Vastu hooaja algust pürstib Rahvusooperi Estonia vastne loominguline juht Arvo Volmer mööda maja ringi nõutu naeratuse ja portfelliga. Olla pole kusagil. Majas on remont. Igas mõttes. Uue luuana pole Volmer tohutut hulka töötajaskonnast minema pühkinud, nagu peljati, küll aga on praeguseks pühkmekasti maandunud eestlaste armastatuim teatri˛anr – muusikal.
«Muidugi ei vähendanud ma inimkoosseisu, kui Estoniasse loominguliseks juhiks tulin,» teeb Volmer tõsist juhinägu. «See teater on umbes 200 inimese võrra kokku kuivanud alates sellest, kui mina siia esimest korda 1985. aastal ilmusin. Praegu töötab siis umbes 400 inimest. Enam ei õnnestu kuskilt vähendada. Pigem on inimesi juurde vaja.»Praegu paistab talle, et inimesi napib. Ja ta ootab, et rahvus-ooper hakkaks tööle normaalses rütmis, et siis selginenud pildile otsa vaadata: kas töötajaid ikka igal rindel jätkub. Ja võib-olla on kuskil keegi ka üle, mine tea, kuid kerge dirigendirandmega ta vähendama ei kipu. «Koondamine on kallis lõbu ja töötajaskonnale väga halb signaal, mis tekitab pingeid,» sõnab ta ja lonksab kohvi.
Remont ja pinged: king on kitsam
Et loominguline juht portfelliga samal moel kui kass poegadega mööda maja ringi tuustib, on remondimärk. «Kotti ei saa kuskile maha panna, käin sellega ühest maja otsast teise. Ajutine nähtus,» muigab Volmer. «Ühtegi kabinetti pole hetkel vaba ja see mis mulle on ette nähtud, on remondis.» Mõistagi tekitab remondiolukorras töötamine inimestes pingeid ehk, nagu Volmer väljendub: king on kitsam. «Täna olen oma osa juba ära karjunud ja pärast andeks palunud ka.» Selle peale välgub prilliklaas väga juhilikult. Teisalt leiab ta, et ehitus, mis ühelt poolt lauljate kopse tolmutab ja muidki ebamugavusi teele veeretab, on õnneasi. Megaooperi «Aida» tõttu. «Estonia teater on väike, selline kammerteater – saalis 700 kohta, lava siinsamas,» räägib ta. «Isikudraamad mõjuvad siin hästi. Ajaloolised massidraamad, mis peavad olema panoraamsed... siin vaatad kui lukuaugust, mis laval toimub. «Aidas» on panoraami vaja! Kohe nii!» Loomejuht ajab käed laiali. «Elevante ei pea tingimata lavale tooma, aga et oleks kohe nii suur, et etendus hõlmab vaatajat! Lugu ise on ju pompoosne.»
Töökojad töötavad hommikust õhtuni
Ooperielu jätkub mõistagi ka pärast tennisehalli megaooperi viimaseid etenduskordi, mille pärast kogu estoonlaste kogukond on end praegu Rocca al Mare halli sisse seadnud. Uues joones, mõistagi. «Estonia suudab tuua kolm uut ooperit lavale ja peaks suutma kolm balletti ka lavale tuua,» pajatab Volmer. «Kuus uuslavastust aastas tähendab seda, et töökojad töötavad hommikust õhtuni, valmistades neid asjakesi ette, ja peame ju mängima ka.»
Nimetusi, mis praegu rahvus-ooperi mängukavas, on mõistagi rohkem ning suisa puhtaks uus luud platsi ei pühi. «Ma ei ole revolutsionäär,» muigab Volmer. «Aga kõik etendused, mis hetkel teatris on, mulle jäägitult ei meeldi. Mõni on tugev visuaalselt, mõni laululiselt – mulle meeldiks, kui nad oleksid ühtlasemad. Ja mitte väga staatilised.»
Teised võivad rahulikult muusikali teha
Kuuldused selle kohta, et nüüdsest on rahvusooper kergematest ˛anritest a la operett ja muusikal prii, ei vasta Volmeri sõnul kaugeltki tõele. «Arvan, et me ei välista kergemaid ˛anreid,» särab Volmer. «Kuulan maad ja otsin pingeliselt kergemat ja dünaamilisemat tükki, mis kasutaks ära praegu kergemas muusikas olevaid positiivseid impulsse, aga ma ei leia sellist. Kui leiaks, võtaks kohe kavasse.»
Kui operetist kõnelda, siis klassikaline viini operett on Volmeri meelest teatud publikule kindel erilaadse elamuse pakkuja, ent siinkohal viitab loomejuht väikesele konksule: «Oleme viimase kümne aasta jooksul kõik «Viini vered» ja muud asjad ära mänginud, natuke vara on uuesti peale hakata. Kui viini klassikast edasi Kalmani ja Lehari operettide juurde liikuda, siis seal tuleb muusikalises kvaliteedis ja etenduses tervikuna midagi sellist, mis ei peaks olema rahvusooperi repertuaaris.»
Mida siis Volmer üsna kindlalt oma teatri laval näha ei taha? «Võin üsna rahulikult öelda, jah, Eesti teatrid, muusikali vallas ei hakka me teiega konkureerima. Kindlasti peab muusikale rahvale pakkuma, kuid seda ei pea tegema rahvusooper.» Annab ka selgituse: massiefektid pole väikese Estonia lava puhul just tugevamaid külgi, neid saab teha siiski linnahalli suurlaval. Lisaks veel: rahvusooperi muusikaline potentsiaal annaks ses konkurentsis tugeva eelise, aga moodsate muusikalide juhtivates rollides ei saa professionaalseid ooperisoliste kasutada – koolitus on teine. «Siis peaks palkama inimesi juurde, kuid see ei tundu praegu mõttekas,» räägib Volmer. «Võtame mõneaastase väikese mõtlemisaja ja vaatame, kuidas meie teater areneb. Ning kuidas publik reageerib.»
Igatahes – rahvusooper Estonia endale rahvaooperis Vanemuine, mis just balletile ja muusikalidele panustab, konkurenti ei näe. «Esiteks, Vanemuine on Tallinnast kaugel ja üks teenindab Lõuna-Eesti kubermangu ja teine Põhja-Eestit... jajah, ka soomlasi. Kuid ka selles ei näe ma midagi halba.»
Pool elu Soomes, nüüd jääb paiksemaks
Kõiki seniseid ja ülitihedaid välismaa-töösuhteid on Volmer asunud endalt heitma. «Vähendan kõiki kiiremas korras,» pajatab ta. «Kevadel panen punkti koostööle Oulu linnaorkestriga. Mõnes mõttes on sellest kahju – saan 42 aastat vanaks ja olen seal 11 aastat töötanud.» Kandev paus. «Kuni 22. eluaastani õppisin Tallinna Konservatooriumis, siis jõlkusin Peterburi vahet. Kui arvestada, et 20aastaselt saab inimene täiskasvanuks, siis pool sellest olen Soomes veetnud.»
Ka paar aastat seotust Eesti Muusikaakadeemiaga on maha jäetud, sest hilisemaid süümepiinu ülejala tehtud õppejõutöö pärast Volmer tunda ei taha. Ja töösidet pole tal nüüd enam ka Austraalia Adelaide’i sümfooniaorkestriga, mida muusikajuhtis.
Nüüdsest küll paiksem, on Volmer ohtralt eri riikide esindus-orkestreid – Skandinaaviamaade omadest Venemaa, Hollandi ja Prantsusmaani välja – juhatanud ning sestap ka mööda ilma kõvasti ringi rännanud. Kadestamisväärne? Dirigent ise muigab: «Aga Euroopa hotellid on ikka ühesugused – vesi läheb ikka vetsupotis alla vasakult paremale. Austraalias on vastupidi – vesi läheb alla paremalt vasakule. Eks see ole harjumatu küll! Kuid väga palju aega ringi vahtimiseks polegi jäänud.» Nii võttis ta Austraalia pakkumise vastu pigem emotsionaalsest õhinast kui kainest kaalutlusest: vaataks, kuidas ka see kõrb välja näeb ja milline on Uus-Meremaa. «Ei saanudki sinna,» naerab Volmer laginal. Nüüd on ta igatahes kindel, et kui pensionile jääb, siis teeb turismireisi neisse paikadesse, kus juhatamas on käinud. Sellest saab üks väga pikk reis.
