«Jutt, et ma Carmeni ja Victoriaga ei suhtle, ajab karva turri,» ärritub kuulsate tütarde isa Viktor Kass. «Me ei pea pidevalt ninapidi koos olema. Piisab, kui olen mõtetes kogu aeg nendega.»
Kui hallikate juustega pikka kasvu mees Põlva maleklubi uksele astub, pole kahtlustki, et tema on supermodell Carmeni isa, 58aastane Viktor Kass. Selgub, et Carmeni omapärasele kähisevale häälele pole kaasa aidanud mitte ainult suitsetamine – see on saadud isalt.Kuidas kuulsate tütarde isal on õnnestunud meedias märkamatuks jääda?
Olen käitunud nii nagu tütardele kõige parem. Minu juures on käinud kümned ajakirjanikud, jahtinud midagi skandaalset.
(Mõtleb.)
Inimeste elud võivad olla lahus, aga see ei tähenda veel, et minu ja laste suhted oleksid rikutud. Perekonnaks saab meid ikka nimetada, isa ja tütred kuuluvad alati ühte.
(Pikk paus.)
Meedias ja ajakirjanikes pole inimlikkust ja soojust, seepärast olen intervjuudest ka keeldunud.
(Viktor liigutab käsipõsakil enda ees malelaual etturit edasi-tagasi ning vajub sügavalt mõttesse.)
Väidetavalt pole te oma tütreid aastaid näinud?
Selline jutt ajab karva turri. Et mul nendega suhtlust pole, on vale. Kontaktid on kogu aeg olnud.
2000. aastal käisin Victoria tütre sünnipäeval. Carmen on ju nagu Lendav Hollandlane, teda on raske tabada, on kogu aeg reisil. 1999. aastal otsisid nad mu kolmekesi ise üles. Istusime Victoria, tema poja Antonio, Carmeni ja Kuttyga (Viktor lapsendas Kutty, kui ta oli üheksakuune) Tartus Werneri kohvikus ja rääkisime selgeks meie maailma asju. Kohtumine oli hästi südamlik.
Victoria tütre sünnipäeval nägin tema peret viimati.
Ja nad pole saatnud ühtegi postkaarti ega isegi helistanud?
Ma ei pea neist postkaartidest lugu ja Carmeni telefoninumbrit pole ma otsinud ega küsinud – mul pole raha, et talle välismaale helistada. Kohtume siis, kui kohtume, ja meie suhted on korras. Et me kogu aeg ninapidi koos pole, ei tähenda, et ma tütardega läbi ei saaks. Olen mõtetes kogu aeg oma lastega.
Kuidas nad teid aastateks on ära unustanud?
Võib-olla peaksite seda küsima nende ema Koidu käest. On tõsi, et kui lahku läksime, siis vähemalt viis aastat käisid kõik kolm last tihedalt Tartus. Kutty käis seal lausa judotrennis.
Siis saabus aeg, kui kõik jäi toppama. Täiesti võimalik, et laste järsus eemaldumises võis oma mõju olla ema suhtumisel. Aga ma ei taha kedagi süüdistada.
Väidetavalt läksite Koidust lahku suure tüliga?
Tülid on alati kahepoolsed ja üksteisest eemale minnakse alati selleks, et teineteisele haiget tegemine ei süveneks. Ma ei ütleks, et see suure tüli saatel toimus.
(Süütab sigareti.)
Mis oli põhjus? Napsitasite liiga palju, lõite üleaisa?
(Ohkab.)
Seal oli komplekt asju, aga kordan: igasugune lahkuminek on kahepoolne. Aga tõesti ei tahaks laste pärast seda ajakirjanduses lahata. Võin seda selgitada vaid lastele või lahata perekonnaprobleeme ema Koiduga.
Kumb tütar teid rohkem hoiab?
Mõlemad on väga avatud ja soojad inimesed. Victoria on vanem ja mäletab mind ehk rohkem. Vastata isana, kumb mind rohkem hoiab, on võimatu.
Ütlesite, et polnud raha, et tütrele välismaale helistada. Carmen on üks Eesti rikkamaid inimesi.
Kui on palju raha, on ka palju väljaminekuid.
Ma ei tea, kas õnn on rahas. Ju see nii pidi minema. Kas ta mulle on kingitusi teinud, ei hakka ma ajakirjanduse veergudel lahkama, see on meie omavaheline asi. Ma pole kunagi oma lastelt raha küsinud ega hakka seda kunagi tegema.
Laste ema Koidu Põder elab Carmeni luksusvillas ja sõidab ringi uhke Volvoga. Teie puhute maleklubile hinge sisse ja elate invaliidsuspensionist. Kas see pole siiski laste poolt ebaõiglane?
Minu meelest on see ebaeetiline küsimus.
Ma isegi ei suuda sel tasemel mõelda, et ma neilt midagi tahaksin või nõuaksin. Ega nemad pole mind invaliidiks teinud.
Victoria võeti hiljuti narkokaubitsemise eest kinni?
Tema narkoteema kohta pole minul adekvaatset infot. Loomulikult olen püüdnud teda vaatama minna, aga tema juurde ei lasta kedagi, ka lähedasi mitte.
Enne kui ma pole Victoria käest kuulnud põhjust ja kõik pole must valgel selge, ei usu ma mitte ühtegi ajakirjanduses ilmunud juttu.
Isana arvan, et sel kõigel oli mingi põhjus ja ta ei ole lõpuni süüdi.
Carmen on ajakirjanduses märkinud, et on suur malefänn. Selle ande on ta pärinud teilt?
1984. aastal andsin Paide 3. keskkooli algklassides maletunde. Victoriale oli male lausa kohustuslik. Kuna nad oli Carmeniga nagu sukk ja saabas, käis väike Carmen päta-päta koos Victoriaga võimaluse korral minu tunnis kaasas. Mõlemad said algõpetuse sealt.
Olen õppinud matemaatika- ja füüsikapedagoogiks ja pean malet kõige kõrgemaks inimese viljeldavaks mänguks. Muidugi on mul hea meel, kui ta mängib.
(Viktor tõuseb ja lonkab paar meetrit kaugemal asuva lauani, kallab külalistele teed. Teetasside lauale viimiseks palub ta abi.)
Olen praegu sügava liikumispuudega invaliid, lülisamba närvide kärbumine.
See kõik on seotud Ternobõlis viibimisega, mis oli sisuliselt üks suur genotsiid.
1994. aastal elasin läbi raske autoavarii.
(Pärast pikka pausi vabandab Viktor tagasihoidliku vastuvõtu pärast ja võlub taskust välja kolm vahvlikommi.)
Lihtsuses peitub ilu!
Et Carmen on maailma kauneim naine, tõstab ju ometigi kõrvust?
Modellindus ei ole üldse seotud välise iluga. Miks siis ei ole kõik supermodellid miss Gloobused?
Modellinduses läbilöömine eeldab ennekõike omanäolisust. Sellele, et Carmen on jõudnud nii kaugele, vastaksin Paul Kerese sõnadega: õnn hoiab tugevaid!
(Vaatab sügavalt silma.)
Uhkust tema üle on raske seletada. Mul on ilmselt sama tunne mis Erki Noole ja teiste edukate tegijate vanematel. Et vanem rõõmustab oma lapse hea käekäigu üle, on loomulik.
Kodu on olnud Carmenile hea hüppelaud?
Jah. Usun, et minu õpetus neile, et sport ja hea füüsiline vorm on kõige alus, on neile palju andnud. Mäletan, kui nad olid veel päris pisikesed, lasin neil hommikuti enne kooli joosta tiiru ümber kahe viiekorruselise maja. Kutty kõige ees ja nemad järel. Sealt said nad spordipisiku.
Carmen on muide sündinud Tartus. Seda pole kuskil märgitud, et oma esimesed eluaastad elas ta siin, Põlvamaal Kanepis Karsti külas. Meil oli siin talu. 1980ndatel kolisime Paidesse ja nende juurest kolisin ära 1985. aastal. Pärast seda käisidki tüdrukud kõik nädalavahetused minu ja vanaema juures Tartus.
(Süütab uue sigareti.)
Carmen pahvis suitsu Urmas Oti telesõus otse kaamerate ees. Selle pisiku on ta vist saanud teilt?
Olin siin maleklubis, kui Ott temaga intervjuud tegi. Oleksin tahtnud kindlasti näha, kuidas ta Carmeni sugusega hakkama saab. Aga näed, maha magasin.
Selle suitsetamise kohta ma ei oska midagi öelda. Tema ei ole mulle kunagi ette heitnud, miks ma oma tervist rikun. Ei hakka seda mina ka tegema.
Carmen ei anna avameelseid intervjuusid, naljalt ei ava võõrastele ka teie end? On see iseloomujoon või tuleb millestki muust?
Küsisite enne, olen ma ta ilu üle uhke? Ma vastaksin, et olen uhke tema kinnise iseloomu üle. Selle üle, et ta on osanud end vaos hoida. Ta on nii noor inimene, et tema suuremad saavutused on alles ees. Mul on hea meel, et ta on osanud oma väärtused endale hoida ja neid vaikselt ellu viia, mitte neid meedias eksponeerida.
Mul ei ole peale mu laste omakseid ja mul on sügavalt hea meel, et nad ei ole mulle häbi teinud ja alati jäänud eelkõige iseendaks.
Aga Victoria narkolugu, kas ka tema pärast ei tunne häbi?
Ma ei tea veel, kas ta on süüdi. Ma pole seda tema suust kuulnud. Ajakirjanduses ilmunu üle ma häbi ei tunne. Oluline on see, mida Victoria ise mulle räägib. Minule jäävad nad alati minu lasteks, ükskõik mida nad ka ei teeks.
Intervjuu lõpetuseks mängime malepartii. Et Viktor on kogu elu tundnud end musta kassina, on ta lemmiknupud sama värvi.
Esialgu kurjana tundnud mees on paari tunni jooksul südamlikumaks muutunud ja nagu lähedane inimene. Ta loovutab lemmikvärvi nupud vastasele ja kaotab. «Elus ei saa alati võita!» nendib ta ning naeratab südamlikult.
