«Izvestija korrespondent kirjutas minust pika loo. Nimetas poolpimedaks fotograafiks, kes sotsialismi pahempidi pööras,» muigab Vello Sillam (79) – mees, kelle diapositiivfilme ilmutanud laborit Alfa Tallinnas Pärnu maanteel teadis 10 aastat tagasi igaüks.

Vello Sillam ostis esimese fotoaparaadi juba Tallinna Reaalkooli õpilasena, 1944. aastal. «Panin lehte kuulutuse: «Ostan hea fotoaparaadi» ja sain üle 20 pakkumise. Lõpuks ostsin ühe odava loksu. Müüja taipas, et ma fotograafiast midagi ei jaga ja äris ühe lõõtsaga odava loksu. Müüs mulle veel fotokemikaale ja muid värke. Saksa ajal olid toidu- ja tööstuskaubad normeeritud, aga vaat filme ja fotopaberit oli saada. Nii ma siis läksin koju ja hakkasin plõksima. Supitaldrikus ilmutasin pildid ära,» jutustab Sillam.

Pilt maksis paar muna

Ka ettevõtlikkusest pole mehel kunagi puudus olnud. «Sõitsin jalgrattaga mööda maad ringi, võikast fotoaparaadiga pakiraamil. Tegin inimestele dokumendipilte, paar muna maksis pilt,» räägib Sillam.

«Reaalkooli viimases klassis olin juba väljaõppinud fotograaf, aga kõik mu koolikaaslased läksid edasi õppima. Astusin siis minagi TPI majandusteaduskonda. Ja kooli kõrvalt tööle, Pärnu maan­tee 19 fotoateljeesse, käisin maakoolides pildistamas. Koolis aga saadi teada, et olen Saksa sõjaväes olnud ja 1950ndal mind eksmatrikuleeriti. Mina käisin küll koolis edasi, kursusekaaslased ei teadnudki, et mind on vahepeal eksmatitud, aga diplomini ma ei jõudnudki,» räägib Sillam.

1950. aastail töötas Sillam artellis Invaliid. «Sain sinna tänu nõrgale nägemisele. Hiljem artellid likvideeriti, asemele tulid teeninduskombinaadid. Ühe sellise, Ühenduse alla olid koondatud kõik fotoateljeed. Töötasingi siis Ühenduses 1972. aastani. Vahepeal olin Kreutzwaldi 4 asunud fotoateljee juhataja. Ehitasin sinna korraliku labori mitme pimikuga ja ilmutusliiniga.

Mul on eluaeg olnud eraettevõtja hing. Kreutzwaldi laboris tegin ise kõik ehitustööd ja ajasin taga defitsiitseid materjale. Vastuvõtvad ametnikud veel imestasid, et kuidas mul kõik juba valmis on – dokumentide järgi pidi labor valmima alles mitme kuu pärast,» meenutab vanahärra aega, mil ta ka värvifotoga tegelema hakkas.

«Mõiste lepingulistel alustel töö tõin mina Eestisse. Tollaste Nõukogude seaduste järgi oli see täiesti lubatud, aga keegi ei julgenud! Meil töötas küll terve labor lepingulistel alustel. Ka lepingulisel töötajal tuli plaan täita, kuid plaanis said ära näidata nii töötajate palgad kui ka materjalikulu. Ja me olime võimelised tegema mitmeid kordi rohkem tööd, kui plaanis ette nähtud,» jutustab Sillam.

1972. aastal sai Sillami uueks töökohaks teeninduskombinaat Harju. «Leidsin Pärnu maanteelt ühe igavesti haisva keldri (praegu asub seal baar Dream – toim.). Umbes sajaruutmeetrise. Oma kuludega remontisin selle ära. Kõik ehitustööd tegin ise, ainult elektri pani teeninduskombinaat Harju sisse. Labori nimeks panime Alfa. Seal hakkasingi ilmutama diapositiivfilme.

Küll vuhkisin seal alles tööd teha! Töötasime kolmekesi – mina, minu proua ja veel üks laborant, lisaks fotokooli praktikandid. Negatiivfilmi ilmutamine maksis ühe rubla, diapositiivfilmi ilmutamine 1.50,» meenutab Sillam ja vaatab oma Nõmme maja avaras elutoas rahulolevalt ringi: «Ja raha tuli! See majagi on ehitatud Alfas teenitud rahade eest.»

Igas peres karp diakatega

«Võin ennast küll pidada diapositiivide maaletoojaks,» naerab Vello Sillam. 70ndate lõpul muutusid Ida-Saksa päritolu OrwoChromi diapositiivfilmid Eestis äkitselt väga populaarseks. Peaaegu iga Eesti pere puhvetkapis peaks leiduma karp kunagistel puhkusereisidel tehtud slaididega.

«Võrreldes Vene päritolu värvifilmidega oli ORWO hoopis teine tase. Ilmutusprotsessis kasutatavast veest olenes väga palju. Esimene sats diapositiive läkski meil Alfas aia taha – pildid tõmbusid pruunikaks, ilmselt oli vesi liiga suure rauasisaldusega,» mäletab Sillam algusaegade probleeme.

ORWO filmid olid tol ajal defitsiit. Sillam meenutab siiani tänuga endiseid kursusekaaslasi, tänu kellele õnnestus tal filme ülekandega osta.

Aga kuna Moskvas olid ORWO diapositiivfilmid vabamüügil, käis Sillam neid sealt ise mikrobussiga ostmas. Sularaha eest muidugi.

«Järjekord oli meil alguses üks päev, hiljem, kui ilmutamistehnoloogiat täiustasime, sai tellija pildid kätte kahe tunniga. Asjamehed ei suutnud seda kuidagi uskuda – Moskvas näiteks oli diapositiivide ilmutamise järjekord üks kuu! Küll käidi meid kontrollimas, aga ühtegi viga ei leitud. Sest meil oli tehnoloogia niivõrd paigas. Ilmutite temperatuurid olid kümnendiku kraadi täpsusega välja timmitud.

Ja mingit praaki me endale ei lubanud. Minu proua õpib küll aeglaselt, aga mis kord õpitud, seda ta enam ei unusta. Filmi mahakerimises raami pealt oli ta nii kiire ja vilunud, et mitte keegi ei saanud talle vastu,» muigab Sillam.

«Pea võttis mul vanasti!»

«Siiski põhines meie edu – olime võimelised ilmutama kolossaalse hulga filme päevas – omanuputatud seadmetel. Vene päritolu ilmutusmasinad olid viletsad, lahused sõid masinate tihendid alalõpmata läbi. Üks fotograaf luges mingist ingliskeelsest ajakirjast, et mujal maailmas kasutatakse ilmutusmasinates magnetajamitega pumpasid. Tõingi Ameerikas venna juures külas käies meile ka sellise pumba. See oli tollal USAski supermoodne asi. Maksin veel hirmkallist tolli. Aga pump oli oma hinda väärt,» kinnitab Sillam.

Praegugi on Sillami kuur täis omatehtud ilmutuspaake ja omanuputatud automaatse vastuvõtumasina üle on vanahärra tänini uhke. «Varem pidi tellimuste vastuvõtja käsitsi täitma vastuvõtukviitungi – see võttis ju hirmsasti aega. Ja samanimeliste klientidega võis segadus tekkida. Meie süsteem põhines hoopis numbritel, klientide filmirullid seisid reas nagu munarestil ega läinud kunagi segi! Filmi võis ilmutusse anda 24 tundi ööpäevas – ukse sees oli ava, klient pani filmirulli vastavasse filmiümbrikusse ja libistas avasse, kust film kasti kukkus. Oli kastis juba sada rulli, andis masin automaatselt ette uue, tühja kasti,» ütleb Sillam ja naerab: «Jah, pea ikka võttis mul vanasti!»

Aga niisama kiirelt, kui diapositiivfilmid Eestis populaarseks said, läksid nad ka moest. «Muutus riigikord ja ORWO fotomaterjale me enam ei saanud. Kodaki jt. firmade diapositiivfilmid olid võrreldes ORWOga kohutavalt kallid. Vanus nõudis ka oma. Ostsin küll uue ilmutusmasina, kuid kui sa ise ei tee, siis pole ka kvaliteeti,» ütleb Sillam, kes 1997. aastal poe kinni pani.

Aga ometi ei jäänud Vello Sillam rahulikku pensionipõlve pidama. Asutas hoopis omanimelise Reaalkooli fondi. Ostis Aaspere mõisa ja restaureeris seda Haljala vallavalitsusega vägikaigast vedades neli aastat. Ning meenutab seniajani muigega ühe Izvestija korrespondendi antud iseloomustust: «Poolpime fotograaf, sulgudes täpsustus miinus viis koma viis dioptrit, kes pööras sotsialismi pahempidi. Mis pagana viis koma viis! Mul on prillid miinus seitse koma viis!»

Mida arvate legendaarsetest ORWO filmidest?

Heinrich Paalvelt, Tallinna Fotoklubi kauaaegne esimees | «Ega see ORWO filmide kvaliteet nii halb küll polnud, kui praegu tihtipeale kaevatakse. Fotokemikaalidel polnud ka kakskümmend aastat tagasi häda midagi. Kogu nõks peitus ilmutamisprotsessis. See töö nõudis filigraanset täpsust, ilmutusvedelike temperatuurid pidid kraadi pealt õiged olema, juba poole kraadiga eksides läksid pildid lörri. Ning muidugi mängis suurt rolli ka vee puhtus – ORWO filmide ilmutamiseks oli vaja destilleeritud vett. Kes aga kõiki neid nõkse täpselt järgis, sel on tõenäoliselt 1980. aastatest pärinevad ORWO diapositiivid või fotod sama kirkad püsinud kui pildi tegemise ajal. Mul endalgi on koduses fotoarhiivis hulgaliselt ORWO filmile tehtud pilte. Pealegi saab tänapäeval ju mahapildistamisega tuhmuva hakkavaid värve korrigeerida.

Aga üldiselt pole 1980ndatel tehtud värvipiltide kvaliteet muidugi sama, mis pildistamise hetkel – tollal tehtud värvifotod tuhmuvad aja jooksul. Aga mina küll pole sajaprotsendiliselt kindel, et kaasaegse tehnoloogiaga praegu tehtud värvipildid kahe aastakümne pärast samamoodi ära ei tuhmu.»

Rein Rämmi, ASi Digifoto juhataja | «Mina alustasin Filmariga 1991. aastal, siis oli ORWO meie turult juba kadumas. Võrreldes kaasaegsete fototarvetega oli ORWO ikka odav ja vilets. Nimelt ei suudetud kuidagi peatada pleegitusprotsessi. Seepärast näevadki kõik isegi 10 aastat tagasi ORWO filmiga ja ORWO fotopaberile tehtud pildid nii luitunud välja, kusjuures esimesena pleekis ära just roheline värv. Kui OrwoChrom pidas ultraviolettkiirgusele veel kuidagi vastu, siis OrwoColori filme ei saa tänapäevastega võrreldagi, need luitusid ühe aastaga.»

Rein Roosalu, ASi Maksifoto juhataja | «Kindlasti on paljudes kodudes ja firmades omaaegseid ORWO diapositiive ja esimesi värvipilte, mille algne kirgas värvigamma on asendunud pruunikate toonidega. Seda pildimaterjali on aga võimalik digitaliseerida.

Muidu läheb veel paar aastakümmet ja kõik see väärtuslik materjal on tulevastele põlvedele kadunud. Tänapäevased fotod ja trükised on küll tunduvalt parema, kuni saja-aastase säilivusega, kuid digitaalselt talletatuna säilivad needki muutumatutena tunduvalt kauem.» SLÕL

Mis oli ORWO?

ORWO oli kunagise Saksa Demokraatliku Vabariigi üks tuntumaid kaubamärke. Asutatud juba 1909. aastal, kandis vabrik kuni Teise maailmasõja lõpuni küll hoopis nime Agfa. Teise maailmasõja järgselt aga nimetati vabrik ümber VEB Filmfabrik AGFA Wolfeniks, 1964. aastal aga omakorda VEB FilmFabrik Original Wolfeniks, viimasest tulenes ka kaubamärk ORWO (Original Wolfen). 1980. aastate lõpuks oli Original Wolfenist saanud maailma suuruselt teine fototarvete tootja, tehases töötas 15 000 inimest. Aastatel 1994–1996 elas ORWO tehas üle pika erastamisprotsessi ning lagunes kümneks väikeseks erafirmaks.

Allikas: www.zmk–wolfen.de

Kolmandalgi katsel jäi korralik perepilt saamata

Sugulane läks kord õndsal nõukogude ajal Viljandis fotoateljeesse perepilti tegema. Tahtsid tingimata värvifotosid. Kui fotod kätte saadi, oli pahandust palju – perekonnapeal oli nägu täiesti punaseks jäänud. Läksid siis uuesti. Kui nüüd fotod kätte saadi, jäi pereema värvide kvaliteediga küll rahule, kuid pereisa hakkas nurisema – fotograaf oli teda pildistanud väga halva nurga alt, nii et mehe silmad paistsid ebaloomulikult punnis. Torisedes läks perekond kolmandat korda fotograafi juurde. Kui jälle fotod kätte saadi, kiruti vene värvifotode kvaliteet maapõhja – seekord oli pereisa nägu täiesti roheline. Neljandat korda keeldus perekonnapea fotograafi juurde minemast.

SL Õhtulehe fototoimetuse juhataja Tõnu Talivee

Raam, mis tõi jõukuse

«Norm oli, et raamil ilmutatakse üks film korraga. Kuid mina nuputasin raami, millega sai ilmutada 12 filmi üheaegselt ja mingit praaki ei tekkinud. Torkasin filmid kõksti! tihvtidest läbi ja nii seisid nad terve ilmutamise aja kindlalt paigas. See raam tegi meie töö kordades kiiremaks. Ja tulusamaks – laulupidude ajal teenisime kuni 2000 rubla päevas! Oleks ma teisel ajal sündinud, kuuluks praegu pool Nõmmet mulle,» muigab Vello Sillam .

Jaga artiklit

Pildista loomaaias ja võida väga vinge fotokas!

Tallinna loomaaed, Fotoluks ja Õhtuleht kutsuvad 1. -31. augustini osalema loomaaia 75. sünnipäeva puhul korraldataval fotovõistlusel ZoFo 2014! Peaauhinna Sigma DP2 Merrill paneb välja Fotolux AS, lisaks auhinnad Tallinna loomaaia ja Õhtulehe poolt.

Lae pildid
Auhind

8 kommentaari

M
Mari  /   01:34, 5. aug 2005
Vale jutt!Enne oli Alfa ja alles hiljem avati Kultase labor!Ja kindlasti olid kummaski laboris omad systeemid.Tollel ajal peaaegu et puudus selline asi nagu kogemuste jagamine ja igayks tegi nii nagu pea vottis.Aga kindlalt voin ytelda,et ilmutatud filmide arvu ja selleks kulunud aega silmaspidades oli Alfa kindlalt teistest ees.Ja vaga hea,et tol ajal selline koht oli!Praeguse tehnika juures loomulikult ei vaata enam slaidide poolegi,aga ...tanu korralikult kinnistes karpides hoitud slaididele on mul nyyd lastest (20 aastat hiljem) tanapaevase tehnikaga tehtud ylihead pildid!
S
Siiri  /   12:06, 12. sept 2005
Täpsustuseks:
ORWO slaide võin ainult kiita - siiani on need säilinud ilusate ja värvilistena (mida ei saa aga öelda ühegi nõukogudeaegse värvifoto kohta)

Päevatoimetaja

Katrin Rohtla
Telefon 614 4051
Katrin.Rohtla@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis