NOORIM ROMAANIVÕISTLUSE VÕITJA: Et inimkond omadega päris võssa ei põrutaks, tuleb tänavuse romaanivõistluse võitja Sass Henno arvates alustada lapsest. (Mihkel-Markus Mikk)

Ei kisendagi noorte muredest kurtidele kõrvadele, rõõmustab 22aastane Sass Henno, kui tänavuse romaanivõistluse oma raamatuga «Mina olin siin» ära võitis. Sass taob rauda, et ühiskond noorteprobleeme kinni ei mätsiks. «Vanemad ei anna aru, kui suured volitused on antud neile oma lapse elu p..sekeeramiseks.»

Sass on missioonimaniakk. Hull poiss. Võiks ju näiteks oma äri püsti ajada ja pappi kokku kraapida, aga tema tõmbab ühiskonna kitsaskohad noorsoo pilgu läbi rambivalgusse. Et noored ei pea lontis kõrvadega kuulama, kui vanainimesed oma raskest karjapõlvest pajatavad ja etteheitvalt hüüatavad: mis teil viga, noored?! Teie ei tea, mis raskused ja mure tähendavad. Mina sündisin sõjaajal! Olge teie parem kuss!

Vaat ei ole.

Lugesin su raamatu läbi. Süütunne tuli peale oma suhteliselt normaalse elu pärast.

Ma ei kirjuta sellepärast, et süütunnet tekitada, ma kirjutan, et tähelepanu juhtida. Sa võid öelda, et narkootikumid on halvad, ja sa võid näidata, et narkootikumid on halvad. Kumb on mõjusam?

Üks lugeja minaolinsiin.ee lehel kirjutas, et selline kõhedusetunne tuli sisse, nagu ühegi teise raamatu puhul pole olnud. Mis ma oskan öelda – sorry, ma ei taha sulle kõhedustunnet tekitada. Aga mul oli ka mingite kohtade kirjutamise ajal seesama kõheduse tunne.

Mul üks keskeas kolleeg ütles, et meie põlvkond nähtavasti ainult narkotsi panebki. Et nagunii käin lõuna ajal kuskil endale süstalt veeni torkamas. Eks te, noored, ühed hukkaläinud olete kõik… Sass kirjutas ju ka.

Ma arvan, et mitte keegi, kes seda lugenud on või loeb, ei ütle, et see on absurd. Mulle on üks inimene ühe lapsepõlvemälestustest pajatava episoodi kohta öelnud, et 12aastased poisid nii ei käitu. (Poistekamp teeb plaani, kuidas tädilt rahakott sisse vehkida.) Siis ma ütlesin: ahah, sina arvad nii.

Raamat ei üldista, see loob mingisuguse portree mingisugusest riskigrupist. See ei tähenda, et mul ei oleks meie põlvkonnasse usku. Et ma praegu räägin seda, et me varem või hiljem lihtsalt sureme. Kuigi ma olen sellest ka kirjutanud, et täiesti reaalne on võimalus, et tekib demograafiline katastroof ja hakkavad sündima HIV-beebid. Et lähebki pe..e kõik lõpuks.

Loomulikult on noorte eraldatuse teema päevakorral. Noor, kes keska lõpetab ja ülikooli ei lähe – tema jaoks venib järjest pikemaks see aeg, mil ta pärast lõpetamist tööle rakendub.

Ma tahan alati näidata seda mündi teist külge. See peaks panema mõtlema, et kõik on hästi. On inimesi, kes meievanuselt lähevad viienda ajukasvajaga operatsioonile.

Tõin selle näite, sest sain hiljuti saate tegemise ajal tuttavaks meieealise tüdrukuga. Kaamerate ees küsisime, millest ta unistab. Siis ta ütles, et ta kõige suurem unistus on, et kõik inimesed teaksid, kui hea on lahtise suuga haigutada. Siis nad oskaksid hinnata enda igat päeva. Ta ütles, et mäletab seda tunnet, kui ta veel sai haigutada. Pärast seda, kui üks peapool enam ei tööta, enam ei saa. Samas see haigutamise soov jääb sisse, et sa tahad venitada veresooni, et ajju pääseks rohkem hapnikku, kui ennast unisena tunned.

Aga kui tema tahab haigutada, ta lihtsalt ei saa. Siis ma mõtlesin, et selline väike asi kirjeldab tegelikult seda, kui vedanud on kõigil, kelle tervis on korras.

Selle taustal tundub see vingumine, et ilm on halb, mul on vähe pappi, mul ei ole kodu, hästi rumal. Selles valguses hakkab tunduma, et tegelikult pole midagi viga. Lihtsalt peame juhtima tähelepanu sellele, et palju on meist nõrgemaid. Mitte kõigil ei lähe hästi.

Mis sul harja punaseks ajab?

Ei taheta näha olulisi asju. Kas või sotsiaalhoolekande küsimus, et meil süstivate narkomaanide hulk kasvab tõusva paraboolina. Puudus on professionaalsetest sotsiaaltöötajatest ja piirkondliku hoolekande tugisüsteemist. Saadetakse mingisse kohta mingi tüüp, aga tal ei ole organisatsiooni taga või see on väga nõrk. Sotsiaaltöötaja on nagu arst. USAs teevad seda tööd doktorikraadiga inimesed. Sa ei saa lihtsalt olla hea tädi, kes kuivi sokke viib. See peaks olema nagu punane rist, kes tegeleks muu hulgas ka ennetustööga. Ma ise tajun, et «Mina olin siin» tegeleb mingil määral ennetustööga. Jumala kindlalt mingisugust erilist isu metaamfetamiini järele ei teki, kui sa kujutad ette, kuidas hommikuti lihtsalt sured… Kõrvad valutavad. Hing jääb tühjaks pärast.

Kas «Mina olin siin» peaks koolides kohustusliku kirjanduse hulka võtma?

Triloogia kindlasti, 15. novembriks on kõik kolm osa valmis. Esimene osa näitab, kui hulluks võivad asjad minna, aga see lugu on ikkagi tervik. Vaieldamatult see on mingisugune ajastu märk ja osa eesti noorsoo kirjandusest, mis räägib vastikult tõsistest asjadest. Teeb seda küll naljaga pooleks ja jõmmis kõnepruugis. Äkki keegi hakkab kunagi kirjutama oma põlvkonna noortest, teeb seda veel tundlikuma puudutusega.

Mil määral saab õpetaja õpilaste elu kihva keerata?

Ma sain õpetajatega eranditult hästi läbi, isegi siis, kui ma ei tegelnud kirjutamisega. Neil on tegelikult hea meel, et ma kirjutamise tee valisin.

Samas oli mul algkoolis pensionieelikust klassijuhataja, kes sõimas lapsi kommunistideks. Mul olid mingid kontrolltööd kahed, vist kolmandas klassis. Ma ei olnud neid kodus näidanud. Siis tuli õpetaja koju. Mu emal oli mees, kes tegeles telekate parandamisega. Igal juhul meil olid mingid telekad esikus. Pärast klassi ees rääkis – endal kodus mitu telekat, aga laps ei õpi! Selline stagnandi kibedus oli sees.

Niisugustest tuleks lapsed eemale hoida. Kõik, kes vastutavad mingite elude eest, peavad olema nagu arstid.

See on selline töö, mida ei saa teha raha pärast. Neil on tegelikult tohutu võim laste üle ja nende kujunemisele.

Minu arvates on lausa kohustuslik, et vastutustundlik klassijuhataja teab, kui tema teise klassi tuleval lapsel on kodus pereprobleem.

Ta saab aru, kui lapsel on käe peal sinikad. Et õpetaja julgeks sellest rääkida lapsega. Oluline, et perekonnaõpetuse tundides räägitakse, et lapsed ei ole süüdi sellepärast, et vanemad on näiteks alkohoolikud.

Ma mäletan, et me perekonnaõpetuse tundides tegime debiilseid rollimänge. Õppisime pähe, millised on perekonnamudelid, et vahepeal on näiteks vallasemad, vahepeal aga paarisabielu. Oluline, et tuleks rääkida neist kõrvalekalletest ka, mida lapsed kardavad. Või mille pärast nad piinlikkust tunnevad. Näiteks alkohoolikutest vanemad.

Või et vanemad on vaesed. Olen kuulnud, et lasteaias narritakse sellepärast, et keegi on vaene. Vana klassivend ütles, et tema väike õde läks ühest lasteaiast sellepärast ära, et teised narrisid, et ta on vaene. Tekkis kambavaim teiste laste hulgas – tema on see, keda me narrime.

Ta on vaikne, siis hakati narrima vaesuse pärast. Laps ei ole ju veel see inimene, kes mõtleb, et vaesus on suhteline. Kõigest sellest peaks hakkama rääkima, et jõuda ahistatuteni.

Samamoodi võiks vaadata prostituute ohvritena ja muuta karistatavaks tarbimine. Täiesti julma järjepidevusega teha reide. Me suudame reididega lennata peale mingisugustele pornourgastele, kus võtta vahele need noored pereisad, kellel kodus sama vanad tütred on.

Tähtis on jõuda põhjuseni, algrakukeseni, peretemaatikas – lapseni. Kodu turvalisuseni, et välistada väärarengud.

Olen seda meelt, et ühiskond suudab õnnelik olla iga süsteemiga. Pole nii tähtis, kas vasakpoolne koalitsioon või kapitalismi kantsi üles ehitatud eduriik. Tähtis on see, et inimene algtasandil saaks kasvada terves keskkonnas.

Poliitikasse ei taha minna?

Ei taha, sest poliitika on rõve. Mitte et ma solvaks jälle tahtlikult erakondade noortekogusid, aga praktikas koonduvad sinna tüübid, kes tahavad olla vanemate poliitikutega koos, et kunagi saada assistentideks, edasi ise valimisnimekirja.

Ma tunnen, et ma olen mõjuvam kirjanikuna.

Kas liiga vara ei tule sulle kõik kätte?

Selles mõttes pole midagi kätte tulnud. See on üks etapp. Enne seda võitu teadsin, et tahan kirjutada. See tõi lihtsalt natuke juurde enesekindlust, et ma teen õiget asja. Ma ei karda enam rääkida ja mõelda nendel teemadel.

Mis on elu mõte? Oled välja mõelnud?

Absoluutselt. Nõrgemaid aidata. Seda peaks lastele õpetama. Kui nelja-aastane poiss ütleb, et venelased on lollid, siis see peegeldab seda, mida kodus on räägitud.

Tõenäoliselt on venelane sulle liiva silma visanud ja kodus oled kaevanud, ema on siis sulle seda öelnud. Sellelt pinnalt hakkavad kasvama arusaamad, mis võimenduvad gängisõdadeni, kus 20liikmelised grupid kaklevad.

Maailma kooshoidmise viis on ennast harida. Et kogu aeg kahelda absoluutides. Igasugune fanatism on jõhker.

Arvan, et enda võimalikult laia silmaringi tekitamine on see, mis viib kuskile õnneni välja. Et sa suudad olla õnnelik, kui jääd pärast insulti ratastooli. Sul on enesekindlus, et oled ikkagi sama inimene, kuigi sa ei saa enam liikuda. Valed väärtushinnangud on tegelikult paljude probleem. Vahel minul ka.

Käisin eliitkoolis tegemas reportaaži esimese klassi sisseastumiskatsetest. Õpivad veel ukse taga. Kui laps midagi valesti ütleb, hakkavad vanemad ta kallal võtma mis kole!

Need on need edukultuse juured. Väiksest peale saad sakutada. Pidevalt rõhutatakse valesid asju. Minu arust on hoopis olulisem see, et laps ei saa sakutada, mitte see, et ta saab kuskile kooli sisse.

Seda on hästi kerge rääkida, sest ma ei ole ühtegi last seitsmeaastaseks kasvatanud. Räägi minuga mingi kümne aasta pärast, siis vaatame, kus koolis mu lapsed käivad.

Mõtled laste peale?

Ikka vahel mõtlen.

Kas ei ole hirmu, et lapsi on raske üles kasvatada, et peab ennast ohverdama? Et parem on olla egoist?

Kasvatamise raskust ma ei põe. Ma põen seda, et niikaua kui mus endas on sellist tumedat maad, mida ma veel ei tunne… Olen seda meelt, et iga lapsevanem peab olema ise nii täiskasvanu, et ta ei hakka oma lapsepõlve vajakajäämisi tagasi tegema või kopeerima oma laste peal. Vägivaldsed vanemad on need, keda on väiksena pekstud.

Ma tahaks, et ma olen endas kindel, et suudan järeltulevat elu hoida.

Vanemad ei anna aru, kui suured volitused on antud neile oma lapse elu pe..ekeeramiseks. Esimesed kolm aastat piisab sellest, et ema võtab lapsehoidja ja lapsel ei ole seda emotsionaalset kaitstuse tunnet.

Ma olen kaameraga juures käinud ja näinud, kuidas titad hingavad ema kõhu peal. Rahulikumalt kui arsti käes.

Romaani «Mina olin siin» tuleb kokku kolm osa

Romaanivõistluse kinni pannud «Mina olin siin» läheb raamatupoodides nagu soe sai, müügiedetabelis vupsas otsemaid esimeseks. 22aastane autor Sass Henno ei lase aga sõrmedel puhata. 15. novembriks peab valmis olema juba ka noorsooprobleemidest jutustava triloogia teine ja kolmas osa. Kui ta suvel Pärnusse läheb, hakkab valmivasse raamatusse mõnuga dialooge vorpima. «See annab võimaluse nii huvitavaid situatsioone läbi elada. Vahepeal tuleb endal ka kananahk.»

Kuigi autoriveebe on palju, on Sassil Eesti esimene raamatulehekülg, mida saab külastada aadressil www.minaolinsiin.ee.

Kogu aeg päritakse Sassilt, mis on hea ja halva kirjaniku vahe. «See on konkreetselt defineeritav selle tunde läbi. Hea kirjanik suudab puudutada lugejat tekstiga. Et tunned füüsilist kontakti selle raamatuga. Kas või see, et vahepeal tekib sõnulseletamatu ängistus, või hoopis on nii armas, et endal ka pisar silmas. Halb kirjanik seda ei suuda, halb kirjanik jutustab.»

Jaga artiklit

12 kommentaari

N
naiss  /   17:58, 21. juuni 2005
Respekt. Eesma"rk n6rgemaid aidata? K6lab ha"sti :)
L
Lombitagune  /   16:04, 21. juuni 2005
Sel poisil on säde sees. Tore, et ta ei ole selline paadunud küünik nagu seda on Kender. Eesti vajab noori vihaseid mehi kel on üllad eesmärgid. Sass, ära kunagi paadu ega löö käega! Edu.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis