Alates eelmise aasta novembrist peab ühest Euroopa Liidu riigist teise reisival lemmikloomal olema ELi embleemiga pass ja identifitseerimist hõlbustav mikrokiip või tätoveering.
Pass on sinine, eurotähed kaanel. Sellesse võib panna ka lemmiku pildi, ent see ei ole nõutav. Passi pannakse kirja kõik loomale tehtud vaktsineerimised ja ussirohukuurid, mikrokiibi või tätoveeringu number jms.
Eesti Loomaarstide Ühingu juhataja Paul Mõtsküla sõnul on ELi pass umbes 5000 Eesti loomal. Passi saab oma loomaarsti käest. «Kehtib nõue: loom peab olema korrektselt märgistatud kas selgelt loetava tätoveeringu või mikrokiibiga.» Kahjuks on mõni maakoht nõuet eiranud ja andnud passi välja märgistust kontrollimata. See võib omanikule hiljem piiri ületades probleeme põhjustada.
Pass kui dokument maksab umbes 25 krooni. Kui looma soovitakse ka kiibistada ja vaktsineerida (see on passi saamise eeltingimus), siis lõpphind võib eri arstide juures varieeruda – siin mängivad oma osa teenuse ja andmete ülekandmise hinnad. «Mikrokiip maksab u. 150 krooni, selle paigaldamine olulist summat ei lisa,» ütleb Mõtsküla. Enamasti soovitatakse peale mikrokiibi loom ka lemmikloomaregistrisse kanda, mis on samuti tasuline.
Nii hobusele kui ka koerale paigaldatav kiip maksab ühepalju. «Kui panna koerale kiip ja kanda ta registrisse, siis teenus koos loomaarsti tööga peaks maksma 500 krooni ringis. Loomulikult saab täpsemalt isiklikult loomaarstilt küsida,» annab Mõtsküla nõu.
«Koerakasvatajatel on nõue, et enne pesakonna äraandmist peab loomad märgistama,» tuletab Mõtsküla heausksetele koeraostjatele meelde. «Pahatihti üritavad kasvatajad seda kohustust raha kokkuhoiu mõttes vältida.»
ELi passid on Eestis alles värsked dokumendid, aga päris esimest lemmikut, kellest passiomanik sai, Mõtsküla nimetada ei oska: «Esimest passiomanikust looma ei teata. Mina olen see õnnelik inimene, kes oleks saanud oma koerale selle uhke passi, aga paraku on mul numbrist täiesti ükskõik! Eesti Loomaarstide Ühingust lähevad passid firmadesse, kes saadavad dokumendid loomaarstidele. Seepärast on tagantjärele raske öelda, kes ja kus päris esimese passi sai. Mõtlesime naljatamisi, et esimese passi väljaandmisest võiks teha meediasündmuse ja anda see Juhan Partsi Miisule, aga paraku sattus passide jagamine kiirele ajale.»
Loomade tätoveerimine on Mõtsküla sõnul oma aja ära elanud: «Alates 2008. aastast loetakse Euroopas ainsaks identifitseerimisvahendiks mikrokiipi. Tätoveeringul on palju puudusi. Esiteks pole see unikaalne, vähesele nahapinnale tuleb mahutada viis märgist või numbrit, seetõttu need korduvad paratamatult. Mikrokiibiga seda ohtu pole, maailmas ei ole kaht ühe numbriga kiipi. Teiseks – on tehtud statistikat, et umbes kolmandik tätoveeringuist muutuvad ühe aasta jooksul loetamatuks – loom kasvab, värv kulub jne. Kolmandaks on tätoveerimine üsna piinarikas – sõbralik oleks seda narkoosi all teha, aga see võib muuta tätoveerimise isegi kallimaks kui mikrokiibi paigalduse. Seetõttu enamik loomaarste enam ei tätoveeri. Aeg läheb edasi, mikrokiibi panek on valutum, ohutum ja kindlam. Praegu on Eesti loomakliinikutes ja varjupaikades üle 60 kiibilugeja. Kuna Euroopa nõudel tulevad kiibid niikuinii, siis polegi enam mõtet tätoveeringut teha.»
Elus võib kõike juhtuda, et lemmikut alati üles leida, on kiibist palju kasu. Ringi reisides tuleb aga loomale ka asjalik ELi dokument muretseda. (Vt ka www.lemmikloomaregister.ee)
Pass ja mikrokiip pole loomaaias uudis
Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal ütleb, et iga loomaaialoom oli väga personaalselt identifitseeritav juba enne Euroopa Liitu: «Terve hulk haruldasi loomi, kes kirjas Washingtoni konventsioonis, ei saagi ilma mikrokiibita üle piiri käia! Loomaaianduses on see süsteem juba ammu käigus.»
Loomaaialoomad lemmikloomade alla ei käi, sest nende üle peetakse arvestust üleilmselt: «Nende dokumendid pole küll otse passi kujul vormistatud, lihtsalt identifitseerimismarkerid on igal pool kirjas, kaasa arvatud ülemaailmne register, kus on andmed kõikide loomaaedade loomade kohta. See on omaette sõltumatu süsteem.»
Mikrokiibid on loomaaedades kasutusel juba vähemalt kümmekond aastat. «Tänu sellele on loom täiesti identifitseeritav, sest aparaat loeb välja numberkoodi, mida ei saa ära vahetada. Paberpassi võib ju ka teise taskusse panna, aga kiip on kindel.»
Loomaaedade asukate üle peetakse nii ranget arvestust seepärast, et illegaalne loomakaubandus on suur ja karm äri: «Maailma loomakaubandus jääb tähtsuselt relva- ja narkoäri vahele. Salakütid ja muud diilerid üritavad loomi ka loomaaedadest ja looduskaitsealadelt varastada ja mujale müüa.»
Ehkki tavalisele Zoos käijale võib jääda mulje, et elukad elavad rahulikult oma kodupuurides, kinnitab Mati Kaal, et loomaaia elanikud on suured rändurid. «Meie loomad liiguvad pidevalt: vahel sõidavad teise loomaaeda elama, vahel käivad pulmareisidel. Osa muu ilma loomi on meil kostil, osa meie omi mujal.» Nii see liigirikkus ja iseloomude iseärasus püsib.
