1976. aastal ilmus Iina Aasamaa «Käitumisest» neljas, parandatud trükk. Raamat «Kommunistlikul moraalil põhinevate käitumisnormide ja -reeglite rakendamine» andis lõuapoolikutele lõputult ainest. Etiketiõpetaja Maaja Kallasti arvates oli aga Aasamaa käitumisõpik tol ajastul asendamatu.
«See oli tõeline defitsiit, kuigi ilmus mitu käitumisõpiku kordustrükki ja poes maksis see raamat kõigest kopikaid. Tunni lõppedes pidin jälgima, et keegi õpilastest minu käitumisõpikut enda kätte ei unustaks.»
Kolmkümmend aastat tagasi oli Maaja Kallast Tallinna 16. keskkooli (praegu Sikupilli gümnaasium) õpetaja. Etiketiõpetaja ei tea käitumisõpikust nimetada ühtegi peatükki, mis oleks programmist kui mittevajalik välja jäänud. Mäletab Kallastki Aasamaa kirjutist saatnud hävitavat kriitikat – «Aga kuulge, see raamat poleks ju tookord saanud üldse ilmuda, kui Iina Aasamaa oleks selle teistmoodi kirjutanud. Ideoloogilised suunad olid kõrgemalt ette antud.»
Autor kirjutas raamatut sotsialismimaade vastava kirjanduse, samuti varem ilmunud eestikeelsete ja kapitalistlike riikide nüüdisaegsete käitumisõpikute põhjal. «Ridade vahelt tuli osata lugeda, kõik oli kirjas,» peab Maaja Kallast oluliseks täpsustada. Siiski pole Aasamaa käitumisraamatu reinkarnatsioon ilmtingimata vajalik. Etiketiõpikuid on viimastel aastakümnetel trükist ilmunud suur hulk, iseasi, kui palju neist kellelgi kasu on.
Inimeste käitumine oleneb suuresti kodusest kasvatusest ja taktitundest, mis üldjuhul pole õpitav. See on nagu musikaalsus: seda kas on, või pole hoopiski. Kes ennast kodus üleval peab nagu kuningakojas, oskab ka lossi sattudes etiketi järgi käituda.
Taktitunnet kas on või pole
Tsiteerides Aasamaad: «Taktitunne eeldab, et inimene saab aru, mis võib teisele valmistada ebameeldivust, muret, valu või rõõmu. Et ta oskab mõista teise vajadusi ja elamusi. Taktitundeline inimene püüab vältida piinlikkust tekitavaid olukordi ja vähendada ebameeldivat mõju.» Kui viisakusreeglid on mehaaniliselt õpitavad, võivad muutuda heaks harjumuseks, siis takt nõuab enamat – mõtlemist ja kaalutlemist.
«Inimesed on tänapäeval lihtsalt kasvatamatud, mitte mingisugust stressi pole,» ütleb terava mõistuse ja vaheda keelega tuntud Kallast. «Inimene, kes ei austa iseennast, ei saa olla viisakas ka teiste vastu,» kirjutas stiilipedagoog juba 1990. aastate algul.
Eesti keeles on neli sõna, mis Maaja Kallasti väitel peaksid hirmutama igaüht: laiskus, mustus, rumalus ja vaesus.
Oma raamatus «Oh ajad, oh kombed» kirjutab etiketiõpetaja muu hulgas: «Laiskusest ei viitsita end pesta, hoolimatusest enda vastu kaotatakse huvi olla elegantne. Peagi järgneb mõttelaiskus, intellektuaalsust nõudvad tegevused vajuvad unustusse, ka ametioskustes jäädakse teistest maha. Järgneb alaväärsustunne, masendus ja siis depressioon.»
Provotseerivale küsimusele, kas Nõukogude ajal olid Eesti inimesed kultuursemad, Maaja Kallast ühest vastust ei anna. Oleme käsulaudadest priid, igas mõttes vabad. Ka oma käitumiselt. «Vabadus tähendab anarhiat, millele järgneb kaos ja seda ei peata enam miski,» sõnab Kallast. Vabakasvatus tähendab aga enamasti kasvatamatust.
Teietamine pole sovetiaja relikt
Muutunud on aeg ja muutunud on kombed. Tänapäev on pea peale pööranud paljud endisaegsed käitumistavad. Daamile mantli selga aitamist võidakse tõlgendada ahistamiskatsena. Poeuksest pressitakse kas või jõuga sisse, lubamata sealt tulijal enne väljuda. Uuema aja käitumismalli järgi ei ütle ruumi astuja tere, vaid ruumis istuja. Poemüüjad tervitavad esimesena klienti ja see tekitab paljudes ostjates ebamugavustunde – ollakse teisiti harjutud. «Sina» öeldakse tundmatule inimesele kohe esimesel kohtumisel.
Oleks Kallasti teha, paneks ta inimesed «Käitumisõpikut» lugema. Raamatu väljalaskeaasta pole oluline, häid kombeid ei väära muutunud riigikord ega presidendivalimised. Etiketiõpetaja soovitab meil eestlasteks jääda – aastaid, ja palju enne Nõukogude aja algust, on eestlastel kehtinud komme, et võõrastele öeldakse teie, omadele sina. «Te ütlete sina, see tähendab, et teil on inimesega lähedased suhted, ta on teie sugulane, sõber, armsam,» hoiatab Kallast vohava familiaarsuse eest.
«Teie» ei ole sovetiaja relikt. «Eks proovigu keegi Prantsusmaal või Saksamaal võhivõõrast inimest sinatada, ja teid vaadatakse kui tõelist matsikannikat,» hoiatab Maaja Kallast energiliselt.
Mingem mõnikord tagasi Aasamaa aegadesse, vahelduseks sirvige Kallasti «Oh ajad, oh kombed». Muuseas raamatukogus on enamik eelmise sajandi viimasel veerandil kirjastatud käitumisõpikuid täiesti kapsaks loetud.
Matustel mobiilihelin, tere asemel tšau
Palju kirutud Nõukogude ajast soovitab Kallast üle võtta head lauakombed. Siis teataks, et söömist ei alustata enne, kui kõigile lauasviibijaile on toit serveeritud ja perenainegi istub lauas. Šnitslit ei tükeldata väikesteks tükkideks ega panda pärast seda soustist nuga taldriku ääre alla – rohkem ei lähe vaja.
«Vene ajal kehtisid esimese Eesti vabariigi lauakombed. Moskva ja Leningradi intelligentsi puhul olid need klass veel kõrgemad.» Etiketiõpetajat paneb pead vangutama vaatepilt, kus moekas äridaam haukab isukalt kallist krevetivõileiba – «Ja ei kasutagi nuga ega kahvlit sealjuures. Sööb nii, et muna- ja krevetitükid põrandale pudisevad ja näo peal puuder tolmab.» Viisakas käitumine algab tervitusest, see peaks olema elementaarne ja emapiimaga kaasa antud oskus. Maaja Kallasti sõnul nii see kahjuks pole, ilusat eestikeelset «tere hommikust, tere päevast, tervist!» kostab üha harvem. Lihtne tere on käibest kadumas.
Moens, servus, sinki-vinki, hällõu, jumalime – «tere» teisendeid jätkub igale huvirühmale, enam levinud tšau puhul jääb küll pisut arusaamatuks, on see tervitus või hüvastijätt.
Mineviku üle liialt nostalgitsemata peab Kallast ebaviisakuse tipuks seda, et ronitakse nelja jalaga inimese privaatellu. «Inimese päev koosneb neljast osast – hommikust, mis kuulub jäägitult talle. Seejärel algab avalik elu, sotsiaalelu päeva teisel poolel ja privaatelu õhtutundidel, nimetame seda siis pealegi intiimeluks.»
Miks peab inimene oma privaatajal vastama tobedatele telefonikõnedele, helistagu pealegi otsene ülemus või tuttav, kes tahab sulle öelda, et su mehel on teine tibi, seda Kallast ei mõista.
Veel üks asi, mida kohe kindlasti ei juhtunud nõukaajal. Mobiilikõne matusetalituse ajal. «Teate, see on taktituse tipp, täielik kasvatamatus. Võigas ja jube, justkui tahaks lahkunu öelda – pidage kinni, ärge pange mind veel mulda...» Etiketiõpetaja peab esimeseks leina märgiks vaikust. Maaja Kallast, keda on sügavalt puudutanud traagilisel hetkel taolise asja üleelamine, ei imestaks sugugi, kui leinatseremoonia eel korjataks peielistelt mobiiltelefonid kokku. Oh ajad, oh kombed! Internet ei asenda lastetuba ega ka kõlbluskasvatust.
Kuidas end lauas üleval pidada
Igasugused häälitsused (puhumine, matsutamine, lurin, nohin jne.) ei näita head kasvatust. Kombekas söömine on käratu, mõõdukas. Suhu ei võeta korraga liiga palju või liiga suuri tükke. Mälutakse kinnise suuga. Täis suuga ei kõnelda ega naerda. See ei ole ilus, pealegi võib kõnelemisel või naermisel toit suust välja pudeneda või sattuda hingetorusse ja põhjustada läkastamist.
Niisuguste ebameeldivuste hulka kuulub veel hammaste pneumaatiline puhastamine, s.t, kui keegi tõmbab õhku läbi hammaste, et kõrvaldada sealt toidujäänuseid. Ka hambaorgiga (veel vähem küünega) hammaste urgitsemine pole meil kombeks. Kunagi oli küll aeg, kui hambaorki kanti isegi ketiga kaelas, et see oleks igal ajal käepärast. Tänapäevalgi serveeritakse mõnel pool (nt Rumeenias, Austrias ja mõnes teises Kesk-Euroopa riigis) isegi parimates restoranides hambaorke. Neis maades peetakse õigeks, et söögijäänuseist võib hambaid diskreetselt puhastada ka lauas.
Meil ollakse seisukohal, et hambaid tuleb puhastada ainult üksi olles. Lõpuks ei puhastata ka küüsi või kõrvu avalikkuses. Avalikkuses välditakse kõike, mis võib riivata kaasinimese ilumeelt.
I. Aasamaa «Käitumisest» Neljas, parandatud trükk, Tallinn 1976
Teatriskäik, suur pidupäev
«30 aastat tagasi oli teatrisse minek tõeliselt suur sündmus. Punkt üks – kui asutuse kultuuriorganisaator ühiskülastuseks piletid muretses ja bussi tellis, tuli ka juuksuris aeg kinni panna,» pajatab ühe Lõuna-Eesti leivatööstuse kunagine raamatupidaja Asta. Ta lisab, et kunagi ei juhtunud nii, et keegi oleks tööriietes õhtul teatrisse läinud: õhtuseks ürituseks valmistuti niisama hoolikalt, nagu oleks endal tulnud lavale astuda. «Kes kaugemal elasid ja vahepeal koju minna ei jõudnud, need võtsid paremad riided juba hommikul tööle ühes.» Mustast lakknahast käekotis oli kindlasti heegeldatud pitsiga peen lõhnastatud taskurätik. Eraldi sussikotis (lukuga, ühe sangaga; sageli ka iseõmmeldud, lilltikandiga kaunistatud) olid peokingad. Enamasti mustad, kinnised. Lahtiste heledate kingadega teatrisse minekut peeti sobimatuks. «Seljas oli enamasti ühevärviline kleit või kostüüm, kirju siidkleidiga mindi harva. Kaheksakümnendatel olid mehed šikid, samet- ja krimpleenülikonnad olid moes, nailonsärgid ja ilusad lipsud.» Asta mainib uhkusega hääles, et vanasti olid inimesed kultuursemad, pusa ega teksadega keegi teatris ei käinud, see oleks tähendanud lugupidamatust näitlejate vastu.
Kaja Roomets
Kuidas linnas külas käia
Nii nagu maale külla minnes, nii ka linna külla tulles on vaja võõrustajatele ette öelda, kas jäädakse ööseks või ka mitmeks ööpäevaks. Kui tullakse perega ja oma autoga, võib (ja on soovitavgi) võtta kaasa oma linad ja käterätikud.
Pererahvas on arvatavasti nõus sellega, et külalistele võib anda korteri võtme, nii et nende tulekud-minekud oleksid vabad. Külalised peaksid olema küllalt iseseisvad ja linnas omapead hakkama saama, et neid ei tarvitseks kõikjale just kättpidi talutada. (Küll aga mitte liiga iseseisvad: koju tuleks ilmuda mõistlikul ajal, et pererahvas ei peaks poole ööni ootama või unest ärkama.)
Pererahvas võib hommikul kiirustada tööle jne. Seepärast ei tohiks külalised vallutada vannituba hommikul pikaks ajaks. Olles võõrustajate toidul olnud näiteks nädala, võib külaline osutada vastuteene sellega, et kutsub pere välja lõunale ning kui seda just ei soovita, siis toob perenaisele toreda lillekimbu ja lauale head veini. Samuti võib kutsuda teatrisse.
Külaline peaks enda kasutusse antud tuba ise koristama. Kogu olemises tuleks kohaneda pererahva kommetega ja vältida arvustamist, pealetükkivust jms. Eriti ei maksaks arvustada pere lapsi (need müravad alati rohkem siis, kui on külalisi); seda, milliseid saateid vaadatakse televiisorist, mida süüakse.
Suhtlemisetikett «Oska olla», Eesti Kultuuri-ametiühingute Liit, 1991.
Enne intervjuule minekut värvige huuled!
Kas mäletate aega, kui kodune lauatelefon oli tõeline luksus? Helistamiseks valiti sobivat aega, teretati, jäeti hüvasti ja vabandati kui tarvis. Trepikoja ainukest telefoniomanikku söandasime tülitada vaid tõelise häda korral. See oli hea käitumise tava, nii nagu kuulusid viisakusavaldused iga kirja juurde. Nüüd võib elektronpostkasti lennutada mis tahes pöördumise – lõpu, alguse ja vahel keskpaigatagi. Käitumisõpikud, mida klassijuhataja meil lugeda laskis, sisaldas ka naljakaid õpetussõnu. Näiteks seda, et daam ei jookse vihma käes, kui tal pole varju kaasas. See nõuanne tuleb mul alati meelde, kui vihmase ilmaga kusagile kiirustan. Ülikooli ajast mäletan staažika õppejõu soovitust, et naisreporter võiks värvida huuled, enne kui läheb intervjuud tegema. Käsi südamele – seda nõuannet olen truult järginud.
Vanad head käitumistavad on ununenud, paljud pole neist midagi kuulnudki. Hetk argipäevast – algamas on hingamisteraapiaseanss, mängib lõdvestav muusika, inimesed istuvad kinnisilmi. Nõudlik mobiilihelin raputab kogu seltskonna meditatiivsest seisundist välja. Ja nii mitu korda järjest. Vali telefonihelin võib üllatada teid ooperis, kalmistul, ujulas, nii varahommikul kui ka hilisööl. Ja kui tegu on valeühendusega, kuulete vahel vaid pahast ühmatust.
Kristel Rõss
Kõlbluskasvatus kooli tagasi
«Väga kahju, et kooliprogrammis pole kõlbluskasvatust,» leiab Tallinna Lilleküla gümnaasiumi kauaaegne kunstiõpetaja ja staažikas huvijuht Tiiu Lehola, kes hindab korrektsust ja kasvatab seda ka õpilastes. Õpetaja Lehola kõige südamelähedasemad ja uhkemad üritused on kevadballid. Neid on üle 15 aasta korraldatud Pirgu mõisas, Orlovi lossis, Mustpeade Majas, Saku mõisas. Tiiu Leohola sõnul on ballil suur kasvatuslik väärtus: õpetab käitumist, kombeid, kultuuri – kõike seda, mida noortele nii väga vaja on. Tiiu Lehola on välja käinud mõtte, et ta võiks balli korraldamisest kas või raamatu kirjutada. Iina Aasamaa omaaegset käitumisraamatut peab Lehola vajalikuks õppematerjaliks. Käitumisreegleid tutvustati veel kümme aastat tagasi klassijuhatajatundides, nüüd seda ei tehta. Nii ei teagi paljud noored, et enne kui siseneda kauplusse, lastakse väljuda sealt tulijal. Selle taustal – mis kasu on usuõpetusest, kui elementaarseid käitusmisreegleid ei tunnistata. Suure lärmiga tormatakse ka jumalakotta. «Eestlane on üldse viimastel aastatel palju lärmakamaks muutunud, justkui maailm pöörleks ümber tema.» Õpetaja Lehola leiab, et palju on ebaviisakust, lugupidamatust, hoolimatust.
Kaja Roomets
Volgasse koka kingadega
Kultuuritöötaja Ursula Elken oli 1970. aastate lõpul aktiivne koolinoor, 11. klassis sai nädalalõppudel koguni Tartus spordivõistlustel käidud. «Tartu restoranides olid maitsvad praed ja need maksid vähe. Meile Viljandi tüdrukutele oli see omamoodi VTK – Volga-Tarvas-Kaunas.» Ursula jutu järgi üritasid nad sõbrannadega enamasti kõik kolm kohta läbi käia.
Kord Tarvases õhtustades sobitas Ursula ja tema sõbrannaga tutvust üks «vanake», mees vanuses 25–27. Pidutsemise vastu polnud kummalgi neiukesel midagi, nii siirdutigi üheskoos edasi Volgasse. Kuid oh häda – tüdrukud taheti ukselt tagasi saata. «Talvine aeg, meil olid saapad jalas. Siis oli restoranides range kord – meestel oli õhtusel ajal kohustuslikud ülikond ja lips, naistel kingad.»
Mees palus tüdrukutel pisut oodata: paari minutiga organiseeris ta tüdrukutele kahed rihmikud, pärast tunnistas, et laenas need restorani köögist. Kas tõstis uus tuttav mõne koka kingadest välja, seda Ursula ei tea. Kingad olid küll paar numbrit suuremad, aga sissepääs oli tüdrukutele vaba. «Laenatud kingad jäid meist restorani, restorani jäi maha ka «vanake», meie võtsime sõbrannaga takso ja sõitsime ööbimispaika.» Ursula lisab itsitades, et küll vanasti olid ikka ilusad ajad.
Kaja Roomets
Kasvatamatusi ja maitsetusi hää tooni vastu
Kõneldakse kellegagi, siis vaadatakse sellele sõbraliku ja lahke näoga otsa ega vahita maha või kõnetavast mööda. Hoidutakse pääraputamisest, näokrimpsutamisest, silmade pööritamisest, ninaväänutamisest ja solvatud näo tegemisest.
Imetlust ei väljendata lolli näoga. Suud ei hoita poollahti, kuid huuli ei pressita ka kõvasti vastamisi, vaid hoitakse kergelt koos. Õieti suletud suu annab näole kindla ja tahtejõulise ilme.
«Moodsa elu leksikon», 1932
Tänamise lühike õpetus 90ndate algusest
Tänatakse iga heateo ja abisaamise järel sõnadega, tagantjärele lilledega, kaardiga, kirjaga, šokolaadikarbiga. Samuti tänatakse külaskäigu järel (Soomes sõnadega: «Kiitos viimeisestä!»). Tänukiri või kaart tuleks kirjutada käsitsi, ent ka trükitekstiga kaardile lisatagu midagi omalt poolt. Ei tänata esitlemise järel. Tänatakse tantsu, kutse, matustel osalemise, mitmesuguse teenindamise eest. Muuseas ka kauplustes, kui müüjaga on otsesuhe; toidu eest, sõidukis koha loovutamise eest. Tänada on harva liig.
«Oska olla», 1991
Kuidas ülemusega viisakalt käituda?
Ülemuse ruumi ei sisene töötaja koputamiseta ega ka sigaretiga käes. Ilma pakkumiseta istet ei võeta, käsi ei hoita ebaviisakalt taskus. Kui ülemuse juurde tuleb keegi külaline, palub töötaja luba lahkuda ja hiljem tagasi tulla.
Ülemuse suhtes väljendame lugupidamist ka sellega, et teretame teda esimesena, laseme ta majja või ruumi sisenemisel ette, ootame, kuni ta meile käe ulatab vms.
F.Chorv?t, J. Orlik «Meie igapäevaviisakus» Tallinn «Valgus», 1990
