimi rikkumise eest, kuid tavaliselt "legaliseeriti".

End relvaga varjanud ning röövimistes või isikuvastastes rünnetes mitteosalenud isik oli RJM-i ametlikus keeles relvastatud illegaal, kes tabamisel vastutas varjamise ja relva loata omamise eest (karistus kuni 5 aastat).

Bandiit oli relvastatud kallaletungides, röövimistes ja mõrvades osalenud metsavend, kelle kohta oli avatud vastav operatiivtoimik.

***

Pärast siseministeeriumi banditismi vastu võitlemise osakonna reorganiseerimist ja selle liitmist RJM-i aparaadiga, tegeles nende funktsioonidega RJM-i osakond 2-N (perifeeria alal; oli veel 2-N linna alal, mis tegeles nn. puhta natsionalismiga).

Väljasaatmise eel valmistas 2-N osakond ette õiendid iga säärases toimikus arvele võetu perekonna kohta.

***

Nn. kodanliku natsionalisti perekonnaks loeti isikud, kes olid olnud Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a, § 58-1b (isamaa reetmine) või § 58-6 (spionaaz^) järgi süüdi mõistetute perekonnas. Nende perekondade valik oli üpris süsteemitu. Dokument, mis sai aluseks nende perekondade küüditamisel, oli Tallinnast RJM-i arhiivist saadetud kohtuotsuse koopia.

***

Küüditamist valmistas ette peaaegu kogu RJM-i operatiivkoosseis. Kõigepealt kehtestati tööpäev kella 10-st kella 3-ni öösel (varem kella 12-ni, lõunavaheaeg k. 17-20 jäi endiseks). Igale töötajale määrati paar-kolm valda, anti kätte küüditamisele määratute kohta kas kulakuks tunnistamise tõend, 2-N osakonna õiend või kohtuotsuse koopia.

Operatiivtöötaja ülesanne oli täpsustada kohapeal küüditamisele määratud perekondade koosseis, pereliikmete elukoht ja tegevus ning koostada selle kohta eraldi õiend, mis pidi lõppema lausega: "Perekonna koosseisus ei ole isikuid, kes oleksid autasustatud NSV Liidu autasudega, teeninud Nõukogude armees, osalenud partisaniliikumises või valitud nõukogude organeisse."

Alla kirjutanud sellise õiendi, esitas kontrollija selle küüditamise vormistamise gruppi, kus peaaegu eranditult olid selleks puhuks Eestisse Venemaa oblastitest lähetatud RJM-i operatiivtöötajad. Nemad vormistasid küüditamistoimiku, mille kokkuvõtte kinnitasid Tallinnas vabariigi prokurör K. Paas ja riikliku julgeoleku minister B. Kumm.

***

Küüditamise päeval moodustatud operatiivgrupi koosseisu määratud operatiivtöötaja ei sattunud tavaliselt valda, kus ta vormistas õiendeid.

Rääkimata J. Klaassepa konkreetsest osalusest küüditamises, mis selle kirja kirjutajale pole teada, on absoluutselt selge, et ta mitte mingil kombel ei saanud osaleda kulakuks, bandiidiks või natsionalistiks tegemisel.

Kui Klaassepp oli vastuluure jaoskonna töötaja, mis nähtub artiklist, ei saanud ta osaleda isegi 2-N liinis bandiidiabiliste õiendi koostamisel. Muidugi ei toodud Haapsalu jaama Klaassepa eestvõttel küüditamiseks kasutatud vaguneid ega otsustanud tema midagi sinna paigutatute osas.

Arusaamatu on, miks on Johannes Klaassepp kuulutatud suurküüditajaks, kui ta võis täita operatiivtöötajana ainult käsku, mis oli analoogiline ka teiste tollaste operatiivtöötajate suhtes. Arvatavasti osales küüditamise ettevalmistamisel peaaegu kogu tollane RJM-i operatiivkoosseis, seega umbes 1000 inimest, kellest praegu elavad ja on Eestis umbes pooled.

***

Absurdne on kohtumõistmine praeguses Eesti Vabariigis. Või on see kohtuasi kellegi tellimus, nagu Enn Tarto algatatud kuulus võõrriikide luurekaastööliste registreerimise seadus? See on ju absoluutselt tühja jooksnud.

Kas saab lugeda seaduse täitmiseks seda, et end registreeris selle seaduse järgi ainult paarsada isikut, kui ainult NSV Liidu riikliku julgeoleku ametiisikuid oli 50 aasta jooksul vähemalt mitukümmend tuhat, agentuurist rääkimata.

Aga see seadus peaks käima ka Saksa teenistuses olnud luurekoosseisu kohta. Kuulsa luure-diversioonigrupi Erna nimetus on iga-aastaste õppuste-võistluste korraldajate juures aukohal ja president autasustab Saksa luurega koos töötanuid Eesti riiklike autasudega.

Vabandan, et raiskasin oma kirjatükiga teie aega.

Austusega

Lugeja

Samal teemal: Tiiu Põld, "Küüditaja tõrjub süüdistusi", SL 8.05.98.

Toimetuselt.

Anonüümset Lugejat ajendas arvuti taha istuma Haapsalus alanud kohtuprotsess Johannes Klaassepa üle, mille käigust oli juttu 8. ja 9. mai Sõnumilehes. Klaasseppa süüdistatakse paljude läänlaste saatmises külmale maale.

Ilmselt on Lugeja nõukogudeaegsete repressiivorganite sisemise töökorraldusega hästi kursis. Tema käsitlus- ja kirjalaadi pole toimetajad kuigivõrd puutunud.

Pildiallkiri: Küüditatute vagun 1941. aastal.

Arhiivifoto

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis