Vanalinnastuudio, Ita Ever, haige süda, poolteist kuud koomas – need on mõisted, mis kuuluvad vanameister Eino Baskini ellu sama kindlalt kui satiir ja anekdoot. Täna 75aastaseks saav Eino Baskin räägib asjadest, milleta tema elu ei oleks see, mis ta on.
Eino Baskin on kogu elu olnud karsklane. Ta on tegelnud maadlusega ja elanud viis aastat ühiskorteris, kus tema kasutada oli naela otsas rippuv prill-laud nr. 32. Oma hundikoera Monikaga räägib Baskin vene keeles. Kolmanda abikaasa, venelanna Veeraga räägib ta kordamööda eesti ja vene keeles. Baskin on teinud 74 lavastust ning üle 4500 korra ise laval esinenud. Elus esimest korda astus ta sinna 1948. aastal kohas, kus praegu asub Vanalinnastuudio.Elu jooksul palju taga kiusatud Baskini peas ei ole mitte ühtki halli juuksekarva.
47 päeva koomas
Eino Baskin istub oma Tabasalu suvilas sügavas tugitoolis. Akna taga ladistab vihma, keset tuba köeb elektriradiaator. Mõni nädal tagasi põetud raske bronhiit on seljatatud. Tervis on sedavõrd korras, et Baskin andis oma jah-sõna augustikuusse planeeritud juubelituurile «Viimane vint».
«Aga see on viimane estraadikava, kus ma osalen. Arstid ka enam ei luba,» põhjendab Baskin, kes aasta otsa on aina tervisehädadega võidelnud. «Möödunud aasta märtsis viidi mind kiir-abiga haiglasse, lõhkes kaksteistsõrmiksool. Ma ei ole sellest siiani üle saanud, mul on alatasa kõhuvalud, hiljuti tekkis raskekujuline kõhusong, pean kandma korsetti. Raskete asjade tõstmine on keelatud,» kirjeldab omal ajal maadlusega tegelnud Baskin praegust füüsilist vormi. Kui vanameister keset etendust teatrist lahkub, siis ei ole see mitte sellest, et talle tükk ei meeldi – Baskin ei saa kaua istuda, sest selg hakkab valutama.
Rohkem teeb talle siiski muret haige süda – viimasest südameoperatsioonist on möödunud 19 aastat, tavaliselt elatakse sellise lõikuse järel 16–17 aastat.
Kui Baskinil 1985. aastal pärast kolmandat infarkti Mustamäe haiglas südant opereeriti, oli ta lõikuse järel 47 päeva teadvuseta. Selle aja jooksul võttis ta 20 kilo alla. Vähesed uskusid, et ta enam ärkab. Kui võitlejahingega näitleja lõpuks teadvusele tuli, olid tal suus kõikvõimalikud voolikud, mis – nagu Baskin kahtlustab – temalt hääle võtsid.
«Nüüd käisin uuringutel ja keegi ei teinud minuga isegi juttu südameoperatsioonist. Küllap nad teavad, et ma ei elaks seda üle. Jääb loota, et süda vastu peab,» naerab Baskin.
Elule tagasi mõeldes mõistab Baskin, et see on olnud keeruline ja kirju. Seal on suuri tundeid, armastust ja traagikat.
Õbluke rohelise kleidiga punapea – sellisena ilmus esimest korda Eino Baskini silme ette Ita Ever. Aasta oli 1953 ja Draamateatrisse tuli Moskvast terve
GITISe lend. «Seal ei ole midagi keerulist, Ita Ever tuli Draamateatrisse, mina olin seal juba ees. Ja järgmisel aastal me abiellusime,» räägib Baskin. See oli 22. jaanuaril 1954. Täpselt 11 kuud hiljem sündis poeg Roman. Seitse aastat hiljem Ita ja Eino abielu lõppes. Miks? Baskin möönab, et võib-olla oli lahutus noorustuhinas liiga kergel käel tehtud samm, mida ta palju aastaid hiljem isegi kahetsenud on. «Aga me saame hästi läbi, terve elu oleme koos töötanud. Ta just praegu helistas, kandis ette, kuidas suvetuuril läheb,» räägib Baskin.
Aga üks asi Itale ei meeldinud – süüa teha. «Kui praemuna tegi, oli hästi,» kiidab Baskin.
Raskeim ajajärk – tütre surm
Üks raskemaid elujärke Baskini elus oli teise lapse, tütre raske haigus ja surm. Teises abielus – Galinaga – sündis Baskinil 1961. aasta jaanuaris tütar Nora. Beebi oli täiesti terve, ometi märkasid vanemad aasta ja paari kuu vanuselt lapses muutusi.
«Arstid hakkasid uurima ja selgitasid välja, et laps on pime. Väike laps, seda ei saa ju kohe aru, silmad vaatavad küll, aga... Lapse seisund halvenes vahetpidamata, kahe ja pooleselt ei saanud ta enam liikuda,» räägib Baskin. Tütrel diagnoositi ajukasvaja ja isa viis ta Leningradi ravile. Paraku ei suutnud ka sealsed arstid haigusele piiri panna ning mõni päev enne kolmandat sünnipäeva Nora suri.
Tütre salapärane haigus ja tervise halvenemine pole Baskinile kunagi rahu andnud. Ta on sellest loost tagantjärele rääkinud paljude arstidega kogu maailmas ja ka selgust saanud. «See ei olnud siiski ajukasvaja, vaid aju hallolluse hävinemine,» teab Baskin. Tütre matsid nad Leningradi emapoolsete sugulaste kõrvale. Haud on tänini olemas, kuigi isa pole sinna ammu juhtunud.
Aga seda, miks Noral niisugune kuri haigus tuli, teab ta enda arvates nüüd küll – aasta enne tütre sündi sai Baskin Leningradis 36 päeva tugevat kiiritusravi.
Vanglaajast Eino Baskin hea meelega ei räägiks. Ehkki ta ütleb, et tagamaad olid poliitilised, sest satiirikuna ei hoidnud ta keelt hammaste taga, oli tegelikult asjasse segatud üks naine.
«Minust oli vaja lahti saada, et ma oma suud ei pruugiks. Ja siis leitigi kirjad,» räägib Baskin ühest Venemaa austajannast, kellega ta kirjavahetust pidas. «Nõukogude moraal ei lubanud kirjutada intiimsusi rohkem kui vaid «ma armastan sind»,» naerab Baskin ja vihjab, et küllap oli kirjas siiski midagi enamat. Ehkki armuloost miskit tõsist ei arenenud, istus Baskin selle eest kuus kuud vangis. Aasta oli 1964.
Kui vaadata Baskini vasaku käe seljal sinetavale venekeelsete tähtedega tätoveeringule «Gena», mille all ilutseb ankru kujutis, võib seda ekslikult pidada vanglakuude mälestuseks. Tegelikult ilutseb see seal lapsepõlvest, kui Eino lasi käele nõeltega torkida oma nime – Gennadi Grigorjevit Baskin. Einoks muutus ta hiljem.
Tõmbas naisi ligi nagu kärbsepaber
Truudus on Baskinile võõras mõiste. Ehkki ta hoolis teisest abikaasast, lennuinsenerist Galinast väga ja oli temaga abielus 37 aastat, mahtus Baskini ellu alati ka teisi naisi. «Galina oli selles mõttes tänapäeva inimene, et märkimisväärseid tülisid meil sellepärast ei olnud,» tunnistab Baskin, kellel väljaspool abielu on näitleja Malle Pärnaga tütar Katrin.
«Mina seda üldse ei teadnud, minu eest varjati seda,» tunnistab Baskin, kes sai tütre olemas-olust teada alles siis, kui laps oli kuue-seitsmeaastane. Suhted nüüdse Vanemuise näitlejanna Katriniga on tal soojad, tütre emaga ta läbi ei käi.
Siiski, täpsustab Baskin, näitlejannadega ripsutas ta tiiba harva – Draamateatris oldud 17 aasta jooksul oli tal seal vahekord vaid kahe näitlejaga. «Nimesid nimetamata. Vanalinnastuudios aga ei olnud mul kahekümne aasta jooksul ühegi näitlejaga armulugu; nojah, oli üks näitlejanna, aga ta ei töötanud meie teatris, see kestis kaks aastat. Romaanid olid mul väljaspool teatrit,» ütleb Baskin ja nimetab eri rahvustest naisi, kellel ta on pea segamini ajanud. «Mul on olnud grusiinlanna, armeenlanna, tatarlanna, aserbaid˛aanlanna, prantslannasid,» loetleb Baskin ja pälvib venelannast abikaasa Veera naerupahvaku.
«Ma loodan, et nüüd oled sa lõpuks monogaamne,» ütleb Veera.
Omateada ei ole Baskin ühegi naise abielu karile ajanud, põhiliselt ta eelistaski kas juba lahutatud või üksikuid naisi. «Aga eks piinu olen kindlasti põhjustanud,» usub vanameister tagantjärele.
