MAHALASKMISKAMBER: Sellest punaste seintega ruumist ei olnud surmamõistetul enam elusana teed uksest välja. Timukas tegi lasu kuklasse laudadest kuulipüüdja ees. (Kalev Lilleorg)

Patarei vanglas mürgikarika, poomisnööri või kuklakuuliga täide viidud surmanuhtluste arvu ei oska keegi nimetada – müürid vaikivad. Legendaarse vangla viimased töötajad vahendasid SL Õhtulehele pärimusi timukatööst ja kuulsamatest põgenemistest.

Kas ja kuidas käib surmanuhtluse täideviimine, ei teadnud õieti needki, kes surmamõistetute merevaatega kambrites oma saatust ootasid. See lõi soodsa pinna fantaasiateks, mis rääkisid nii sellest, kuidas hirmust kisendavaid inimesi pikema jututa maha notiti, kuidas surmamõistetu pidi ootama timukakuuli neljas seinas asuvatest avaustest, kui ka sellest, et Eesti surmamõistetud toimetati mahalaskmiseks hoopis Leningradi.

Patarei vangla sauna kõrval on kolm väikest võlvlagedega ruumi, millest viimase punast värvi seinad ja äravooluava betoonpõrandas viitavad üheselt kambri otstarbele.

Sauna asemel viidi hukkamisele

«Kõik oli põhjalikult läbi mõeldud,» selgitab justiitsministri poolt vanglate teeneteristiga autasustatud staa˛ikast vanglatöötajast teejuht, kes siiski ise hukkamisi pealt pole näinud. Surmamõistetule teatati, et on saabunud tema kord sauna minna. Seep ja rätik kaasas, jõuti vangla esimesele korrusele sauna ukse juurde. Hetk enne sauna astumist lükati aga vang sisse paremat kätt jäävast kõrvaluksest, mis vildiga seestpoolt ülelööduna summutas kõikvõimalikud helid. Poolest saadik roheliste seinte ja valge laega ruumis kästi vangil end trussikuteni lahti koorida ning juhatati vasakut kätt asuvast uksest järgmisse, veidi väiksemasse kambrisse. Esimese ruumi kolmandast, otseuksest oli surmamõistetule määratud väljuda vaid jalad ees. Teises, samuti rohelises kambris ootasid laud ning rohelisel pargipingil istuvad timukas, prokurör, sekretär ja arst.

Timukas kandis petlikult suuri saapaid

Juttude järgi kandis timukas lohmakaid riideid ja paar numbrit suuremaid saapaid, et jätta endast võimalikult turske inimese mulje.

«Ükski timukas pole memuaare kirjutanud ja kes need inimesed olid, meie ei tea. Võib-olla parem ongi,» oletab vanglaametnik, et kaheksakümnendate lõpul viimased surmaotsused täide viinud inimesed elavad meie keskel vaikselt oma elu.

Kui surmaotsus oli vangile ette loetud, astus ta timukaga viimasesse, punaste seintega tuppa, kus võimaliku tõrke puhuks kahe kuuliga varustatud timukas talle laudadest plaadi ees (rikošeti vältimiseks) püstolist kuuli kuklasse tulistas.

Nii toimusid hukkamised nõukogude ajal.

Kuni neljakümnenda aastani hukati Eesti vabariigis kurjategijaid mürgijoogiga. Selleks oli sisse seatud kamber vangla teises nurgas. Arst segas mürgi ja surmamõistetu pidi karika ise tühjaks jooma. Tõrkuja puhuks oli võlvkambri laes konks ja põrandas süvend, mida kattis luuk. Patarei vangla koridoride võlvlagedes paiknevad hirmuäratava suurusega konksud olid mõeldud siiski vaid kahuritorude ümberpööramiseks.

Ehkki Patarei vangla ajalugu teab puhku, kui pooljuhuslikult õnnestus põgeneda vangla siseõues veoauto prahikoormasse pugenud vangil, on kuulsamad põgenemised seotud põhjaliku ettevalmistusega.

Vapside riigipöörde katsega seoses 1934. aastal trellide taha pandud 34aastane Artur Sirk lahkus sama aasta 11. novembril vanglast taksoga nagu härra. Vanglas valvuritena töötanud mõttekaaslaste abiga oli võti kokkulepitud ajal just sama ukse ees, mille kaudu hilisemal, nõukogude ajal hukatute surnukehi välja viidi.

«Aatekaaslaste oskuslik tegutsemine, minutite mäng,» võtab Patareis 17 ja pool aastat töötanud Raivo Allika õnnestunud põgenemiskatse kokku.

Kui Sirgil õnnestus põgeneda Läti kaudu Soome, saada seal poliitiline varjupaik ning elada püüdmatult 1937. aastani, mil ta segastel asjaoludel Luksemburgi vürstiriigist ühe pansionaadi akende alt surmavalt vigastatuna leiti, siis viimase aja legendaarseim põgenik, kütuseärimees Vello Kütt, tabati kolm kuud pärast pagemist.

1. septembril 1995 astus Vello Kütt vanglast välja, jättes enda toimikusse paberi, mille järgi oli Tartu linnakohus ta kehva tervise tõttu vahi alt vabastanud. Kontrollimisel osutus dokument osavaks võltsinguks.

11. detsembril nabis politsei põgeniku Rakverest, mobiiltelefoni jälitamise abil väljapeilitud asukohast kinni.

«Kahju, et Pikaro ei jõudnud seda asja lõpuni teha,» viitab Allika, et võltsingu korraldajad on seni tabamata.

Jaga artiklit

2 kommentaari

T
Tõnn  /   09:54, 16. aug 2014
Tsaika oli kindlasti enne kuuekümnendaid. Kuuekümnendate lõpus põgenes Pekk .Kastide sees. Kinnise reziimi mehed tegid kaste töökambris.Nad olid triibulistes vangiriietes.Pekk oli kastide sees.Turske sell tõstis virna kaste autole nagu kastid ikka-tühjad.osa kastidel puudusid põhjad. Väljas oli ta kahe kuu kandis
A
Aga   /   08:30, 19. mai 2014
Tšaika kuuekümnendatel ?

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis