26. aprillil 1986 tabas maailma XX sajandi suurim tehnogeenne katastroof. Lenini-nimelise Tšernobõli Aatomielektrijaama 4. energiaplokk lendas õhku.
Tuul viis radioaktiivse saaste üle Põhja-Ukraina, Valgevene, Venemaa, Balti riikide ja Skandinaavia ka mujale Euroopasse. Kõrgendatud radiatsioonitaset mõõdeti peaaegu kõikjal põhjapoolkeral.
25. aprillil 1986 on plaanis 4. energiaploki ennetusremondieelne eksperiment. Tavaline protseduur, mille sarnaseid on jaamas korduvalt tehtud. Vahetult enne reaktori peatamist on kavas mõõta turbiini vibratsiooni ja katsetada turbiini tühikäigupööretel. Et Kievenergo operaator palub energiat toota tippaja lõppemiseni, lükkub eksperiment hilisõhtusse. Seniks jääb reaktor poolel võimsusel (700 MWh) tööle.
25. aprillil kell 23.10: Kievenergo operaatori loal hakatakse reaktori võimsust vähendama.
26. aprillil kell 0.35: katse läheb plaanipäraselt. Peainseneri asetäitja saab juhtruumi jõudes teate, et võimsus kukkus järsult, 30 MW võrra; hetkevõimsus on 50–70. Vahetusvanem soovitab tõsta võimsust 200 megavatini, peainseneri asetäitja nõustub.
0.43: eksperimendi tarvis blokeeritakse avariisüsteem.
1.03: vastavalt katse programmile käivitatud veepumbad 7 ja 8. Reaktori võimsus on 200 MW, kõik näitajad normis.
1.23:04 algab eksperimendi põhiosa – turbiini käitumine tühikäigupööretel. Puldiruumis on kõik rahulik. Vahetusülem viipab käega avariinupu poole, millega reaktorit peatatakse nii tava- kui ka hädaolukorras.
1.23:40 on fikseeritud avariinupu A3-5 vajutus, grafiitvarred (187 tükki) laskuvad reaktori aktiivsesse tsooni – reaktsioon peaks seiskuma.
1.23:43 teatab avariisignaal võimsuse liiga kiirest tõusust.
1.23:47 paneb esimene plahvatus kogu hoone rappuma. Paari sekundi pärast järgneb teine ja võimsam plahvatus. Avariisüsteemi grafiitvarred jäid seisma, jõudmata aktiivsesse tsooni isegi mitte pooleldi.
Pärast plahvatust
Elektrijaama meeskond tegutseb vastavalt avariiolukorra juhendile, millest, nagu hiljem selgub, neil siiski täit ettekujutust pole.
Tuumajaama käsutuses pole seadmeid, mis suudaksid mõõta kiirgust, mis siis inimesi tabas.
Veerandtunni pärast on kohal esimesed tuletõrjujad, kes asuvad reaktorit kustutama ilma vajaliku erivarustuseta. Põlevad grafiiditükid lükatakse jalgadega plahvatusest tekkinud auku tagasi. Saadud kiirgusdoosidega on ellujäämine välistatud.
Tuul kannab reaktori plahvatusest üles kerkinud radioaktiivset tolmu laiali. Ümberkaudsetel elanikel katastroofi kohta infot pole.
Väidetavalt teatab tuumajaama direktor 26. aprilli hommikul, et olukord on kontrolli all. Antakse käsk taastada energiaploki normaalne töö mai keskpaigaks, hiljemalt sügiseks 1986.
Rootsi tuumaelektrijaama ümbruses mõõdetakse kõrgendatud kiirgustase, arvutused viitavad avariile Kiievi kandis. Moskva eitab hommikul kõike, õhtul siiski kinnitab plahvatust Tšernobõli tuumajaamas.
Nelja kilomeetri kaugusel elab Pripjati linn 26. aprillil tavalist elu. Inimesed valmistuvad maipühadeks, lapsed mängivad õues, emad jalutavad lapsevankritega.
Otsus Pripjati linna evakueerimise kohta küpseb alles õhtuks. Infolekke vältimiseks suletakse linna sissesõidud juba varem. 27. aprillil on evakueerimisotsus kinnitatud. Lõuna paiku tehakse linn paari tunniga tühjaks. Inimestele on öeldud, et lahkuda tuleb paariks-kolmeks päevaks. Nad ei naase enam kunagi.
Sõjaväelased tõmbavad kaardile sirkliga ringe. Tekib 10- ja 30kilomeetrine tsoon.
30 kilomeetri tsoon, nagu hiljem selgub, on seotud võimaliku uue võimsa plahvatuse ohuga.
Versioonid, miks tuumareaktor Tšernobõlis plahvatas
1. Ametlik versioon: meeskonna vead reaktori käitamisel. Siiani räägitakse, et plahvatus on öise eksperimendi tagajärg. Seda versiooni toetasid reaktorit projekteerinud akadeemikud ja teadlased, kes kuulusid ka uurimiskomisjoni. Nende arvates on Tšernobõlis kasutuses olnud RBMK-1000 tüüpi reaktor sama ohutu kui samovar – pane või Punasele väljakule seisma.
2. Süüdimõistetute versioon: õnnetuse põhjustasid konstruktsioonivead. Selle tõestuseks on sama tüüpi reaktori avarii 1975. a. Leningradi tuumaelektrijaamas ning 1982. a. Tšernobõlis. RBMK reaktorid väljusid kontrolli alt, kui väikese võimsuse juures avariinupule vajutati, ehkki teoreetiliselt pidanuksid seiskuma. Reaktori loojad inseneride osutatud puudujääkidele ja ettepanekutele ei reageerinud. Seda versiooni toetab tõsiasi, et pärast 1986. aasta katastroofi tehti RBMK reaktoritele siiski vajalikud täiustused.
3. Maavärina versioon: katastroofiööl fikseerisid seismoloogid Tšernobõli rajoonis maavärina, mille epitsenter võis teoreetiliselt olla tuumareaktori all. Märksa tõenäolisemalt asus epitsenter aga siiski 10–15 km eemal. Reaktori rajatised pidid aga vastu pidama kuni kuuepallisele maavärinale.
4. Ameeriklase versioon: lugusid kuritahtlikest ameeriklastest, kes iga hinna eest ihkasid NSV Liitu õõnestada, oleme küllalt kuulnud. Et Tšernobõli katastroofi põhjustada, pidanuks neil olema meeskonnas õõnestaja, nad oleksid pidanud sundima Nõukogude teadlasi tegema vigu reaktori konstruktsiooni analüüsil või põhjustama seitsmepallise maavärina epitsentriga otse reaktori all.
